Rootsi kunst

Allikas: Vikipeedia

Rootsi kunst on Rootsis või rootsi kunstnike loodud kunst.

Mujal toimuv on rootsi kunsti alati mõjutanud ning need mõjud pärinevad eri allikaist. Rootsi kunstil on suur osa Rootsi kultuuris ja ka läänemaailma kultuuriruumis üldisemalt. Peamiselt on rootsi kunsti mõjutanud Mandri-Euroopa, eriti prantsuse, saksa ja itaalia ning teiste Põhjamaade kunst. Pärast Teist maailmasõda on kasvanud Ameerika Ühendriikide mõju.

Osalt tänu suurtele riiklikele toetustele tegeldakse Rootsis kunstiga elanike arvu kohta palju.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelajalooline kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mandrijää taganemise järel asusid Skandinaavia poolsaarele lõuna poolt kütid-korilased, kelle lihtsakoeline kunstiline väljendus peegeldas kiviaja ainestikku. Ajahambale on vastu pidanud paljude petroglüüfide kivisse uuristatud kontuurid. Varaseimad kaljujoonised koosnevad sümbolitest ja lihtsatest figuuridest. Kaljujooniseid hakati looma arvatavasti juba 7000 aasta paiku eKr, kuid enamik säilinuist kuulub siiski pronksiaega. Maailma üks suurimaid kivijooniste kogumeid asubki Bohusläni ümbruses Rootsis. Väga vähe on säilinud koopamaalingud.

Tjängvide pildikivi

Pronksiajal hakkas levima spiraalornamentika, mis on samas stiilis nagu Taanis.[2] Umbes 400. aastast pKr arenema hakanud põhjala loomornament, mida iseloomustab ebatavaline ning fantaasiarikas stiil, jõudis kõrgpunkti 7. sajandiks (vendelstil). Loomornamenti kasutati ka ruunikividel (umbes aastast 200 kuni aastani 1300, kõrgajaga aastail 980–1100). Mõned ruunikivid on väga pildirohked, mistõttu neid kutsutakse ka pildikivideks. Kunstivormina olid ruunikivid Põhjala kultuuriruumile iseloomulikud. Kõige rohkem ruunikive – üle 2800 – on leitud Rootsist. Umbkaudu 85% kõigist ruunikividest paikneb Rootsis.[3] Rohkem leidub ruunikive Mälardalenis ning eriti Upplandis, kust on leitud 1300 ruunikivi. Kividel kombineerub ornamentika tekstiga ning figuuridel on eriline stiil, mille alusel saab ruunikivid jagada seitsmeks tüübiks.[4] Esimesed teadaolevad Rootsi "kunstnikud" olidki ruunikivide meistrid, näiteks Fot, Öpir ning Balle Punane, kes arvatavasti tegutsesid 11. sajandi lõpus.

Keskaeg ja gootika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristluse levikuga käis kaasas ka uus ikonograafia, mida kirikutes algusest peale kasutati, sealhulgas altarite ja krutsifikside kaunistamisel ning reljeefskulptuurides. Levis ka romaani stiilis kullatöö. Gotlandist sai 13. sajandist keskus reljeefikunstile. Sealt pärit nimekate meistrite hulgas on näiteks Hegvald ja Sighraf.

Gootika hakkas Rootsis levima 13. sajandi teisel poolel. Linköpingi toomkirik on suuremas osas ehitatud inglise kõrggootika stiilis, kuid mitmed muud selle perioodi tööd on prantsuspärased, näiteks Öja kiriku krutsifiks Gotlandil ja Erik Püha kuju Roslags-Bro kirikus Upplandis. Gooti monumentaalmaalidest puul leidub häid näiteid eelkõige Dädesjös, Lõuna-Rådas ning Björsäteris.

