Kalligraafia

Allikas: Vikipeedia
Vietnami kalligraaf

Kalligraafia (kreeka sõnadest κάλλος kallos 'ilu' + γραφή graphē 'kiri') ehk ilukiri ehk kirjakunst on üks kujutava kunsti liike, kunstivorm, milles antakse kirjamärkidele väljendusrikas, harmooniline ja oskuslik kuju[1].

Kirja ajalugu on ajalugu tehniliste oskuste, info edastamise kiiruse ning inimese materiaalsete piiratuste, aja ja ruumi raames arenevate esteetiliste mõistete evolutsioonist.

Kaasaegne kalligraafia on üsna mitmekülgne - olmelistest käsikirjalistest pealiskirjadest postkaartidel kuni kõrge kunstini, milles käega pandud märgi ekspressioon mitte alati ei loo selgeid tähevorme. Klassikaline kalligraafia olulisel määral erineb kiritöödest (šriftitöödest) ning mittestandardsetest käekirjavormidest, kuigi kalligraaf peab oskama teha nii seda kui teist; tähed on sellisteks kujunenud ajalooliselt, kuid samas nad on voolavad ja spontaansed ning alati sünnivad kirjutamise hetkel.

Tänapäeval kalligraafia eksisteerib peamiselt kutsepostkaartide ning pulmaõnnitluste vormis, aga ka grafitis, šriftides, ning käsikirjalistes logotiipides, usukunstides, graafilises disainis, kividesse raiutud pealiskirjades ning ajaloolistes dokumentides. Samuti kalligraafiat kasutatakse televisioonis kujundusena, erinevates iseloomustustes, sünnitunnistustes ning teistes dokumentides, kus eeldatakse käsitsi kirjutamist.

Lääne-Euroopa kalligraafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa kalligraafia arenes kreeka-rooma kirja (vähemal määral kirillitsa) suunas, mille klassikalised proovid (mida kasutatakse siiani) olid töötatud läbi veel antiikajal. Varased tähestikud ilmusid 3. aastatuhandel enne meie ajaarvamist. Ladina tähestiku vahetu eelkäija oli etruski tähestik. Esialgu kirjas olid kasutusel ainult suurtähed, aga hiljem, Karolingide aegadel, ilmusid ka väiketähed.

Kristluse levimine andis tõuget kalligraafia kunstile Läänemaal, arvestades, et oli vaja kopeerida suurtes kogustes Piiblit ning muid usulisi tekste. Kalligraafia kunsti suurim õitseng oli VII - IX sajanditel Iirimaal ning Šotimaal, kus mungad lõid illumineeritud Evangeeliume - keskaja kunsti tippteoseid. Oli olemas ka gooti kiri, mis iseenesest kujutas kalligraafiat. Tema alusel oli loodud pseudogooti šrift. Omapärast kalligraafiat kutujab endast ka kirillitsa, mille alusel õli loodud pseudoslaavi šrift.

Ida-Aasia kalligraafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalligraafia sai täiesti omapärast arengut ideograafilise kirja maades (kõigepealt Hiinas, Koreas ning Jaapanis), aga ka Muhamedi maades. Ida-Aasias kalligraafias kasutatakse tavaliselt tušši ning pintsli kirja jaoks. Ida-Aasias kalligraafiat peetakse tähtsaks kunstiks, maalikunsti peeneks vormiks. Jaapanis ja Hiinas kalligraafia mõjutas ka mõned maalikunsti stiile, mis kasutavad analoogset tehnikat (tušši). Hiinas kalligraafia sai esimeseks kunstiks, mis oli teoretiseeritud.

Jaapani kalligraafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalligraafiline kiri ilmus Jaapanis hiina stiilide alusel. Jaapani kalligraafid lõid mitu uusi stiile, mis erinevad märksa suurema lihtsuse ning emotsionaalsuse poolest. Jaapani ideogrammid tähendavad terveid mõisteid, omavad sügavat filosoofilist tähendust ning aitavad kaasa inimeste struktuurse-kujundirika tajumise tekkimisele.

