Kristlik muusika

Allikas: Vikipeedia

Kristlik muusika on muusika, mis väljendab kas isiklikku või ühiskondlikku uskumust kristlusesse.

Varaseimad andmed kristliku muusika kohta pärinevad kolmest allikast:

3.2. sajand eKr tõlgiti Vana Testament kreeka keelde. Kristlus levis algselt hellenistliku kultuuri piirkonnas ja liturgilise keelena kasutati kuni 3. sajandi lõpuni kreeka keelt. Kreeka muusika oli seotud paganliku kultusega ja tema otsene mõju oli ilmselt takistatud. Kristlikus liturgias oli pillide kasutamine keelatud (ida kirikutes on see tänapäevani), kuid koduse laulmise juures kasutati lüürat ja kitarat. Selgete kreeka mõjudega (laad, rütm, noodikiri) on ka esimene säilinud kristliku hümni fragment, mis on leitud Egiptusest (papüürus Oxyrynchos'est, 3. sajandi lõpp). Kõige enam on kreeka pärand mõjutanud kristlikku muusikaõpetust.

Varakristlikus muusikas eristatakse põhiliselt 2 laulužanrit:

Nendele lisandus ilmselt vaimulik laul vabas rahvalikus maneeris: varakristlikus koguduses oli laulmine üldine, õpetatud koore hakati eelistama alles 4. sajandil.

Psalmoodias ja hümnoodias olid kasutusel 2 põhilist ettekandeviisi:

  • antifooniline (kreeka keeles antiphonos - vastukõlav)
  • responsoorne (ladina keele responsum - vastus), kus solistile vastandub refräänilisi lõike laulev koor.

395. aastal toimus Rooma riigi lagunemine Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks, mis tõi kaasa ka kiriku sisulise lõhenemise. Ametlik lõhenemine toimus 1054. aastal, kui Rooma paavst ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh teineteist vastastikku kirikuvande alla panid. Seetõttu räägitakse eraldi ida- ja läänekristlusest.

Ida kiriku muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlik liturgiline muusika sündis koos kristlusega. Lähis-Idas ning sealsete rahvaste muusika on aluseks nii ida kui ka lääne kirikulaulule. Nii Idas kui Läänes puudus ühtne liturgia, ent Idas polnud ka ühtset liturgilist keelt. Kasutati rahvuskeeli ning igas piirkondlikus kirikus kujunes omapärane laulutraditsioon. Eristatakse süüria, bütsantsi, kopti (kristliku Egiptuse), abessiinia (Etioopia) ja armeenia kirikut. Lääne-Euroopal olid tihedaimad kontaktid kahe esimesega.

Lääne kiriku muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne kirik ei tundnud 1. aastatuhandel ühtset liturgilist muusikat. Kristluse algaegadel ei olnud Rooma keskvõim kuigi tugev ja suhteliselt iseseisvates piirkondades kujunesid ühtse põhiplaani alusel erinevad liturgiatüübid: Vana-Rooma liturgia, Milano liturgia, Vana-Hispaania liturgia, Vana-Gallia liturgia.

Meloodiad olid tugevalt seotud oma regiooni folklooriga ning elasid veel ka ise "rahvalaululist" elu. Nad olid pidevas muutumises, musitseerimise juurde kuulus improviseerimine. Nende meloodiate täpne fikseerimine kirjas olnuks loomuvastane. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust. Laguneb muusika ja sõna algne ühtsus ning algab muusika kui kunsti iseseisvumine.

Lääne kirikumuusika sündi seostatakse sümboolselt püha Ambrosiusega. Ambroosius pani aluse milaano liturgiale, mis koos omapärase lauluvaraga on tänaseni kasutusel Milanos ja mõnel pool Lõuna-Alpides. Milano liturgilist laulu nimetatakse alates 9. sajandist ambroosiuse lauluks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]