Kristjan Raud

Allikas: Vikipeedia
Kristjan Raud
Kristjan Raud.JPG
Sünniaeg 22. oktoober 1865
Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond
Surmaaeg 19. mai 1943
Tallinn
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Peterburi Kunstide Akadeemia
Kristjan Rauale 1968. aastal püstitatud mälestusmärk Tallinnas Hirvepargis, skulptor Kalju Reitel. Suvi 2011.

Kristjan Raud (22. oktoober 1865 Kirikuküla, Viru-Jaagupi kihelkond19. mai 1943 Tallinn) oli eesti kunstnik.

Tema kaksikvend oli kunstnik Paul Raud.

Kristjan Raua monumendil on kujutatud Raua illustratsioone eeposele "Kalevipoeg". Suvi 2011.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õppis Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, Rakvere kreiskoolis, Tartu Reaalkoolis ja lõpetas 1887 Tartu Õpetajate Seminari. Seminari lõpetamise järel töötas Tartus ja Peterburis õpetajana.

Kunstilise hariduse sai Peterburis Peterburi Kunstide Akadeemias (1893–1897), Anton Ažbe kunstikoolis (1899–1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901–1903).

Kodumaale naastes töötas ta järgmised 10 aastat Tartu reaalkoolis õpetajana. Rajas 1904. aastal Tartus omanimelise ateljeekooli (Kristjan Raua õppestuudio), mis oli võrreldav Ants Laikmaa ateljeekooliga Tallinnas. Kristjan Raud lülitus innukalt Noor-Eesti haritlasringkonda ja Eesti Kirjanduse Seltsi tegevusse[1].

I maailmasõja puhkedes asus ta oma kaksikvenna Paul Raua juurde Tallinnasse, kus töötas õpetajana ka Tallinna reaalkoolis, Tallinna poeglaste kommertskoolis, Westholmi gümnaasiumis, Riigi Kunsttööstuskoolis, Kaarli koguduse gümnaasiumis jm.

Eesti Vabariigi algusaastail loobus Kristjan Raud vabakunstniku elust ning asus tööle Haridusministeeriumi kunsti ja muinsusasjade osakonna juhatajana (1919[2]1923)[1]. Neil aastail töötas ta välja esimese Eesti muinsuskaitseseaduse[1]. Aastatel 19231924 oli ta muinsusasjade korraldaja Tartus. Tema südameasjaks oli ainelise vanavara kogumine, tänu millele suurenesid tunduvalt Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi etnograafilised kogud. 1907. aastal, Jakob Hurda surma järel, nõudis Raud esimesena muuseumi asutamist, kuhu tulevikus kuuluks mitte ainult Hurda kogutud ja süstematiseeritud folklooripärand, vaid ka aineline talupojakultuur, mida tollastes oludes ei väärtustatud. Kristjan Raud oli Eesti Rahva Muuseumi esimestel tegutsemisaastatel mitme kogumisaktsiooni üks initsiaatoreid.

Tegutsedes 1919 Tallinnas Haridusministeeriumi muinsusosakonna juhatajana, oli Kristjan Raud tegev Tallinna Muuseumi – tulevase Eesti Kunstimuuseumi – asutajana ning oli ka Tallinna Eesti Muuseumiühingu juhtiv tegelane ja auliige.

Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Taani Kuninga aias Neitsitorni juures, suvi 2011.

1921. aastal asus Kristjan Raud üürilisena elama perekond Tischlerite juurde Tallinnas Kordese (pärastisel Kevade) tänaval[3]. Tollal juba küpsesse keskikka jõudnud kunstniku tutvus peretütar Elviiraga arenes peagi vastastikuseks kiindumuseks. Vaatamata märkimisväärsele vanusevahele ja pruudi vanemate esialgsele vastuseisule abielluti 1924. aastal[3]. Abielust sündis kolme aasta jooksul kolm last: tütar Helge ning pojad Kristjan-Paul ja Rasmus[3]. Koos alustati uue kodu rajamist Nõmmele, millest pärast kunstniku surma sai Kristjan Raua majamuuseum. Maja projekteeris Herbert Johanson ja see valmis 1929. aastal[3].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristjan Raud oli üks esimesi eesti kunstnikke, kes rajas oma karjääri Eestis, kuigi anne ja sidemed oleksid võimaldanud sulandumist Peterburis või Saksamaal juba õpingute ajal sissetöötatud kunstiringkondadesse.

