Peioote-uimakaktus

Allikas: Vikipeedia
Peioote-uimakaktus
Peioote-uimakaktus
Peioote-uimakaktus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Kaktuselised Cactaceae
Perekond: Uimakaktus Lophophora
Ladinakeelne nimetus
Peioote-uimakaktus
(Lem. ex Salm-Dyck) J.M.Coult., 1894
Sünonüümid
  • Anhalonium williamsii Eng., 1854
  • Echinocactus rapa Fischer et Meyer, 1869
  • Ariocarpus williamsii (Lem.) Voss., 1872
  • Anhalonium williamsii (Lem.) Rümpler, 1886
  • Mammillaria williamsii (Lem.) Coulter, 1891
  • Lophophora lewinii Rusby, 1894
  • Lophophora williamsii lewinii (Henn.) Coulter, 1894
  • Echinocactus lewinii Hennings, 1895
  • Mammillaria lewinii Karsten, 1895
  • Lophophora lewinii Thompson, 1898
  • Echinocactus williamsii "Hylaeid α" pelotinica Sch. K., 1898
  • Echinocactus williamsii "Hylaeid β" v. anhalonica K. Schumann, 1898
  • Echinocactus williamsii var. pelotinica Rouh., 1927
  • Echinocactus williamsii var. anhalonica Rouh., 1927
  • Lophophora caespitosa Krzgr., 1935
  • Lophophora texana Fric ex Roeder, 1935
  • Lophophora williamsii var. decipiens Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. pentagona Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. pluricostata Croizat, 1944
  • Lophophora echinata Croizat, 1944
  • Lophophora williamsii var. texana Krzgr., 1961
  • Lophophora lutea var. texana (Fric ex Krzgr.) Backbg., 1961
  • Lophophora williamsii var. echinata Bravo, 1968

Peioote-uimakaktus[1] ehk peiote-uimakaktus[2] (Lophophora williamsii) on väike asteldeta kaktus, mis on tuntud peamiselt hallutsinogeense toime tõttu.

Esimene peioote-uimakaktuse teaduslik kirjeldus pärineb Fernando Hernandezelt 1628.aastast.[3]

1840. aastal andis Charles Lemaire talle nime Echinocactus williamsii. Pärast seda on taime teaduslik nimi korduvalt muutunud.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peioote-uimakaktus on väike, 2,5 cm kuni 20 cm kõrgune[2], peaaegu ümmargune kaktus. Ta on sinakasrohelist värvi ja kaetud vahakirmega. [3]

Uimakaktuse juur, mis meenutab porgandit, võib kasvada kuni 15 cm pikkuseks.

Õitsev uimakaktus

Peioote-uimakaktus õitseb märtsist kuni maini ja mõnikord veel septembriski. Õied on roosad või valged 1–1,5 cm suurused[3] ja neile on omane tigmotaksis.

Vili on väike, söödav ja samuti roosa, punane mari[3]. Seemned on väikesed ja mustad ning vajavad idanemiseks kuumust ja niiskust.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peioote-uimakaktus kasvab looduslikult USA lõunaosas Rio Grande kallastel New Mexicos[3], Texase lõunaosas ning Mehhikos Chihuahuas, Coahuilas, Nuevo Lenis ning Tamaulipases. Peamiselt kasvab ta 100–1500 m, harva kuni 1900 m kõrgusel merepinnast. Ta kasvab lubjastel kõrgendikel kõrbelistes võsastikes.

Looduslikult kasvab peioote-uimakaktus väga aeglaselt. Seevastu kasvatatavad taimed kasvavad märksa kiiremini: mõnikord kulub vähem kui 3 aastat idanemisest, enne kui täiskasvanud taim õitsema hakkab.

Eestis on uimakaktuse kasvatamine, omamine ja müümine keelatud.[4]

Saadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seda kasutatakse mitmes transtsendentses praktikas, sealhulgas mediteerimises, psühhonautikas ja psühhedeelilises ravis ning entheogeenina ehk jumalaga kokkukuuluvustunde saavutamiseks. Indiaanlased on seda sajandite jooksul kasutanud rituaalsetel ja meditsiinilistel eesmärkidel.

