Inimeste ohverdamine

Allikas: Vikipeedia

Inimeste ohverdamine on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvriannina üleloomulikele jõududele (näit. jumala(te)le). Ttüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. Ohvrid on enamasti rituaalselt tapetud selleks et, jumalaid, vaime või surnuid lepitada või meelitada, või ka näiteks siis, kui pealik suri, tapeti tema teeniad, et nad saaksid isandat hauataguses elus edasi teenida. Inimohverdustega on lähedalt seotud mõnede hõimude juures praktiseeritav kannibalism ja peaküttimine.[1] Rauaajal muutusid Vanas Maailmas inimohverdused vähem praktiseeritavaks, klassikalise antiigi ajal hakati sellele vaatama kui barbaarsusele. Inimeste ohverdamisega kaasnes veresüü.

Tänapäeval on isegi loomade ohverdamine peaaegu kadunud kõikidest suurtest religioonidest (või on uuesti kasutusele rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. Enamus religioone mõistab seda hukka, ja kaasaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamine on hukka mõistetav, nimetatakse seda rituaalseks mõrvaks.[2][3]

Inimeste ohverdamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogiliselt on inimeohverdamise jälgi keeruline tuvastada. Siiski võib konteksti ja luude põhjal seda oletada. 500-200 aatat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Selliseid viiteid on leitud ka mujalt. Kõik varajasest Eesti inimohverdamised pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.[4]

Kirjalikes allikates on esmakordselt teateid eestlaste inimohverdamisest leidub Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium (Andmed Hamburgi kirikuvürstidest). Seal ta kirjutab, et Kuramaa saare taga on saar nimega Aestland (Eesti) ning mille elanikud samuti ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad oleksid terved ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks (XVII ptk).

Ka "Henriku Liivimaa kroonikas" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja ka kannibalismist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilisel momendisl, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.

Ümera lahingu kirjelduses teatab kroonik muuseas, et:" [---] eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha (XIV: 8).

Henriku kroonikas ei ole ohvrisaajaks enam draakon ega lind, vaid ohver tuuakse oma jumalaile (diis suis).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.
  2. "Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.
  3. "Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.
  4. Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks