Hallkibu

Allikas: Vikipeedia
Hallkibu
Xenus cinereus (Alnus).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond: Kurvitslased Scolopacidae
Perekond: Hallkibu Xenus
Kaup (1829)
Liik: Hallkibu
Ladinakeelne nimetus
Xenus cinereus
Güldenstädt (1775)
Sünonüümid

Tringa cinerea
Tringa terek

Hallkibu ehk kibutilder (Xenus cinereus) on kurvitslaste sugukonda kuuluva hallkibu perekonna ainus liik.

"Loomade elu" nimetab seda lindu kibutildriks ja paigutab ta tildri perekonda koos teiste tildritega, andes talle teaduslikuks nimeks Tringa cinerea.[1]

Leitud fossiilide põhjal on tõenäoline, et hallkibu eraldus liigina oma sugulastest oligotseeni ja miotseeni piiril 22–23 miljonit aastat tagasi. Arvatavasti juhtus see Euraasias, sest just sealt on leitud kõige ürgsemaid hallkibuvorme.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallkibu on levinud Euraasia parasvöötmes Soomest läbi Põhja-Siberi kuni Kolõmani. Ta talvitub rannikul Ida-Aafrikas, Madagaskaril, Lõuna-Aasias ja Austraalias. Ta laiendab levilat lääne suunas: Soome ilmus ta alles hiljuti ning tema eksilennud Lääne-Euroopasse kuni Prantsusmaa ja Inglismaani üha sagenevad. Hallkibu on Eestis eksikülaline.[1]

Rännakul võib teda kohata Mariaanidel, kuid Palau jääb rändeteedest kõrvale ja seal teda ei kohata. Viimastel aastatel on hallkibu hakanud jõudma Alaskale, Aleuutidele ja Pribõlovi saartele. Iga mõne aasta tagant kohatakse hallkibu neotroopikas ning sinna võivad nad saabuda Aafrikast, aga võivad seltsida ka teiste rändlindudega ja koos nendega sinna Põhja-Ameerika kaudu talveks rännata. Nad on sedasi lõuna suunas jõudnud isegi Argentiinasse.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallkibu üldpikkus on 22–25 cm[2]. Ta on rästasuurune kahlaja, vihitajast natuke suurem. Lind kaalub 50–75 g[1]. Tema tiib on 12–13,5 cm pikk[1].

Tildritest eristub hallkibu hästi sulestiku ühetoonilise halli värvuse poolest[1]. Ainult kõhualune on valge[1]. Binokliga on hästi näha kaks tumedat vööti tiibadel[1], seljal on must V-kujund. Lennul on näha laialt valkjas tiiva tagaserv. Hallkibu iseloomulik tunnus on natuke ülespoole kaardus pikk peenike nokk[1]. Kehahoiakult sarnaneb ta vihitajaga. Häälitsused on vilejad, värelevad ja kuristavad.[2]

Hallkibu jalad on lühikesed ja kollakasroosad[2]. Nende kolm eesvarvast on aluse juures hästimärgatavate ujulestadega.[1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallkibu on mageveeliste siseveekogude, peamiselt jõgede lind[1]. Ta asustab mudaseid jõe- ja järvekaldaid, kus leidub kaldale uhutud ajupuid[2]. Ta seltsib meelsasti kivirullija ja väiksemate rüdidega.

Hallkibu toiduks on putukad ja teised selgrootud. Ta hangib liikuvat saaki ja ajab seda taga. Vahel on nähtud hallkibu nähtud jooksmas veepiirile püütud saaki pesema.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallkibu muneb maapinnale 3–4 muna nagu tildridki. Et suurvee tagajärjel esimene kurn sageli hävib, muneb ta järelkurna.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Loomade elu", 6. kd., lk. 217-218, joon. 50
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Lars Jonsson. "Euroopa linnud". Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000, lk. 246