Peioote-uimakaktus
Peioote-uimakaktus (Lophophora williamsii) on väike asteldeta kaktus, mis on tuntud peamiselt hallutsinogeense toime tõttu.
Peioote-uimakaktus kasvab USA-s Texase lõunaosas ning Mehhikos Chihuahuas, Coahuilas, Nuevo Lenis ning Tamaulipases. Peamiselt kasvab ta 100–1500 m, harva kuni 1900 m kõrgusel merepinnast. Ta kasvab lubjastel kõrgendikel kõrbelistes võsastikes.
Peioote-uimakaktus on tuntud hallutsinogeense toimega alkaloidide, eriti meskaliini sisalduse poolest. Seda kasutatakse mitmes transtsendentses praktikas, sealhulgas mediteerimises, psühhonautikas ja psühhedeelilises ravis ning entheogeenina ehk jumalaga kokkukuuluvustunde saavutamiseks. Indiaanlased on seda sajandite jooksul kasutanud rituaalsetel ja meditsiinilistel eesmärkidel.
Peioote-uimakaktus õitseb märtsist kuni maini ja mõnikord veel septembriski. Õied on roosad ja neile on omane tigmotaksis.
Vili on väike, söödav ja samuti roosa. Seemned on väikesed ja mustad ning vajavad idanemiseks kuumust ja niiskust.
Looduslikult kasvab peioote-uimakaktus väga aeglaselt. Seevastu kasvatatavad taimed kasvavad märksa kiiremini: mõnikord kulub vähem kui 3 aastat idanemisest, enne kui täiskasvanud taim õitsema hakkab.
Uimakaktust kas näritakse või keedetakse vees, et sellest teed valmistada. Uimakaktus on ülikibe ja enamik inimesi saab nohu veel enne kui see mõjuma hakkab.
Eestis on uimakaktuse kasvatamine, omamine ja müümine keelatud.
Esimene uimakaktuse teaduslik kirjeldus pärineb 1840. aastast, kui Charles Lemaire andis talle nime Echinocactus williamsii. Pärast seda on taime teaduslik nimi korduvalt muutunud. Varasemad ladinakeelsed nimetused on järgmised:
|
|
