Markuse evangeelium

Allikas: Vikipeedia
Uus Testament

Markuse evangeelium (kr. Κατὰ Μάρκον, Kata Markon) on üks neljast Evangeeliumist Uues Testamendis. See räägib Jeesuse elust, alustades Ristija Johannese tegevusest ning lõpetab Jeesuse taevaminekuga (lühemas variandis tühja haua leidmisega), keskendudes eriti Jeesuse viimasele elunädalale (Peatükid 11–16, reis Jeruusalemma). Evangeeliumis on Jeesust kujutatud vaimude väljaajajana, tervendajana, imetegijana, Kristusena, Inimese Pojana, ja paaris kohas ka Jumala Pojana (Mk. 3:11; 5:7; 15:39; 1:1)

Kaks olulist teemat Markuse evangeeliumis on Messia tuleku küsimus ja jüngrite rumalus. Markuse evangeeliumis ei ole Jeesust üldiselt tunnistatud Jumala Pojana, välja arvatud deemonite poolt (keda ta käsib vaikida) ja surres. Evangeeliumis on kirjas ka hulk Jeesuse tähendamissõnu, millega ta annab vaimseid õpetusi nii, et ka lihtinimesed nendest aru saaksid. Vahetevahel on jüngritel raskusi tähendamissõnadest arusaamisega, aga Jeesus seletab neile, mida need tähendavad.

Traditsiooniliselt järgneb Markuse evangeelium Uues Testamendis Matteuse evangeeliumile. Enamik tänapäeva teolooge aga dateerivad Markuse evangeeliumi varastesse 60. või 70. aastatesse, mis teeb sellest vanima kanoonilise evangeeliumi Piiblis. Markuse evangeeliumi arvatakse olevat ka teiste sünoptiliste evangeeliumite (Matteuse evangeeliumi ja Luuka evangeeliumi) baastekstiks.