Julian Semjonov

Allikas: Vikipeedia
Julian Semjonov
vene Юлиан Семёнов
Sünninimi Julian Semjonovitš Ljandres
vene Юлиан Семёнович Ляндрес
Sünniaeg 8. oktoober 1931
Sünnikoht Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg 5. september 1993 (61-aastaselt)
Surmakoht Mukhalatka, Krimm, Ukraina
Kirjandusžanrid Kriminaalromaanid
Spiooniromaanid

Julian Semjonov (kodanikunimega Julian Semjonovitš Ljandres; 8. oktoober 19315. september 1993) oli Nõukogude vene kirjanik, stsenarist ning ajakirjanik[1].

Semjonov oli viljakas põnevus, spiooni- ja kriminaalromaanide autor. Tema teoste tuntumad kirjanduslikud tegelaskujud on nõukogude luuraja Maksim Issajev (hilisem Max Otto von Stirlitz), siseministeeriumi polkovnik Vladislav Kostenko ja riikliku julgeoleku polkovnik Vitali Slavin. Teoses "Бриллианты для диктатуры пролетариата" viibib noor Tšekaa kaastööline Issajev 1921. aastal ka Tallinnas[2].

1950. aastatel tegutses ta Kabulis (Afganistan) Nõukogude saatkonnas tõlgina, vahendades puštu ja dari keelt[1].

Semjonov asutas koos Artjom Borovikiga kuukirja "Täiesti Salajane" (Совершенно секретно, 1989). Algselt trükiti ajalehte Tallinnas ja anti paralleelselt välja ka eesti keeles[3].

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julian Ljandres sündis 1931. aastal Moskvas represseeritud juudi päritolu ajakirjaniku Semjon Ljandresi ja Galina Ljandresi (sündides Nozdrina) pojana. Valgevenes sündinud isa arreteeriti 1952. aastal. Süüdistatuna trotskismis viibis mees Siberi laagrites kaheksa aastat. Vene päritolu ema tegutses kooliõpetajana[1].

1954. aastal lõpetas Julian Moskva Orientalistika Instituudi (Московский институт востоковедения) Lähis-Ida kateedri. Pärast instituuti siirdus Moskva Riiklikusse Ülikooli, kus tegutses puštu keele lektorina. Täiendas end samas ka Pärsia ajaloos ja poliitikas[1][4].

Esimesed kirjanduslikud katsetused avaldati 1958. aastal väljaannetes Огонек, Смена jt. Aastatel 19621967 kuulus ajakirja Moskva toimetuse. 1970 ja 1980. aastatel töötas väljaannete Правда, Огонек ja Литературная газета korrespondendina Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Külastas isegi põhjapoolust ja Antarktikat[1].

1990. aastate alul elas Julian Semjonov üle kolm insulti, mis röövisid talt liikumis- ja kõnevõime. Kirjanik suri Krimmis 61-aastaselt. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule[1].

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julian Semjonovil on kaks tütart ja neli lapselast. Abikaasa Jekaterina Aleksejevna Kontšalovskaja (Екатерина Алексеевна Кончаловская) on luuletaja Sergei Mihhalkovi kasutütar ja filmirežissöör Andrei Kontšalovski õde[1].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Issajevi–Stirlitzi sari[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vladislav Kostenko sari[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Petrovka 38" (1963)
  • "Ogarjovo 6" (1972)
  • "Vastasseis" (1979)
  • "Reporter" (1987)
  • "Kutuzovi prospekti saladus" (1990)

Vitali Slavini sari[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teisi romaane[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]