Viru raba

Allikas: Vikipeedia
Viru raba

Viru raba asub Harjumaal Lahemaa rahvuspargis. Viru raba matkarada algab Tallinna–Narva maanteelt Loksale viiva tee lähistelt ja lõpeb Vana-Narva maantee ääres.[1]

Tutvustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viru raba
Viru raba renoveeritud laudtee
Viru raba päikesetõusul

Viru raba matkarada on 3,4 kilomeetri pikkune, kulgeb enamasti mööda laudteed ja on tähistatud valge-rohelise-valge markeeringuga puudel. Eraldi on tähistatud ka pikem rada, 5,5 kilomeetri pikkune ringikujuline õpperada, mis kulgeb mööda laudteed ja loodeserval olevat luiteharja. Samune rabalõik on tähistatud sinise markeeringuga puudel. Raja ääres on puhke- ja vaatlusplatvorme ning raja keskel on suur vaatlustorn, millelt avaneb vaade tervele rabale. Matkamise muudavad informatiivsemaks ja hõlpsamaks mitmed rajaäärsed infotahvlid ja viidad.[1] Liiapeksi–Loksa maantee poolt vaatlustornini viiv laudtee osa renoveeriti aastal 2013 ning on nüüd läbitav ka ratastooli ja lapsevankriga. Ratastooliga on võimalik sõita vaatetorni esimesele platvormile, vaatetorni tõusmisel tuleb kasutada abilist.[2] Lisaks kuulub Viru raba matkarada RMK 370 kilomeetri pikkuse Eestit läbiva matkaraja hulka, mis algabki Põhja-Eestist Lahemaa rahvuspargist, kulgedes läbi Kõrvemaa metsade ja Soomaa rahvuspargi soomaastiku.[3] Aastal 2008 26. aprillil toimunud Giidi - ja kodulookonkursil "Viru Raba Rääkijad" tunnistati parimaks rabagiidiks Sirje Lillemets.

Viru raba pindala (235 ha) on suhteliselt väike, kuid sellele vaatamata näeb seal kõike, mis kõrgsoole ehk rabale iseloomulik. Esindatud on paks turbalasund, liigivaene taimestik, laukad ja älved.[4] Älves on märg, ajutiselt veega täituv lohk, koosnedes vett täis turbast. Älvest võib moodustuda vabaveeline laugas, kui raba edasi kasvab. Rabale iseloomulikud veekogud tekivad, kui raba on vähemalt 3000 aastat vana, vähemalt ühe kilomeetrise läbimõõduga ning lauge pinnaga – sellisel moel ei jõua kogu sademetest tulev vesi ära nõrguda ja koguneb laugastesse. Huumushapete tõttu on laukavesi süngelt pruunikas. Veel on rabavesi happeline, sisaldades palju orgaanilist ja vähe mineraalset ainet, mis muudab vee väga puhtaks. Ja eelneva tõttu on laugastes peaaegu võimatu näha vetikaid või kohata veetaimi.[1]

Teke ja nime päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viru raba täiskuuööl

Viru raba asub kohas, kus peale liustikujää sulamist ja jääpaisjärvede taandumist oli järv, mille mudasetted asuvad siiani soopõhjas. Järve kinnikasvamisel hakkaski tekkima raba, mille laienemisele panid piirid seda ümbritsevad luitevallid. Teades, et turba juurdekasv aastas on keskmiselt üks millimeeter ning turbalasundi paksus on ligikaudu kolm meetrit, saab arvutada välja Viru raba vanuse, mis on ligikaudu 3000 aastat.[1]

Viru raba nimi on tulnud sellest, et see asub ajaloolise Harjumaa idaosas, vastu Virumaad. Kuigi piir nende kahe maakonna vahel kulges veidi ida pool, mööda Valgejõge, võib arvata, et nii raba kui ka seda põhja pool ületav vallseljak, Viru mägi, on oma nime saanud piiriäärse asendi järgi.[4]

Lähiminevikus on Viru rabas toodetud freesimismenetlusel turbapuru, kuid nüüd otsitakse erinevaid meetodeid freesturbaväljade taastamiseks.[1] Selleks alustati 2011. aastal jääksoode taastamisega: tahetakse taastada loodusliku veerežiimi, eemaldada puittaimestikku ja kõlvata uut turbasammalt. Taastamine kestab 2013. aasta novembrini.[5]

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Matkarada läbib mitmeid kooslusi. Palumänniku all maapinnal leidub Eestis tavalisi samblaid: palusammalt ja harilikku laanikut. Alustaimestik on suhteliselt hõre: leidub kanarbikku, pohla, mustikat, palu-härgheina ja sügiseti mitmesuguseid söögiseeni. Põõsaid ja teisi puid peale mändide ei ole.

Nõmmemetsad on heaks kasvukohaks samblikele. Seda metsa iseloomustavad lillaõielise kanarbiku, lõhnava nõmm-liivatee ja heleda põdrasambliku esinemine alustaimestikus. Piklikel rabapeenardel kasvavad rabamännid sookailu, mustika, kanarbiku ja sinikaga. Ning puudeta peenrail kasvab pigem kukemarja, murakat, kanarbikku ja tupp-villpead. Älvestel kasvavad veel küüvits, huulhein, jõhvikas ning rabakas.

Turbasammal on raba tähtsaim taim, suutes kasvada sademevee toitel ja väheste mineraalainete tingimustes, talletada vett ja muuta seda happeliseks. Vett suudab turbasammal endasse imeda kuni 20 korda rohkem, kui ise kaalub. See on võimalik tänu eriliste veekogumisrakkude ning okste, varte ja lehtede omapärasele veejaotussüsteemile. Turbasamblaid iseloomustab punakas või valkjas värvus ja kimpudena asetsevad oksad. Eestis tuntakse turbasambla perekonnas 37 liiki.

