Närvikude

Allikas: Vikipeedia

Närvikude (ladina keeles textus nervosus) on väga mitmekesine närvisüsteemi kude valdaval enamikel närvisüsteemiga organismidel. Närvikoel on mitmeid erinevaid funktsioone, mis sõltuvad närvikoe paiknemisest, organismi anatoomilis-füsioloogilistest teguritest, elukeskkonnast ning paljudest muudest teguritest. Närvikude koosneb närvirakkudest ja närvitoendirakkudest ehk gliiarakkudest ning rakuvaheainest.[1]Närvikoe hulka loetakse ka neuronite jätked ehk närvikiud, mis moodustavad närve.[2] Närvikude kogub ärritusi sise– ja väliskeskkonnast, muudab neid närviimpulssideks, juhib vastuvõtu-, korrelatsiooni- ja tõlgendusaladesse ning seejärel efektoorsetesse organitesse.[3]

Lühikokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvikoe põhiülesanne on kommunikatsioon. Närvikude on levinud üle kogu keha ja on tihedasti seostunud enamiku kudede ja organitega. Närvikoe peamisteks struktuuriühikuteks on kahesugust tüüpi rakud: neuronid ehk närvirakud ning neid ümbritsevad tugirakud ehk gliiarakud. Areneb neuroektodermist ja osaliselt mesenhüümist (mikrogliia). Närvisüsteemis moodustavad neuronid nn refleksikaare. Üldiselt on närvikude inertne (rakud ei paljune) ja koeliselt homogeenne (ei jagune alaliikideks). Närvirakke ühendavad omavahel sünapsid ning info ülekandel on vajalik keemilise transmitteri olemasolu sünapsis.[3][4]

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvisüsteem

Närvisüsteem jaotatakse kaheks osaks: kesknärvisüsteem (peaaju, seljaaju) ja perifeerne närvisüsteem (kogu närvikude väljaspool pea– ja seljaaju: ganglionid, närvid ja närvilõpmed).[5]

Kesknärvisüsteem koosneb peaajust (encephalon) ja seljaajust (medulla spinalis). Morfoloogiliselt iseloomustab seda bilateraalne sümmeetria (koosnevad kahest sümmeetrilisest poolest), metameersus ehk segmentaarsus, neuronite koondumine morfofunktsionaalsete aladena. Siia kuulub närvirakkude põhimass, rakud on tihedalt üksteise kõrval ning kude võib nimetada kui väga spetsialiseerunud epiteelkoeks. Kuna epiteelkoe funktsioonideks kehas on kaitse ja kommunikatsioon, siis närvikude muudab epiteelkoelt saadud info närviimpulsiks. Stiimulid saabuvad kehasse väliskeskkonnast, närviimpulsid seevastu saabuvad kehast närvisüsteemi, seega käitub kesknärvisüsteem kui kommunikatsioonitsenter.

Piirdenärvisüsteemi ehk perifeersesse närvisüsteemi kuulub kogu ülejäänud närvikude, mis jääb välja pea– ja seljaajust. Eristatakse kahesuguseid närve: tooma- ehk aferentseid ja viima- ehk eferentseid.[6]

Funktsionaalselt jagatakse närvisüsteem kaheks:

  1. somaatiline närvisüsteem ehk kehaline närvisüsteem (motoorne), mis juhib tahtele alluvate organite tööd;
  2. autonoomne närvisüsteem ehk vegetatiivne närvisüsteem (sensoorne), mis juhib tahtele allumatute organite tööd.

Autonoomne närvisüsteem jaguneb omakorda kaheks:

  1. sümpaatiline närvisüsteem, mis ilmneb stressiseisundis ja mida iseloomustab südame löögisageduse tõus, vererõhu tõus, seedetrakti lõdvestumine;
  2. parasümpaatiline närvisüsteem, mis ilmneb keha puhkeseisundis ja mida iseloomustab südamelöögisageduse langus, kiire seedimiskiirus, vererõhu langus.[5]