Kesk-Rootsi kirikutes hakkasid 15. sajandi teisel poolel jõudsalt levima piltjutustused. Olulisemad nimed olid Nils Håkansson ja meister Peetrus. Håkanssoni õpilane, Albrekt Målare, sai aga oma õpetajast kaugelt kuulsamaks oma kirikumaalidega Upplandis. Teemad olid kas religioossed või müstilised. Albrekt Målareni motiiv maletmängiva vikatimehega inspireeris Ingmar Bergmani filmi "Seitsmes pitser" peaaegu 600 aastat hiljem. Målareni kaasaega jäi ka Püha Jüri ja lohe skulptuuri rajamine Stockholmi suurkirikus.[5] Teose autoriks oli saksa päritolu kunstnik Bernt Notke, üks hiliskeskaja tuntumaid kunstnikke Põhja-Euroopas.[6] Notke, kes perioodiliselt Rootsis elas, oli väga produktiivne kunstnik ning ta oli suure mõjuga tänu oma ekspressionistlikule ja intensiivsele stiilile.[7] Tuntuim kohalik, Rootsis sündinud kunstnik oli skulptor Håkan Gullesson.

Renessanss ja barokk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vasa-aja kunst seisnes suuremalt jaolt portreekunstis, mis juhul portreteeriti valitsejaid ja muid silmapaistvaid isikuid välismaa kunstnike poolt, kes tol ajal Rootsis töötasid. Urban Larsson oma panoraammaaliga Vädersoltavla (1535) oli siin erandiks. Maali originaal ei ole säilinud, ent Stockholmi Suurkirikus asetsevat Jacob Elbfasi koopiat aastast 1630 peetakse täpseks jäljenduseks. Urban Larsson on üks vähestest tuntud rootsi päritolu kunstnikest Vasa-ajal. Stiililiselt vastas tolle aja kunst renessansile mujal maailmas.[8] Pompöösne, toretsev ning dekoratiivne stiil saabus barokiga.

Rootsi suurriigiaeg – 17. sajand ning 18.sajandi esimesed kümnendid – oli kõrgajaks arhitektuurile. Ehitati mitmeid losse, nende hulgas ka Stockholmi loss, mõisaid ning kirikuid, mille rajamiseks kutsuti Rootsi kunstnikke välismaalt. Viimased õpetasid välja uue põlvkonna rootsi kunstnikke. Suurkujuks oli õukonnakunstnik David Klöcker Ehrenstrahl.[9] Ta teenis portreteerjana – maalides ka loomi – Drottningholmi lossi õukonnas koos Johan Sylviusega. Maalijatest olid olulised nimed ka David von Krafft ja Michael Dahl.[10] Erik Dahlberg kujutas suurriigiaegset ametlikku pilti Rootsist oma suurtöös Suecia Antiqua et Hodierna (Endine ja nüüdisaegne Rootsi lad.k.).

Vabaduseaeg ning Gustavi-aeg tähistavad suurt kultuurilist hüpet Rootsi ajaloos. Rokokoo-ajastu portreekunst tõi rootsi kunstnikele ülemaailmse tuntuse.[11] Mitmeid kunstnikke kolis Rootsist välja, mujale Euroopasse. Rokokoo parim esindaja oli Gustaf Lundberg. Lundberg maalis ülimalt elegantselt. Tema tehnika jäi kauaks rootsi portreekunsti mõjutama ning tema tööd on esindatud Louvre'is, Rootsi Rahvusmuuseumis ning Kunstiakadeemias. Prantsuse kunstnik Guillaume Thomas Taraval kutsuti Stockholmi lossi dekoraatoriks. Koos Carl Hårlemaniga pani ta aluse uuele lihtsamale stiilile. Juhtivaks stiilikunstnikuks sai Jean Eric Rehn, kes oli Hårlemani õpilane ning töötas kunstkäsitöölisena, arhitekti ja joonestajana.

