Otto Heinrich Warburg

Allikas: Vikipeedia
Otto Heinrich Warburg

Otto Heinrich Warburg (8. oktoober 18831. august 1970) oli saksa biokeemik ja füsioloog.

Tema ise Emil oli Strassburgi, Freiburgi ja Berliini ülikooli füüsika professor ja 18991905 Saksa Füüsikaühingu president. Isa oli juudi päritolu. Warburgide suguvõsa kaugemas harus oli palju rikkaid pankureid.

Otto Heinrich Warburg õppis keemiat Nobeli keemiapreemia laureaadi Emil Fischeri käe all. Ta kaitses doktorikraadi Berliinis 1906. Seejärel õppis ta meditsiini Ludolf von Krehli käe all ja kaitses teise doktorikraadi Heidelbergi ülikoolis 1911.

19081914 oli ta seotud Napoli merebioloogiajaamaga. Seal uurus ta merisiilikute munade hapnikutarbimist ja tõestas, et pärast viljastumist suureneb nende hapnikutarbimine rohkem kui kuuekordselt. Tema katsed tõestasid ka, et raud on merisiilikute vastsete arenguks hädavajalik.

Ta kuulus alates noorpõlvest ratsaväe koosseisu ja osales Esimeses maailmasõjas ulaanide ohvitserina. Teda autasustati Raudristiga. Hiljem ütles ta, et sõda andis talle väärtusliku võimaluse näha "tõelist elu" väljaspool akadeemia seinu. Sõja lõpupoole, kui selle lõpptulemus oli ilmseks saamas, kirjutas Warburgide perekonnatuttav Albert Einstein talle ja palus tal sõjaväest akadeemiasse tagasi tulla, sest temasuguse ande hukkumine sõjas oleks korvamatu kaotus.

Warburg oli 19151950 Berliini ülikooli professor ja 19301953 Max Plancki Rakufüsioloogiainstituudi direktor. Ta uuris rakuhingamist ja fotosünteesi ning kasvajate ainevahetust ja käärimist. Ta avastas hingamispigmendid. Aastal 1926 tõestas ta, et süsinikoksiid ehk vingugaas tõkestab rakuhingamist.

Nobeli preemia määrati talle aastal 1931 hingamispigmentide avastamise eest.

1944 esitati ta teist korda Nobeli preemia kandidaadiks oma tööde tõttu nikotiinamiidi, fermenteerimise käigu ja vastavate ensüümide alal ning flaviinrühma avastamise eest lumiflaviinist. Kuulujutud räägivad, et Nobeli instituut olevat ta auhinna saamiseks välja valinud, kuid ta polnud seda kätte saanud, sest Saksamaa oli 1937 seadusega keelanud sakslastel Nobeli preemiat vastu võtta. Nobeli instituudi väitel polevat see kuulujutt tõsi: Warburgi olevat küll kaalutud, aga lõpuks läks auhind siiski saksa päritolu ameeriklastele Joseph Erlangerile ja Herbert Gasserile.