Neuroni ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neuron
Närvirakk

Neuronite ehk neurotsüütide ehitus on rakuline ja kiuline. Neurotsüüdi rakukeha nimetatakse närvirakuks kitsamas mõistes ja tema jätkeid närvikiududeks. Täpsemalt on närvikiud närviraku jätke koos teda ümbritsevate kaitsvate glioossete katetega. Müeliinikiududel on kateteks müeliinkest ja neurilemm ehk Schwanni kest, müeliinitutel kiududel vaid neurilemm. Iga neuron koosneb tuuma sisaldavast rakukehast ehk soomast ehk perikarüonist ning jätketest- aksonist ja dendriididest. Rakutuum, mis asub perikarüoni keskel, on raku mõõtmetega võrreldes suur. Perikarüon on tsütoplasma mass, mis ümbritseb tuuma ning mis koos tuumaga moodustab rakukeha. Rakud ise varieeruvad oma suuruselt, tavaliselt on närvirakkudel pigem suured rakukehad. Kõige suuremad on suuraju koore püramiidrakud ja spinaalganglionide rakud ning kõige väiksemad on väikeaju sõmerrakud ja silma võrkkesta bipolaarrakud. Perikarüoni tsütoplasmas leidub kõige tavalisemaid raku organeid nagu näiteks Golgi kompleks, mitokondrid ja tsentrosoomid.

Nissli substants

Peaaegu iga närvirakk omab vähemalt kahte eri tüüpi jätkeid: dendriite ja aksonit. Ärritust vastu võtvad närviraku jätked on dendriidid ja tekkinud impulssi erutuslainena edasi juhtiv jätke on neuriit ehk akson. Igal neuronil on lugematul hulgal dendriite, kusjuures on harv juhus, kui neid kas pole või on ainult üks. Dendriidid suurendavad raku pinda ja tänu sellele ka raku ärritust vastuvõtvat võimsust, mida kutsutakse ka retseptiivväljaks. Dendriidid on lühemad kui aksonid ning nad muutuvad rakukehast kaugenedes peenemaks. Aksoneid on seevastu rakul ainult üks. Akson võib olla pikem kui üks meeter. Aksoni tsütoplasmat kutsutakse aksoplasmaks ning see on perikarüoni tsütoplasma jätk. Aksoni koostises puuduvad Nissli substantsid. Aksonid on üldiselt ümbritsetud lipiide sisaldavast müeliinkihist. Neuraalne vastus on sooritatud aktsioonipotentsiaali kaudu "kõik või mitte midagi" printsiibil. Aksonis leiab aset aksonaalne transport. Kuna akson ei sisalda ei ribosoome ega endoplasmaatilist retiikulumi, siis proteiinid sünteesitakse närviraku kehas ja mõned ka dendriitides. Valgud tuleb transportida rakukehast aksonisse. Nii transporditakse ka vesiikuleid, neurotuubuleid ja neurofilamente. Neuroni tsütoplasma on pidevas liikumises. Neuroni jätketes toimub tsütoplasma liikumine mõlemas suunas – terminaalidesse (anterograadselt) ja tagasi (retrograadselt).[4]

Jätkete arvu järgi jagatakse neuronid neljaks rühmaks:

  1. unipolaarsed – üheainsa jätkega rakud, millel on nii dendriidi kui neuriidi ülesanne;
  2. pseudopolaarsed – dendriit ja neuriit on arenemise käigus kattunud ühise kattega ja ei ole seega valgusmikroskoobis teineteisest eristatavad;
  3. bipolaarsed – ühe dendriidi ja neuriidiga;
  4. multipolaarsed – palju dendriite ja üks neuriit.[6]

Gliiarakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neurogliia

Gliiarakud täidavad närvikoes põhiliselt tugifunktsiooni ning erineva spetsialiseerumise korral nimetatakse neid järgnevalt:

  1. Ependüüm on neuraalne epiteel, mis vooderdab ajuvatsakesi ja seljaaju tsentraalkanalit. Osaleb aju- ja seljaajuvedeliku moodustumisel.
  2. Astrogliia ehk tähekujulised rakud on suurema (protoplasmaatilised astrotsüüdid) või väiksema tsütoplasma hulgaga (kiulised ehk fibroastrotsüüdid).
  3. Oligodendrogliia, mis katab seljaaju ganglionrakke ja perifeerseid närve (neurilemm).
  4. Mikrogliia ehk Hortega rakud on närvikoe kaitseülesandega rakud.[7]