Rabas ehk kõrgsoos hakkavad esimesena silma põõsaid meenutavaid kidurad rabamännid. Rabamännikus suudavad aga männid kasvada kuni viiemeetriseks, sest sealne toitainete hulk ja veerežiim on tunduvalt soodsamad. Rabamändide korp vahetub aeglaselt, mistõttu kasvavad korbal mitmed samblikud.

Rabamännikus kohtab ka mustikaga sarnast sinikat, mis on suvehaljas kääbuspõõsas. Sinika marjad on mustikatest tunduvalt sinisemad ja mitte nii ümmargused ning erinevalt mustikast ei arene sinikal pikki maasiseseid roomavaid risoome, mille abil kiiresti levida. Nii sinika kui ka mustika marju katab iseloomulik valkjas vahakirme. Sinika rahvapärane nimetus joovikas on tulnud sellest, et marjade liigne söömine võib esile kutsuda joobe tunde.

Viru raba "saar"

Rabale on väga iseloomulik sookailu vänge lõhn, mis paneb paljudel inimestel pea valutama või vastupidiselt, võtab peavalu. Lisaks lõhnale on taim äratuntav kitsaste, alt punakaste lehtede poolest.

Küüvits on igihaljas kääbuspõõsas. Tema lehed on nahkjad, pealt sinakasrohelised ning altpoolt kaetud valge vahakihiga. Õied on kupukujulised, koondunud kuue kaupa varre tippu, värvus varieerub roosakaspunasest valgeni.

Rabamuraka vilja nimetatakse marjaks, kuigi tegemist on koguluuviljaga. Murakamari on toorena punakas, valminuna kuldkollane. Saak on aastati väga erinev, kuna viljumine on tundlik öökülmade ja ka teiste ebasoodsate ilmastikuolude suhtes.

Viru rabas leidub kahte sorti putuktoidulist huulheina – nii ümaralehist kui ka pikalehist. Huulheina lehed on putukate püüdmiseks kaetud kleepuva limaga ja seedimiseks on leheservades kuni kuue millimeetri pikkused karvakesed. Ümaralehise huulheinaga võrreldes on pikalehise lehed tunduvalt suuremad ja piklikumad. Viimane suudab kinni püüda kuni sentimeetrise putuka. Värvuselt on mõlemad liigid punakaslillad. Huulheina abil saab kindlaks määrata turbasambla aastast juurdekasvu, sest igal aastal kasvatab taim juurde uue võsu, et turbasambla kasvuga sammu pidada. Kuna soos lagunevad jäänused aeglaselt, on sambla sees näha olevate viimaste aastate juurdekasvude ja lehekodarike abil võimalik mõõta, kui palju on samblakiht mingil aastal paksenenud.

Sügisel võib kohata rabamätastel punaste hapukate marjadega kääbuspõõsast, jõhvikat, mille taimed on üksteisega ühendatud just nagu jõhviga. Veel leidub rabas vaevakaski, mille kasv küündib keskmiselt vaid poole meetrini.[1]

Linnud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viru rabas elavad linnud, kes eelistavad vaikust, rahu (kuigi linnulennult umbes ühe kilomeetri kaugusel olevat Tallinna-Narva maanteed on väga hästi kosta) ja niiskust. Sügiseti võib Viru rabas kohata tuhkhalli sulestikuga sookurgi, kelle jaoks on laukarabad sügisrände ajal ohututeks ööbimispaikadeks. Linnule on iseloomulikeks tunnusteks mustad hoosuled ja kurgualune ning puhmjalt alla rippuv saba, vanalinnul peas paiknev punane laik. Sookured elutsevad tavaliselt Viru raba soostuvatel raiesmikel. Veel võib Viru rabas kohata ka kaljukotkaid.

Värvulistest on Viru rabas rohkearvuliselt esindatud metskiure ja metsvinte. Paljud linnud kasutavad ära laugaste olemasolu, pesitsedes rabasaartel. Näiteks võib seal kohata hõbekajakaid, parte ja varte.[1]

Viru Raba vaatetorn

Loomad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viru raba on küllaltki lage raba, mis pakub vähe varjet seal pesitseda üritavatele loomadele, mille tõttu kohtab loomi pigem raba servaaladel ja seljandikel, kus on rohkem võimalusi märkamatuks jääda. Loomi kohtab vähe ka turistidele ja matkalistele soodsa asendi tõttu: Viru raba asub Tallinna-Narva maanteest ühe kilomeetri kaugusel ning rappa saab hästi ligi laudteed mööda.

Viru rabas võivad jahti pidamas käia karu ja hunt, vahel ka ilves. Tihemini on näha rebast. Kährikut võib Viru rabas kohata, kui ta tuleb marju, hiiri ja linnupesi otsima. Metssiga kohtab seljandikel poegimise ajal. Talvel võib märgata põtra, kes jätab endast lumme sügavaid puhkeasemeid.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Kaia Kauts. Viru raba. Palmse: Keskkonnaamet, 2010. Kasutatud 20.10.12.
  2. Lahemaa rahvuspark ; Loodusega koos ; RMK. Kasutatud 22.11.2013.
  3. Matkatee – mis see on?. RMK. Kasutatud 8.11.12.
  4. 4,0 4,1 Ülo Mander. Viru raba õpperada, Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1978.
  5. Viru raba jääksoo taastamine Lahemaa rahvuspargis. RMK. Kasutatud 08.11.2012.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]