Alexander Roslin, kes võttis eeskuju Prantsusmaalt, maalis paljud tuntud portreed oma ajastu suurkujudest. Mõned Roslini portreedest kuuluvad perioodi enim reprodutseeritud maalide hulka. Suure tähtsusega oli ka Carl Gustaf Pilo, õukonnakunstnik Taanis. Pilo sai inspiratsiooni nii kunstnikelt Veneetsias kui ka hollandlaselt Rembrandt van Rijnilt. Hiljem naasis ta Rootsi ning maalis seal oma suurteose Gustav III kroonimine Suurkirikus.[12] Tuntud nimed olid veel Johan Pasch, Par Krafft, Peter Adolf Hall ning, vahest kuulsaim, Johan Tobias Sergel.

"Kurbits-maal", Winter Carl Hansson 1799

Aja jooksul, alates umbes 1770. aastast, asendus rokokoo gustaviaanliku stiiliga. Aastast 1785 peeti seda uusklassitsismi "rootsistatud" variandiks. Gustaviaanlikule perioodile olid iseloomulikud nii inglise- kui ka prantsuse kunsti mõjud.

Dala hobusest on saanud rootsi kunstkäsitöö ikoon

Pärast Gustav III surma tabas rootsi kunsti stagnatsiooniperiood. Seevastu õitses lihtrahvakunst, eelkõige |Dalarnas ning Hälsninglandis, "kurbitsmaalide" ning dala hobuste näol. Sellest kunstipuhangust sai inspiratsiooniallikas 19. sajandi kunstnikule Carl Larssonile. Kunstielus oli mõned kümnendid juhtiv uusklassitsism, eesotsas skulptor Bengt Fogelbergiga.[13] Tema inspiratsiooniks oli taanlasest skulptor Bertel Thorvaldsen, ning ta lõi suurejoonelisi kujusid Põhjamaade jumalustest ja ajaloolistest isikutest.

Romantism[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi keskpaigast domineerisid mõnede kümnendite vältel rootsi kunstimaastikku loodusmaalid, eesotsas kunstniku Marcus Larsoniga. Kunstnikud Egron Lundgren ja Carl Fredrik Hill tõid endaga muudatusi maalikunsti. Hilli loetakse juhtivate rootsi maastikumaalijate hulka tänu teostele, mis peegeldasid tema isikupära ning tihti väljendasid segaseid ning tumedaid tundeid. Egron Lundberg arendas akvarellimaale, ta reisis palju ringi nii Euroopas kui ka Aasias ning maalis otsekui reportaaže nendest paikadest. Ka ajaloomaalid saavutasid suure tähtsuse, esindajatega nagu Carl Gustav Hellquist, Gustaf Cederström,[14] ja eriti August Malmström, kes lõi ajaloolisi ning natuurromantilisi maale ning illustreeris arvukalt jutustusi.

Naturalism ning impressionism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülemaailmsest perspektiivist oli Rootsis viljeldav kunst, vaatamata oma arengule, hääbumise teel kuni hilise 19. sajandini. Seejärel, aastast 1880 ja kahel järgneval kümnendil, hakkasid rootsi kunstnikud taaskord tuntust koguma ka väljaspool omi riigipiire.

Anders Zorn "En premiär" (1888)

Selleaegsetest kunstnikest sai ilmselt suurima kuulsuse osaliseks maalija ja skulptor Anders Zorn, kes muuhulgas pälvis hiljem ka esipreemia 1889. aasta maailmanäitusel Pariisis. Zorn oli ennenägematult oskuslik õlimaalija oma väga täpse ent ometi vaba stiiliga, kus iga üksik pintslitõmme oli tervikteoses omal kohal. Anders Zorn maalis palju maastikumaale ja portreesid ning sai eriti tuntuks oma aktimaalidega. Zorni peetakse üheks tähtsaimaks Euroopa kunstnikuks hilisel 19. sajandil ning ta on ka portreteerinud mitmeid oma kaasaegseid tähtsaid isikuid.[15] Tema tööd on näiteks Armastuse nümf (1883), Kesksuvetants (1897) ja President Grover Cleveland (1899). Zorni teosed on tänapäeval esindatud muuhulgas Orsay muuseumis Pariisis ja Valges Majas ning tema looming kuulub enim väärtustatute hulga rootsi kunstis.

