LSD

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib narkootilisest ainest. LSD-testi kohta statistikas vaata artiklit Vähima olulise erinevuse test.


LSD ehk lüsergiinhappe dietüülamiid (inglise keeles Lysergic acid diethylamide) (Teised nimetused: hape , mark , ellekas , Ruut , reis , trip ) on sünteetiline hallutsinogeen.

LSD sünteesis esimest korda 1938. aastal Baselis Sandoze laboratooriumis šveitslasest keemik Dr. Albert Hofmann, kes otsis migreeniravimit. Tollal jättis Hofmann LSD kõrvale, kuid 5 aastat hiljem ainega juhuslikult kokku puutudes avastas selle psühhedeelilised omadused. 1950.–60. aastatel kasutati LSDd tootenimega "Delysid" psühhoteraapia abivahendina. Samuti uuriti aine kasutamist "tõeseerumina" (CIA projekt MKULTRA). LSD keelustati Ameerika Ühendriikides 1966. aastal, selle järgselt ka mujal maailmas.

LSD populaarsuse tippaeg oli hipiajastul.

Uimastit tarvitatakse suu kaudu, mõjuperiood (trip) kestab 6–12 tundi. Mõju on väga intensiivne, kasutajal võib tekkida "kehast väljumise tunne", ta võib näha mitmesuguseid hallutsinatsioone. LSD tarvitajal tõuseb vererõhk ja kehatemperatuur, kiireneb pulss ja hingamissagedus. Tavaliselt laienevad pupillid, tugevnevad refleksid ja väheneb koordinatsioonitaju. Uimasti tarvitajat võib iseloomustada ka hajevil olek, letargia, uimasus, ebakindlad liigutused ja üle keha värisemine.

LSD poolt tekitatav sõltuvus on tagasihoidliku intensiivsusega, samuti on LSD tarvitamisest raske saada üledoosi, sest surmav annus on tuhandeid kordi suurem tavalisest annusest. Tsiteerides Jaanus Harro raamatust Uimastite ajastu:..küll aga võib ksaotada võimu enda üle. Kui närvihälvitite maailmale ongi võõras kihutav sund uue annuse järele, siis omamoodi sõltuvust võib neidki tarbijaid vaadates näha. [---] Nii et on siiski põhjust kõnelda käitumusliku ja sotsiaalse sõltuvuse tekkimisest.[1] LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt.

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaanus Harro "Uimastite ajastu", TÜ kirjastus 2006

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jaanus Harro"Uimastite ajastu", TÜ kirjastus 2006 lk 172