Palu-härghein

Allikas: Vikipeedia
Palu-härghein
MelampyrumPratense.JPG
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Mailaselised Scrophulariaceae
Perekond: Härghein Melampyrum
Liik: Palu-härghein
L.
Ladinakeelne nimetus
Melampyrum pratense

Palu-härghein (Melampyrum pratense) on mailaseliste sugukonna härgheina perekonda kuuluv taimeliik.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestikeelne nimetus tuleb sellest, et ta kasvab palumetsades[1].

Taime rahvapärased nimetused on vainu-jaanihein, karukaerad, varbalill, võihein.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigi nimi pärineb Karl von Linnélt.

Palu-härghein sarnaneb mets-härgheinaga[2]. Kõrglehed ei ole lillad nagu harilikul härgheinal[3]. Õied ei ole erkkollased nagu harilikul härgheinal ega tumekollased (kuldkollased[4]) nagu mets-härgheinal[3] ning on osalt valged, osalt kollased. Õied on mets-härgheina õitest peaaegu poole pikemad[3].

Palu-härghein kasvab enamasti kuivemates ja kehvema mullaga paikades kui teised härgheinaliigid.[3]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palu-härghein on Eestis tavaline[5].

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvukoht on puittaimede lähedal (enamasti kuivas) hõredas palumetsas, eriti männikus[3], ka segametsas, kasvukohtadel massiliselt[6]. Kuivades palumetsades on teda rohkelt.[3] Ta on palumetsade tüübirühma iseloomulik liik, tal ei ole seal toidupuudust[7]. Kasvab ka rabaservadel ja niitudel[8]. Eelistab happelist mulda[9], kasvab sageli ka liivastes, kuivades ja väheviljakates kohtades[10].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrgus on Eestis 10...30 cm[11] (10...40 (50) cm[12]).

Juured on väikesed, haustoritega teiste taimede juurtele kinnitumiseks[12].

Nii varrelehtedel kui ka kõrglehtedel on leheserv alusel enamasti üksikute kõverdunud hammastega.[3] Lehetipud on teritunud[13]. Lehed on pehmed ja lopsakad[14].

Õiekate on kaheli, õis on mõlemasuguline[12]. Tupp on Lihtlehine, ka kroon on lihtlehine[12]. Õied on kahvatud või peaaegu valged[3], Eestis umbes 1,5 cm[15] (1,5...2 cm[3]; õiekrooni pikkus 1...1,5 cm[viide?]) pikkused, tipuosas kollakad, alaosas kollakasvalged[16] (huuled kollased, putk valkjas[viide?]).

Seemned on küllaltki suured[3], meenutavad sipelganukke[17].

Elutsükkel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palu-härghein on ühekojaline[12] üheaastane taim.[3]

Eestis õitseb juunist septembrini[18] (maist septembrini[viide?]).

Paljuneb tõhusalt seemnetega.[3] Seemned meenutavad sipelganukke, mistõttu sipelgad viivad neid kaasa[19]. Järgmisel aastal kasvab taim sama tihedalt[3] .

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palu-härghein on poolparasiit, kes kinnitub juurtega puu, põõsa või kääbuspõõsa juurele.[12]

tedred, metsised ja mõned muud maapinnal toituvad linnud söövad peamiselt palu-härgheina seemneid, metsised suvel ka lehti.[3] Kariloomad söövad teda, kuid söödaväärtus on madal.[12] Hendrik Relve järgi söövad tedred, metsised ja paljud sõralised teda lehtede pärast[20]. Teda söövad ka niidu-võrkliblika röövikud[viide?].

Mürgisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palu-härghein on veidi mürgine. Tundlikumatel inimestel soovitatakse vältida tema mahla sattumist limaskestale.[3] Mürgistus tekitab kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust.[12]

Rahvameditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvameditsiinis ravitakse haudunud varbavahesid pudruks hõõrutud palu-härgheina ülemise poolega, mis pannakse varvaste vahele.[3]

Austria rahvameditsiinis on palu-härgheina kasutatud reuma ja veresoonte lupjumise raviks teena või padja sisuna.[viide?]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Relve 2001.
  2. Kukk 2004.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Palu-härghein, bio.edu.ee
  4. Relve 2001.
  5. Kukk 2004.
  6. Relve 2001.
  7. Relve 2001.
  8. Kukk 2004.
  9. Kukk 2004.
  10. Relve 2001.
  11. Kukk 2004.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 Liigikirjeldus, bio.edu.ee
  13. Relve 2001.
  14. Relve 2001.
  15. Kukk 2004.
  16. Kukk 2004.
  17. Relve 2001.
  18. Kukk 2004
  19. Relve 2001.
  20. Relve 2001.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hendrik Relve. Palu-härghein. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 49.
  • Toomas Kukk. Eesti taimede kukeaabits, Varrak 2004, lk 242–243.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]