Carl Larssoni "Ateljeeidüll" (1885) kujutab kunstniku enda naist ja tütart

Sama põlvkonna teine suurkuju oli Carl Larsson, kes, nagu Zorngi, töötas Dalarnas ning oli üks rootslaste endi armastatumaid kunstnikke. Larsson maalis peamiselt akvarellmaale ning leidis oma motiivid igapäevaelust, kujutades tihti ka omaenda pereliikmeid ning nende kodu Sundbornis. Tema stiil on õhuline, valgusküllane ning maalides on näha pindade ja piirjoonte oskuslikku kokkumängu. Larssoni tööde hulgas on ka freskosid ning seinamaale, näiteks Kesktalveohver ning mitmed teised freskod, mis on näha Rahvusmuuseumis. Larsson sai väga kuulsaks Saksamaal, seoses kunstiraamatuga, mis seal välja anti. Rahva hulgas saavutas suure populaarsuse ka Bruno Liljefors oma ülitäpselt loodust ning liikuvaid loomi kujutavate maalidega.

Richard Bergh "Lõpetatud seanss" (1884)

Kaks stiililiselt võimekat maalikunstnikku olid ka Eugène Jansson ja Ernst Josephsson. Janssoni maalid, mis olid inspireeritud Vincent van Gogh'i töödest, seisnevad geomeetriliselt lihtsates suurtes vormides, idüllilistes Stockholmi-motiivides ning jõulistes mehefiguurides. Josephssoni teemad on varieeruvamad, ta on eelkõige tuntud meisterlike õlimaalide, eriti portreede poolest. Tema tööd inspireerisid hilisemat modernismi. Portreekunstiga tegelesid ka Richard Bergh ja Nils Kreuger. Tähenduslik areng kunstimaastikul toimus 1885. aastal tegevust alustanud kunstnikegrupeeringuga Oponendid, kes soovisid uuendada rootsi maalikunsti ning koondasid mitmeid nimekaid kunstnikke. Mõned aastad hiljem, 1890. aastal, asutasid Bergh ja Kreuger koos Karl Nordströmiga niinimetatud "Varbergikooli", mille stiil võttis eeskujuks Paul Gauguini tööd ning vastandus realistlikule maastikumaalile. Eriti mõjutatud Prantsuse impressionistidest oli Nordström. Tema lähedane sõber oli kirjanik ja multitalent August Strindberg, kelle maalid olid sel perioodil küllaltki tähelepanuväärsed. Ühtlasi hakkasid kunstimaastikul nähtavale kohale tõusma naiskunstnikud, näiteks Eva Bonnier ning Hanna Pauli, kes, lisaks muule, olid mõjutatud Rembrandt'ist.[16]

Modernism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Modernism saabus Rootsi kunstimaastikule rühmitusega 1909. aasta mehed kuhu kuulusid peamiselt Rootsi Kunstnike Liidu kunstikoolist tulnud noormehed. Abstraktset kunsti esindasid eelkõige Hilma af Klint, Nils von Darel ja Gösta Adrian Nilsson.[17] 1920. aastate teisest poolest iseloomustas rootsi kunsti mõne kümnendi vältel osaliselt sürrealism, esindajatega nagu Sven Jonson või Stellan Mörner, ning osaliselt ka ekspressionism, mille eestvedajateks olid Sven Erixson, Bror Hjorth, Ivan Ivarsson, Inge Schiöler jt. Üha rohkem arenes ka rangem ning formaalsem abstraktne minimalism, mida esindas näiteks Olle Bærtling.

Carl Milles, "Pegasus"

Modernismiperioodi suuremate skulptorite hulka kuulusid Carl Eldh ja Carl Milles. Mõlemad kunstnikud olid erakordselt suure mõjuga edasisele rootsi kunstile ning on ühed tuntumad rootsi skulptorid läbi aegade. Nende kaasaegne oli iseõppinud puuskulptor Axel Petersson Döderhultarn.