Jaapani kalligraafia kunst nõuab maksimaalset keskendatust ning esituse spontaansust. Tundis suurt mõju esteetika ning dzen-buddismi praktika poolt, dzeni endas ta kujutab endast meditatsiooni vahendit, tunnetuse viisi ning meistri vaimset testamenti.

Kaasaegne Jaapani kalligraafia säilitab mitmete sajandite traditsione, luues ning arendades nende põhjal uusi suunde. 1948. aastal oli loodud kaasaegse kalligraafia meistrite Assotsiatsioon, mis ka tänapäeval on kalligraafia valdkonnas üks juhtivatest ühingutest. Igaaastastel selle organisatsiooni poolt korraldatavatel näitustel demonstreeritakse vanade näidiste koopiaid, laiema ringi kaasaegsete meistrite töid, ning viiakse läbi kõrgema klassi kalligraafide teoste näitamist. Dünaamilisel viisil kirjutatud suurenenud ning üldistatud näidised, aga samuti ka meisterliku "pintsli ja tušši mängu" põhimõte kujutavad endast 20. sajandi Jaapani kalligraafia iseloomustavat omapära.

1950-te aastate algul ilmus kalligraafia abstraktne suund. Sellises stiilis kirjutatud hieroglüüfid on praktiliselt kaotanud konkreetset tähendust ning andsid tõuget ekspressiivsele improvisatsioonile. Abstraktne kalligraagia viib vaatajani autori mõtteid, tema tundeid ning meeleolu veel otsekohesemalt ning vahetumalt, säilitades seejuures pintsli ning tuši valdamise traditsioonilist kultuuri.

Materjalid ja tööriistad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Minimaalne kirjakomplekt koosneb paberist, sulest ja tušist. Samuti kalligraafia jaoks võidakse kasutada sulepea erinevatest värvidest pastaga, akvarelli, guašši, tindi, ballooni värviga (grafiti jaoks), pastelli, süsi ning palju muud.

Enne sulede ilmumist kirjavahemärgid olid raiutud kivisse ning kepikese abil surutud savi peale. Erinevad märkide suhteliselt kõvadel pindadel väljasurumise viisid olid üsna levinud (kiri kasetohu või vaha peal). Esimesed suled olid tehtud pilliroost. Keskajal põhiliseks kirjutavaks tööriistaks oli linnusulg, peamiselt hanesulg. Edaspidi suled saavad liidetuteks, 18. sajandil ilmub sulg terasest.

Kalligraafia võtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalligraafia võtted on mitmesugused:

  • (märkide) sabad, konksud;
  • kordamööda jäigad ja pehmed kriipsud;
  • sujuvad ja murdjooned;
  • nurgelisus;
  • tähtede või sõnade sissekirjutamine geomeetriliste kujundite või teatud ruumi sisse;
  • ühte tähtede väljajoonestamine ning teiste tähtede joonestamata jätmine;
  • tähtede või sõnade järjestamine teatud kujundite kujul (Araabia kalligraafias);
  • raamid;
  • tähtede kahe- või kolmekihiline joonestamine;
  • paralleelselt juba tehtud liinidele teiste värvidega liinide tegemine jne.

Kalligraafia eripärad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reeglina kalligraafia moonutab pealiskirja, raskendades selle loetavust, aga suurendades esteetilisust. Vahel kalligraafia moonutab pealiskirja niivõrd, et seda on võimatu selgeks teha - dokumentides selline kalligraafia pole lubatud.

Kalligraafia kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalligraafiat kasutatakse paljudes mitteametlikes dokumentides, nagu näiteks postkaartidel, sünnipäeva õnnesoovikaartidel ning teistes. Aga ametlikes dokumentides on lubatud ainult kalligraafia lihtsamad võtted, sest on vaja, et pealiskirja saaks selgesti lugeda iga inimene. Peale selle, allakirjutiste kujul tehtud grafiti väga tihti kujutab endast omapärast kalligraafiat, ainult palju paksemate joontega.


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mediavilla, C. (1996) "Calligraphy" Scirpus Publications, lk 18

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]