Traditsiooniline tarbimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt on selle taime saaki tarbitud nälja, janu ning väsimuse tõrjumiseks aga ka liigesepõletiku, gripi, kopsuhaiguste, sooltevaevuste, pea- ja seljavalu, reuma, päikesepiste, suhkruhaiguse, alkoholismi, maohammustuse ja skorpionitorgete ravis.[3]

Šamaanidel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehhikos on kuivatatud uimakaktust usurituaalidel söödud juba u. 500. aastat e. Kr.[2]

Šamaanid kasutavad taime oma usurituaalides, millele eelnevad paastumine, üksindus, palvetamine ja järgnevad trummipõrin, laulmine, palvetamine, Looja tänamine jms.[2]

Uimakaktuse korjamist ehk "jahti" on võrreldud palverännaku sarnase rituaaliga. Saak korjatakse kuiva hooaja lõppedes ja kuivatakse. Kuivatatud võrsetükikesi kutsutakse meskaliininööpideks.[3]

Uimakaktust kas näritakse värskelt või kuivatatult või keedetakse vees, et sellest teed valmistada. Uimakaktus on ülikibe ja enamik inimesi saab nohu veel enne kui see mõjuma hakkab. Indiaanlaste jutu järgi puhas süda kibedust ei tunne.[3]

Uimakaktuse toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uimakaktuse söömise järgselt hakkavad kehas toimuma mitmed ajutised muutused tundmustes ja nägemused, mis Huicholi šamaanide uskumuste kohaselt sõltuvad tarvitaja vaimsest teadlikkusest, kes näeb lõgismadusid, sisalikke, kes muusikavideosid ja kes jumalaid.[3]

Toimelt saraneb peiote-uimakaktus LSD-ga, hallutsinogeense toime tekitavad 4 kuni 12 meskaalnuppu.[2]

Droogina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droogiks on kuivatatud külgvõsundid ehk meskaalnupud, kuid meditsiinis kasutatakse uimakatust harva.[2]

Keelatud aine: Meskaliin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meskaliin

Peioote-uimakaktus on tuntud hallutsinogeense toimega alkaloidide, eriti meskaliini sisalduse poolest.

Eestis on meskaliin sotsiaalministri 21.11.2013. a määrusega kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja: "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad"[5] I nimekirja - selles loetletud ainete ja neid sisaldavate ravimite sisse- ja väljavedu toimub Ravimiameti sisse- või väljaveoloa alusel.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seda taime on aegade jooksul nimetatud mitmeti, näiteks dumpling cactus (klimbikaktus), turnip cactus (naeris-kaktus), tuna de tierra (maakaktus), dry whiskey (kuiv viski), devil's root (kuradijuur).[3]

Peioote-uimakaktuse järgi on nime saanud peyote-usund - see on indiaani usund, kus Suur Vaim täitnud uimakaktuse oma üleloomuliku jõuga, aitamaks indiaanlastel halvad ajad üle elada.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Huichole-indiaanlaste legendi kohaselt nägid nende esivanemad hirve, kes kadus silmist kui oli teinud viis sammu. Selle hirve jälgedes hakkas kasvama peioote-uimakaktus. Nad uskusid, et mais, hirv ja uimakaktus väljendavad saa asja erinevaid vorme ja on jumala kingitused.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lophophora williamsii (Lem. ex Salm-Dyck) J.M.Coult, Eestikeelsete taimenimede andmebaas, veebiversioon (vaadatud 25.03.2015)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 528, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 S. Piippo, U. Salo, "Meelte ja tunnete taimed". Tallinn, Varrak, lk 250–253, 2007
  4. {{citation needed|reason=Seadus ei keela uimakaktuse käitlemist ega kasvatamist.|date=March 2015}}
  5. NARKOOTILISTE JA PSÜHHOTROOPSETE AINETE NIMEKIRJAD I–V

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]