Gliia funktsioonid

  1. Toestusfunktsioon – seda täidavad neurogliia rakkude omavahelised kontaktid (liidused), samuti liidused neurogliia rakkude ja neuronite vahel.
  2. Troofiline funktsioon – gliia osaleb glükogeeni ja lipiidide ainevahetuses, samuti närvikoe ioonse koostise reguleerimisel. Troofiline talitlus on seotud ainete aktiivse transpordiga kesknärvisüsteemis.
  3. Võtab osa mediaatorite metabolismist - sünapse ümbritsevad gliiarakud on võimelised endasse võtma ja sünaptilisse punga tagasi andma mitmesuguste mediaatorite laguproduktide või mediaatoreid endid.
  4. Neurogliia rakud toimivad elektrilise ja mehhaanilise isolaatorina. Takistab neurogliia ioonide difusiooni neuronite elektrilise aktiivsuse korral. Gliiarakud ise ja nende jätked ei suuda juhtida depolarisatsioonilainet. Oligodendrotsüütide või lemmotsüütide poolt moodustatud müeliini ülesandeks on toimida passiivse elektrilise isolaatorina, mida näitab ka müeliini membraani madal valgusisaldus ja membraane läbivate proteiinide peaaegu täielik puudumine.
  5. Astrotsüütidel on mõõdukas fagotsütoosivõime närvikoe laguproduktide suhtes ja vajadusel muutuvad nad neuraalseteks makrofaagideks.
  6. Neuronite hävimise korral vohab neurogliia (eriti astrotsüüdid) difuusselt (glioos) või moodustab glioosse armi.
  7. Astrotsüütide süntsüütium mõjutab Ca2+ ja glutamaadi vabastamise kaudu neuronite elektrilist aktiivsust.[4]

Vabad närvilõpmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabad närvilõpmed on paigad, kus toimub närvikoe kontakt teiste kudedega- epiteeli-, side- ja lihaskoega. Närvilõpmed on retseptoorsed (ärrituse vastuvõtmine ja transformeerimine erutuseks) ja efektoorsed (närviimpulsside ülekandmine närvist lõpporganisse). Retseptoorsed närvilõpmed on vabad (hargnevad isoleerimatult koeelementide vahel) ja mittevabad (tavaliselt kaetud glioosse ja sidekoelise kattega ning kannavad selliselt retseptoorsete inkapsuleerunud närvilõpmete nime- Vater- Pacini kehake, Meissneri kehake jt.) [6]

Erutuse ülekanne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erutuse ülekanne

Omavahel ühendavad rakke sünapsid ning seega erutuse ülekanne ühelt rakult teisele toimub sünapsi vahendusel. Neid võib ühel neuronil olla kuni mitukümmend tuhat. Närviraku akson võib moodustada akson-sooma (spinaalganglionis neurotsüüdi akson kontakteerub järgmise raku pinnaga), akson-dendriit ( väikeaju glomeerulites neurotsüüdi akson kontakteerub naaberraku dendriitidega) või akson-akson (erutus ei läbi antud rakukeha, läheb sellest mööda) sünapseid. Sünaps koosneb aksoni moodustatud presünapsist ning mõjutust vastuvõtval rakul olevast postsünapsist. Nende vahele jääb sünapsipilu. Presünapsis on arvukalt 30–50 nm diameetriga põiekesi ehk vesiikuleid, mis sisaldavad neurotransmitterit ehk mediaatorit ehk ülekandeainet.

Mediaatorid jagunevad peamiselt kolme gruppi:

  1. monoamiinid;
  2. aminohapped;
  3. neuropeptiidid.

Postsünapsimembraanil on transmitteriga reageerivad retseptorid. Rakumembraani pidi leviva aktivatsioonipotentsiaali toimel vabaneb presünapsi põiekestest transmitter, tungib sünapsipilusse ja kutsub sõltuvalt sünapsi liigist esile postsünapsi membraani potentsiaali muutuse.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido. Meditsiinisõnastik, ISBN 9985-829-55-7
  2. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 62, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
  3. 3,0 3,1 F. Geneser. "Textbook of Histology: First Edition", Munksgaard, 1986.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ü. Arend, J. Kärner, H. Kübar, K. Põldvere. "Üldhistoloogia", Tallinn: Valgus, 1994.
  5. 5,0 5,1 J. Tehver, Ü. Hussar. "Meditsiinihistoloogia seletussõnaraamat", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1996 ISBN 9985-56-158-9.
  6. 6,0 6,1 6,2 M. H. Ross, W. Pawlina. "Histology a text and atlas with correlated cell and molecular biology: Fifth Edition", Lippincott Willams & Wilkins, 2006.
  7. 7,0 7,1 C. R. Leeson, T. S. Leeson, A. A. Paparo. "Textbook of Histology: Fifth Edition", W. B Saunders Company, 1985 ISBN 0-7216-1210-6.
  8. P. Hussar, Ü. Hussar, J. Kärner, T. Suuroja. "Histoloogia", Tartu: OÜ Halo Kirjastus, 2005.