Pärast teist maailmasõda oli rootsi kunst saanud selged piirid ning endale nime teinud tunnustatud kunstnike kiht oli samuti välja kujunenud. Aastal 1947 loodi uus liikumine Kunstiedendajad, seda kunsti arendamise jaoks rahvale sobivas suunas. Liikumise põhitees oli demokraatlik loosung "Kunst kõigile!", mille põhiideeks oli, et kunstiteoseid oma kodu kaunistamiseks peab saama endale lubada ka tavainimene. Selle tulemusena kerkisid esile ka mõned radikaalid nagu maalikunstnik Albin Amelin ning graafikakunstnik ja monumentaalmaalija Torsten Billman, kes keskendusidki töötavale klassile maalide "tootmisele". Samal perioodil asutati üle kogu riigi ka mitmeid kunstiühendusi. Läbi rühmituse 1947. aasta mehed, millesse kuulusid teiste seas ka Lennart Rodhe ja Olle Bonniér, toodi rootsi kunsti sisse konkretism. 1950. aastatel oli konkretismi kõrval oluline koht ka ekspressionistidel nagu Torsten Renqvist ning harrastajatel kunstnikel Rune Janssonil ja Eddie Figge'il.[18]

1960. aastate alguses oli populaarseks vormiks graafika, kus paistsid eelkõige silma Philip von Schantz ja Nils G. Stenqvist.[19]

Nüüdisaegne rootsi kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Nimis", Lars Vilks

Nüüdisaegne kunst viitab siin uuemale kunstile 20. sajandi teisest poolest kuni meie kaasaegse kunstini. 1960. aastatel tegutses Rootsis hulk tunnustaud kunstnikke, kes olid mõjutatud 1930ndate dada-liikumisest ning pöörasid selja modernismi alustele. Hakati otsima teisi väljundeid nagu film, Performance-kunst, happeningid, helikunst ja palju muud. Arusaam kunstist muutus ning žanripiirid muutusid üha vabamaks. Poliitilised seisukohad muutusid olulisteks. Sellise arengutee keskmeks sai Rootsi Moodsa Kunsti Muuseum (Moderna Museet r.k.) eesotsas tolleaegse kuraatori Pontus Hulténiga. Muuseumil oli sel perioodil arvukalt uudseid väljapanekuid nagu näiteks Liikumine kunstis, teiste hulgas Jean Tinguelyse ja Per Olov Ultvedtsi liikuvate skulptuuridega, ning näitus 4 ameeriklast aastal 1962, mis eksponeeris ameerika popkunsti. Kunstnikud nagu Robert Rauschenberg ja Jasper Johns said enne tuntuks Rootsis kui omaenda kodumaal USA-s. Tähtsad rootsi kunstnikud olid sel perioodil Öyvind Fahlström ja Carl Fredrik Reuterswärd.

70. ja 80. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunst, mis pöördus ära modernismi formaalsemast vormist, oli aluseks uuele suunale 70. aastate lõpus ja 80. aastate alguses, mida hakati kutsuma postmodernismiks. Nendel aastatel olid esiplaanil tuntud kunstnikud, kes eelkõige maalikunstile pühendusid. 1980. aastatel paisus kunsti müük turul ülisuureks. Selle tulemus oli, et mõned kunstnikud müüsid maha enam-vähem kõik oma tööd, mille nad loonud olid. Selle aja suurkujud olid Cecilia Edefalk, Ola Billgren ja Max Book.

