Herbert Johanson

Herbert Voldemar Johanson (10. september 1884 Haljala – 24. november 1964 Göteborg) oli eesti arhitekt.

Sisukord

1 Lapsepõlv ja hariduskäik
2 Riigikogu hoone
3 1920. aastate üldlaad
4 Funktsionalism
5 Paefunktsionalism
6 1930. aastate lõpu laad
7 Vanaduspõlv ja lahkumine Eestist
8 Looming
9 Välislingid

Herbert Johanson on projekteerinud mitmeid ehitisi. Tuntuim neist on Riigikogu hoone Toompeal, mille ta kavandas koos Eugen Habermanniga.

Lapsepõlv ja hariduskäik [muuda]

Herbert Johanson õppis Tallinna Poeglaste Reaalkoolis, mille lõpetamise järel suundus 1904. aastal Riia polütehnilisse instituuti, kus ees oli koolivend ja hilisemate aastate parim sõber Eugen Habermann. Johansoni haridus ei piirdunud Riiaga, vahepealseil aastail (1906–1908) õppis ta Darmstadti Tehnikaülikoolis.

Instituudi cum laude lõpetamise järel 1910. aastal jäi Herbert Johanson terveks kümnendiks Lätisse. Lätis töötas Johanson juhtivate baltisaksa arhitektide juures. Herbert Johanson kuulus ainsa eestlasena Riia Arhitektide Ühingusse ja ühingu aastaraamatuis, kus esitati vaid tugevamaid töid, ei jäetud teda nimetu abilise rolli, vaid toodi projektide juures ära kui Mitarbeiter (saksa keeles 'kaastööline').

Riigikogu hoone [muuda]

Herbert Johansoni Tallinna asumise järel 1920 sai esimeseks suuremaks tööks koos Eugen Habermanniga projekteeritud Riigikogu hoone Toompeal.

1920. aastate üldlaad [muuda]

Riigikogu hoone kavandamise järel jätkus kahe tipparhitekti viljakas koostöö veel neli aastat. 1924 kutsuti Herbert Johanson tööle Tallinna Linnavalitsuse ehitusosakonna projektbüroo juhataja kohale, kus ta 20 aasta jooksul kavandas suurema osa linna ehitatud tähtsamatest hoonetest. Alles 1930. aastate teisel poolel tuli talle noori abilisi, kellest soosituks sai K. Annan.

Ametikoha tõttu sõltus Johansonist eelkõige linna sotsiaalehitiste tase. Oluliste töödena tuleks siinkohal mainida õpetajate elamut Raua tänav 4 (koos E. Habermanniga, 1923–1924), Tallinna keskhaigla töötajate elamugruppi Herne tänaval (1924–26), linnateenijate elamugruppi Mulla tänaval ja Ristiku tänava nurgal (1925–27), tööliste elamugruppi Maisi tänav 6 (1929) jt. Sotsiaalehituste alla mahuvad ka kooperatiivid, millist õnnestunumaks peetakse riikliku kaitse alla kuulunud "Oma Kolde" elamugruppi Kolde tänavas (koos E. Habermanniga, 1922–25). Suuremates hoonetest on kunstiküpsem endine Pelgulinna algkool (Ristiku tänav 69, 1927–1929).

Arhitektuuriliselt esindavad kõik need hooned 1920. aastate üldlaadi, millistest on klassikana esile tõstetud viit hoonet: Riigikogu hoone, elamu Raua tänav 4, Eesti Panga Viljandi osakonda (Karl Burman, 1927), Pelgulinna algkooli ja Abja Krediitpanka (Edgar Kuusik, 1929).

1920. aastaid ei iseloomustanud ainult toetumine pärandile, vaid palju muudki (juugendi väljatõrjumine, aedlinna idee jne). Vaatamata sellele, et ühiste esteetiliste lähikontaktidega üldlaadis kavandasid 1920. aastatel veel E. Habermann, Erich Jacoby, Karl Burman jt, jättis Herbert Johanson sügavama jälje, sest töötades lahedamates oludes, sai ta oma loomeenergiat rohkem maandada.

Funktsionalism [muuda]

1920. aastate lõpuks jõudis kümnendi jooksul Euroopas läbi löönud uus optimistlik funktsionalism moevooluna Eestisse. Herbert Johansoni väikeelamut Toompuiestee 6 on peetud esimeseks funktsionalistlikuks hooneks Eestis. 1930. aasate alguses tegid peaaegu kõik Eesti arhitektid läbi lühiajalise "valgete villade perioodi". Võrreldes meie tugevaima Pärnu koolkonna kuurortlinnalikult vallatu vormiga villadega on Johansoni väikeelamud (Kotzebue tänav 28, Vabriku tänav 14 jt) kompaktsemad ja ratsionaalsemad.