Alustanud oma kunstiõpinguid Peterburis Kunstide Akadeemias kujutavad tema varasemad tööd eesti taluinimesi, nende tegevust ja talutube. Peatselt hakkas teda õlivärvi kõrval võluma must-valged lahendused. Tema looming koosnebki enamikus söejoonistustest.

Pärast kunstniku Pariisi reisi 1926. aastal kujunes välja Rauale ainuomane stiil. Arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljanduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti taluarhitektuuri jõulisi vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente[1].

Suur osa Kristjan Raua loomingust on seotud eesti folklooripärandiga. Tema joonistustel on saanud esmakordselt nähtava kuju kummalised muinasolendid, tondid ja kratid ning personifitseerunud loodusjõud, lood lendavatest järvedest[1].

1935. aastal tähistati Eestis raamatuaastat ja ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega rahvuseepos "Kalevipoeg", mis leidis tee paljude eestlaste kodudesse. 21 illustratsioonist enamus valmis aastail 1933–1935. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Erakordselt suurest tiraažist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste väljaselgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud vanema generatsiooni kultuurimällu kui "Kalevipoja kohus". Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist kuni viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav. Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 19131943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomingusse 1930. aastatel.

Kristjan Raua viimased tööd olid suured monumentaalsed joonistused, mis valmisid suviti Pedaspeal ja Riguldis. Taotluslikult lakoonilistel ja jõulistel söejoonistustel on kujutatud vanu taluõuesid, kaugusesse suunduvaid teid metsatukkadega, maastikke rukist lõikavate maainimestega[4]. Motiivid eeposest ja rahvaluulest jäävad kunstnikule südamelähedaseks kuni surmani.

Muuhulgas on Kristjan Raud valmistanud ka eksliibriseid: "suuremate tööde vahel nagu puhkuseks". Esimeseks eksliibriseks oli 1900. aastal vend Paulile raamatuviidaks tehtud sulejoonistus. Kristjan Raud on 20. sajandi alguskümnenditel peaaegu ainus eesti eksliibriste viljeleja. Teadaolevatel andmetel on ta loonud üldse 91 eksliibrist ja eksliibrisekavandit, mis on enamasti vabalooming. Kristjan Raua eksliibristel korduvad eesti etnograafiast tuttavad elemendid: kuusekujuline küünlajalg, pilakujalg ehk peerupiht, paljudel on kujutatud hobupeakujulisi unkalaudu[5].


Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristjan Raua ja Paul Raua haud Rahumäe kalmistul

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Juta Kivimäe. Kristjan Raud (21.X.1865-19.V.1943)
  2. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200563&img=era0031_001_0000013_00078_t.jpg&tbn=1&pgn=4&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=dd05339ce7c23ddaf2a0ea33eee8df71
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Jaak Viires. "Elviira Rauda mälestades". Sirp, 1998.
  4. 4,0 4,1 Hilja Läti, Kristjan ja Paul Raua sajas sünni-aastapäev, Kodumaa, 20.10.1965
  5. Paul Ambur, Kristjan Raud eksliibrite loojana, Sirp ja Vasar, 22.10.1965
  6. Hilja Läti, Kristjan ja Paul Raua sajas sünni-aastapäev, Kodumaa, 20.10.1965
  7. 7,0 7,1 Kalju Reitel innovatsioonimuuseum.ee (Vaadatud 9. augustil 2011)
  8. Kristjan Raud valiti Nõmme aukodanikuks. Uus Eesti, 5. juuni 1940, nr 148, lk 7.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • A. V. Kunstnik ja ta loomingurõõm. Uus Eesti, 17. märts 1940, nr 74, lk 6.
  • Kristjan Raud valiti Nõmme aukodanikuks. Uus Eesti, 5. juuni 1940, nr 148, lk 7.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]