Psalmoodia

Allikas: Vikipeedia

Psalmoodia (ka psalmitekstide laulmine) ehk psalmilaul on religioosse muusika vorm, mis põhines katoliku kiriku kalendril ja liturgial. Seda laulužanri kasutati nii liturgias kui ka kristlikes kodudes. Neid retsiteeriti tavaliselt ühel tugihelil.

Tekstid koosnevad erineva silpide arvuga värssidest (versus). Versuste retsiteerimiseks kasutatakse meloodiavormeleid, mis sisaldavad viit elementi:

  • algusvormel (initium) - tõusev meloodiakäik
  • retsitatsioonitoon (tenor, tuba, repercussio, tonus currens) - püsiv heli, millel lauldakse mitu silpi
  • flexa - väike tsesuur vastavalt versuse lauseehitusele, kõrvalekalle retsitatsioonitoonist
  • vahekadents (mediatio) - väike melism
  • lõpuvormel (terminatio, finalis, punctum) - laskuv meloodiakäik

Psalmitekstide laulmiseks on 3 võimalust:

  • terve psalmi laulmine algusest lõpuni (psalmus in directum)
  • üksikute versuste laulmine
  • valitud versustest uute tervikute loomine

Psalmoodiale lisati antifon, mille tekst on kommenteeriv lisand psalmile.

Psalmoodia oli peamiseks laulutüübiks kõikidel tunnipalvustel ja nn. Benedictuse reegli ehk klassikalise kloostrikorra järgi lauldakse läbi kõik 150 psalmi. Lõiguti esineb psalmoodiat ka missa propriumilauludes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]