Funktsionalistlikke suuri ühiskondlikke hooneid ei jõutud kuigi palju ehitada. Ometi on klassikaks muutunud sellest rühmast kaks Johansoni koolimaja. Liiatigi oli tema kooliarhitektuuri juhtiv meister ja rahvusliku koolihoone tüübi peamine väljaarendaja. 1930. aastatel oli ultramoodsa klaastorniga Lenderi gümnaasium (6. kk Kreutzwaldi tänav 25, 1933–35) löövam, arendatuma ruumiprogrammiga ja mahenenud vormidaga Prantsuse lütseum (Hariduse tänav 3, 1936–37) aga elegantsem.

Paefunktsionalism [muuda]

Tuleb tunnistada, et tegemist on üleeuroopalise nähtuse redutseerunud variandiga ja rahvusvahelises plaanis see esile ei kerki. Kui meil on üldse midagi tõesti ainulaadset välja pakkuda, siis tuleks nimetada Herbert Johansoni paefunktsionalismi. Ehkki see hoonerühm pakub sügavat sisulist vastuolu funktsionalismi põhimõtetega (käsitsi töödeldav looduslik kivi on elitaarne ega sobi tüpiseerimise ja massehitustega), hoovab neist majadest kunstilist küpsust. Tõnismäe tehnikumi paerohelised seinad ja maja üldkuju sobivad suurepäraselt sealsesse linnaehituskonteksti.

Kui Lasnamäe algkooli (Majaka tänav 2, 1932–35) hall tõsidus ei meelita just lapsi kooli, siis paefaktuuri karmus on vähemalt kalmistuarhitektuuri jaoks nagu loodud. Nõustuda tuleb seisukohaga, et Liiva kalmistu kabel on sõdadevahelise perioodi arhitektuuri parim näide. Paraku pole see rangeilmeline, kuid väga harmooniline arhitektuuriteos erinevalt Metsakalmistu kabelist riiklik arhitektuurimälestis. Metsakalmistu kabel (1936–37) jääb vormides ja kompositsioonis küll eklektiliseks, kuid peaks olema maiuspalaks metafüüsilise arhitektuuri huvilistele.

Südalinnas on paearhitektuuri manifestiks tuletõrjehoone (Raua 2, 1936–39), eriti selle torn, kust õhkub nii vormielegantsi kui ka uue arhitektuuri optimistlikkust. Paearhitektuuri suurim monument, praeguse Viru hotelli kohale kunagi plaanitud 12-korruseline raekoda (1934) jäi ehitamata. Projekt oli funktsionalismi lakoonilisuses nii moodne, et ehmatas linnaisad selle elluviimise asemel hoopis raekoja eelprojektide võistlust korraldama.

Kui 1930. aastate II poolel hakati arhitektide ette üha tungivamalt seadma rahvuslikkuse nõuet, hakkasid mitmed fassaadidele kleepima rahvuslikku ornamenti. Johanson tabas kohalikku looduslikku materjali oma aja edumeelsema vormikeelega ühendades rahvuslikku tundelaadi märksa sügavamalt.

1930. aastate lõpu laad [muuda]

1930. aastatel levis Euroopas neoklassitsism. Sellega läks kaasa ka enamik Eesti arhitekte (Elmar Lohk, Edgar Kuusik, Eugen Sacharias jt.). Vaid vähesed suutsid jääda truuks puhtale funktsionalismile (Olev Siinmaa). Herbert Johanson paikneb oma selle perioodi ehitistega Hariduse tänav maja nr. 8 – Prantsuse Lütseum (−1937), Keskhaigla (1937–45), Westholmi gümnaasium (1938–40), 20. Algkool (praegune Tallinna Ühisgümnaasium, 1938–40) kahe suuna vahepeal.

Vanaduspõlv ja lahkumine Eestist [muuda]

1944.a. lahkus ta Rootsi. Algul Stockholmis ja hiljem Göteborgis töötas ta väheaktiivseks jäädes E. Lohu juures ja läks varsti pensionile. Vanaduspäevad veetis H. Johanson lilli maalides. Suvel 1964 külastas arhitekt sünnimaad ja otsustas naasta. Dokumentide vormistamise ajal 1964. aasta novembris ta suri.

Herbert Johansoniga Rootsis koos töötanud inimesed on teda pidanud väga tagasihoidlikuks, heatahtlikuks ja kinniseks inimeseks. Kohvivaheaegadel olla Johanson ikka oma piipu popsutanud ja naerusui vestlust peal kuulanud. Maailmaasjad teda kõnelema polevat ajanud, samuti polevat ta oma tegevusest armastanud rääkida. Aga elavnenud kohe, kui juttu tuli eesti ehitusmaterjalidest – dolomiidist ja paekivist.

L. Haljak mäletab, et isa olevat projektid peas välja mõelnud, käies mitu päeva, piip suus, oma töötoas ringi ja siis kohe valmilt paberile pannud. Eskiise polevat ta pea-aegu kunagi teinud. Veel võib välja tuua kaks tema põhimõtet: "Ausus töös ja lihtsus peavad arhitekti juhtima" ning "vallata hästi tehnikat, loomingus mitte matkida teisi, vaid kuulda oma sisemist häält." Eriti oluline on viimane mõte, mille õigeks on tunnistanud vahest enamik arhitekte, kuid ellu viia on suutnud vähesed.