Laane-karihiir

Allikas: Vikipeedia
Laane-karihiir
Lappnäbbmus 140621.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Putuktoidulised Insectivora
Sugukond: Karihiirlased Soricidae
Perekond: Karihiir Sorex
Liik: Laane-karihiir
Ladinakeelne nimetus
Sorex caecutiens
Laxmann, 1788
Laane-karihiire levila
Laane-karihiire levila

Laane-karihiir (Sorex caecutiens) on liik väikesi imetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Hõbedase kasukaga, jääb suuruselt mets-karihiire ja väike-karihiire vahele. Toitub peamiselt putukatest. Euraasias levinud liik, neid leidub Skandinaavia poolsaarest Sahhalinini, Eestis on mõned isendid mandrilt leitud.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laane-karihiirel on tumepruun kasukas[2], mis hõbedaselt läigib. Kõhualune on heledat värvi, keha ülaosa ja alaosa vahel on selge piir. Jalad on valget värvi. Välimuselt sarnane teiste karihiirtega: neil on pikk saba ja pikk, otsast teravneva nina. Sabaotsas on kohev tutt.[3]

Suuruselt jääb mets-karihiire ja väike-karihiire vahele. Laane-karihiire keha on 44–70 millimeetrit, saba 31–45 millimeetrit ja tagajalad 10,5–12 millimeetrit pikad. Kehakaal on 3–8 grammi. Neil on ühesuurused üheköbrulised hambad ja hambavalem 3/1, 1/1, 3/1, 3/3 = 32.[3]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laane-Karihiir on Euraasias levinud Rootsist Sahhalini poolsaareni,[2] kuigi Euroopa osas leidub teda vähem kui mets-karihiirt.[1] Nad on levinud Põhja-Skandinaavias, Ida-Euroopas, Ida-Siberis, Kesk- ja Lõuna-Ukrainas, Põhja-Kasahstanis, Kirde-Hiinas ja Hiina Gansu provintsis, Korea poolsaarel, Sahhalinil, Kunaširi ja Šikotani saarel, Jaapanis Hokkaidō saare metsades ja Mongoolias, eriti Hentij mäestikus.[1] Eestis on mõned isendid mandrilt leitud.[2]

Populatsioonide arvukus aastate lõikes muutuv, Ida-Karjalas tehtud uuringud näitasid lausa kümne kordset kõikumist arvukuses.[1]

Elukeskkond ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laane-karihiir elab okasmetsades, taigas, tundrates, soodes ja jõeluhtadel. Võib endale ise uru valmistada või asuda elama mõne teise looma vanasse urgu, kännu või langenud puutüve õõnsusesse.[2]

Laane-Karihiired on aktiivsed nii öösel kui päeval[4], öösiti siiski aktiivsemad kui päeval.[3] Magavad ööpäeva jooksul tihti, kuid lühikest aega korraga.[4]

Väikese kasvu tõttu kaotavad nad kiiresti energiat ja vajavad seetõttu pidevalt toitu. Ööpäeva jooksul söövad nad rohkem kui oma kehakaalu jagu ja üle ühe ööpäeva nad ilma söömata olla ei saa. Üldiselt söövad nad kõike, millest jõud üle käib.[4] Peamiseks toiduks on neil putukad, eriti mardikalised. Veel söövad nad vihmausse, mõningaid ämblike, hulkjalgseid ja vastseid, harva ka teisi pisikesi imetajaid.[3]

Neid ohustavad kõik teised röövloomad ja -linnud,[4] kuid tugeva muskuse lõhna tõttu pole nad kiskjate jaoks hinnatud toit.[2]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühtedel andmetel on sigimisperiood aprillist septembrini, mille jooksul sünnib 2–3 pesakonda, igas 7–9 poega (harva kuni 12)[4].[2] Teistel andmetel on sigimisperiood juunist augustini, pesakondi kuni 4, poegade arv 2–11, keskmiselt 7–8.[3]

Alguses on pojad karvutud ja pimedad, silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Laane-karihiired saavad iseseisvaks ühe kuu vanuselt ja elavad poolteise aasta (või 18 kuu)[4] vanuseks.[2]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lokaalselt võib olla ohuks ulatuslik metsaraie, kuid globaalselt on populatsioon stabiilne ja erilisi ohte sellele liigile ei ole. Nad kuuluvad Berni konventsiooni III lisa liikide hulka.[1] Laane-karihiir ei ole Eestis kaitsealune liik.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sheftel, B., Henttonen, H., Stubbe, M., Samiya, R., Ariunbold, J., Buuveibaatar, V., Dorjderem, S., Monkhzul, Ts., Otgonbaatar, M. & Tsogbadrakh, M. Sorex caecutiens. www.iucnredlist.org, 2008. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Kasutatud 23. oktoober 2012. (Inglise keel)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Laane-karihiir 2. Kasutatud: 29. oktoober 2012.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 MacDonald & Barret 2002, lk 31–32
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Laane-karihiir 1. Kasutatud: 29. oktoober 2012.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]