Ann-Sofi Sidén "Puzzled" (2008), Stockholm

90. aastad ja uus milleenium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunst tänapäevases Rootsis on tugevalt mõjutatud ning läbi põimitud rahvusvahelisest kunstist. Olulisel kohal on suured kunstibiennaalid, eriti Veneetsia biennaal ning kaasaegse kunsti festival Documenta Saksamaal. Võrreldes varasema kunstieluga on maalikunsti osakaal hakanud vähenema suhtes installatsioonidega, performance-kunstiga, fotograafia ja videotega, kuid siiski on klassikalistel vormidel – nagu seda on maal ja skulptuur – Rootsi kunstis jätkuvalt oma koht. Tihti on kunstiteosed ideepõhised ning pole haruldane problematiseerimine kunsti definitsiooni ja kontseptsiooni üle. 1990. aastatel olid Rootsis tähtsaimateks kunstnikeks Dan Wolgers, Annika von Hausswolf ja Ernst Billgren. Pärast sajandivahetust said suurteks nimedeks (ja seda ka rahvusvaheliselt) Ann-Sofi Sidén, Henrik Håkansson, Johanna Billing, Annika Larsson, J. Tobias Anderson, Jockum Nordström, Anneé Olofsson, Felix Gmelin, Jonas Dahlberg ja paljud teised.

Kontseptsioonikunstnik ning esimene sellealane kunstiprofessor Lars Vilks sai suure avalikkuse tähelepanu osaliseks oma töödega, mis olid mõeldud kommentaarina kunsti- ning ühiskonnaküsimustele. Näiteks oma skulptuuriga Nimis testis Vilks avalikkuse ning ametnike reaktsiooni ilma ametliku loata püstitatud teosele. Ühes oma joonistuste sarjas kujutas Vilks prohvet Muhammedi koerasarnase tänavainstallatsioonina (rondellhund r.k.)

Kunstiharidus Rootsis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrgemat kunstiharidust on Rootsis võimalik omandada Stockholmi Konstfacki Ülikoolis ning Mejani koolis, Göteborgis Valandi koolis ning Fotograafiakõrgkoolis, Umeå Kõrgemas Kunstikoolis ning Malmö Kõrgemas Kunstikoolis. Ettevalmistavat õpet annavad rahvaülikoolid ning mitmed gümnaasiumijärgsed erakoolid, nagu Göteborgi kunstikool, Stockholmis Idun Lovéni kool, Kunstikool Basis ja Stockholmi graafikakool, ning Nyckelviksskolan Lidingös.

Kunstikriitika, -debatid ja -perioodika[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi esimesel poolel käis kunstidebatt ümber demokraatliku mõtte jaotada "head" kunsti laiematele massidele. Olulised päevalehed andsid suure leheruumi näituste retsensioonidele ja kunstiteemalistele artiklitele. 1960. aastatel kasvas näituste arv hüppeliselt ning kajastus muutus palju valivamaks. Selle asemel kerkis esile arvukalt kunstiajakirju, nagu näiteks Paletten (palett r.k.), mis oli tegelikult alustanud tegevust juba 1940. aastatel, kuid sai nüüd suure tähtsuse; Konstrevy (Kunsti ülevaade r.k.), mille peatoimetajaks oli Olle Granath, ja Ord och Bild (Sõna ja Pilt r.k.). 1967 alustas väljaanne Konstvännen (Kunstisõbrad r.k.). Aastal 1970 otsustas "Sõna ja Pildi" kunstiklubi koostöös Riiginäituste (Rootsi kultuuriministeeriumi allüksus) ja Kunstiedendajate liikumisega hakata välja andma ajakirja Synpunkt (Vaatenurk r.k.).

Sõjaajajärgselt debateeriti ja problematiseeriti eelkõige mitteametliku kunsti üle, mille juured olid juba dada-liikumises, ning mis oli edasi arenenud ja 60. aastate jooksul tugevaks vooluks kasvanud. Üks võtmeisikuid selles küsimuses oli Ulf Linde, kes aastal 1960 oma raamatus Spioonid oli püüdnud konkretiseerida uue kunsti piire ja käsitlenud küsimust, kuidas nüüdisajal pannakse vastutus kunstikogemuse eest ainuüksi vaataja õlgadele, selle asemel et kirjeldada kunstiteose tegelikku väärtust ja omadusi.

1960. aastate lõpul kerkis esile küsimus, milliseid näitusi ja kunstnikke peaks riiklikult rahastatama või toetatama. Kriitikuid tuli eelkõige poliitikute ja ajakirjanike seast. Selle vaidluse sümboliks sai näitus Underground Lundi Kunstisaalis aastal 1968. Sture Johannessoni afišil selle näituse tarbeks oli näha hašišit suitsetav alasti tüdruk, ning selle alusel näitus tsenseeriti. Protestiks administratsiooni sellise otsuse vastu lahkus töölt Lundi Kunstisaali juhataja, kirjanik ja tunnustatud kunstikriitik Folke Edwards.

Muuseumid, galeriid ja kunsti edasiviijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muuseumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanemat kunsti on enamjaolt väljas riiklikes muuseumides nagu Rahvusmuuseum. Ülejäänud on kommuunide muuseumid nagu näiteks Götebörgi Kunstimuuseum või erakogud nagu Bonnier'i portreekogu. Nüüdisaegsele kunstile on pühendatud Moodsa Kunsti Muuseum, Liljevachs, Bonnier'i Kunstisaal ja Tensta Kunstisaal Stockholmis; väljapanekuid on kunstisaalides veel ka Malmös ning Göteborgis, lisaks on ka Index'i keskus ja Baltic Air Center.

Galeriid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurem osa Rootsi kunstigaleriidest kajastavad ükskõik millist kunsti. Samas leidub ka galeriisid, mis toimivad tähtsate platvormidena uue aja kunstnikele. Need galeriid, millest suurem osa asub Stockholmis, toetavad uusi kunstnikke majanduslikult ja ka aitavad kunstnikel end "turustada" nii Rootsis kui ka välismaal. Suur osa olulisematest galeriidest Rootsis juhinduvad eelkõige kunstnikest, mitte saadavast tulust, paljud tegutsevad ka mittetulundusühingutena.

Kogunemised ja arendustegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rootsi kunstis on tähtis roll suurtel kohalikel kunstimessidel ning -biennaalidel nagu Stockholm Art Fair ja Göteborgi Rahvusvaheline Biennaal. Näitusi korraldavad mitmed asutused ning organisatsioonid, kellest olulisemad on Riiginäitused, Kunstiedendajate liikumine ning Rootsi Kunstiühing.

Rootsi kunsti edendamisega nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil tegelevad veel mitmed ametiasutused. Suurima mõjuga on riiklik kunstnikekomitee, mis tegutseb Kultuuriministeeriumi all. Nende ülesandeks on otsustada riiklike toetuste ja kunstnikele makstavate subsiidiumide üle. Nende allüksuseks on omakorda laspis (Rahvusvaheline Kunstnike Stuudioprogramm Rootsis), mis tegeleb erinevate kunstiliikide esindajate vahelise koostöö vahendamisega nii Rootsis kui ka mujal maailmas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Throsby, David (1994). "The Production and Consumption of the Arts: A View of Cultural Economics" Journal of Economic Literature, 32, lk 1–29
  2. Östby, Leif & Frode Ernst Haverkamp (2009). Sverige – kunst. Store norske leksikon
  3. http://www.nordiska.uu.se/forskn/samnord.htm
  4. Gräslund, Anne-Sofie (2006). Dating the Swedish Viking-Age rune stones on stylistic grounds, Runes and their secrets: studies in runology. ISBN 978-87-635-0627-4
  5. Hillman, 1993
  6. Nationalencyklopedin: Bernt Notke
  7. Encyclopedia Britannica: Bernt Notke
  8. Hillman, 1993
  9. Hillman, 1993
  10. Östby, Leif & Frode Ernst Haverkamp (2009). Sverige – kunst. Store norske leksikon.
  11. Östby, Leif & Frode Ernst Haverkamp (2009). Sverige – kunst. Store norske leksikon.
  12. Östby, Leif & Frode Ernst Haverkamp (2009). Sverige – kunst. Store norske leksikon.
  13. Hillman, 1993
  14. Hillman, 1993
  15. Safran-Arts.com:Anders Leonard Zorn
  16. Hillman, 1993
  17. Hillman, 1993
  18. Hillman, 1993
  19. Hillman, 1993

Muud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]