Gertrud Elisabeth Mara

Allikas: Vikipeedia
Gertrud Elisabeth Mara.

Gertrud Elisabeth Mara (sündinud Schmähling või Schmeling, 12/23. veebruar 1749 Kassel – 8/20. jaanuar 1833 Tallinn) oli saksa laulja.

Tema isa Johann oli vaene muusik. Tüdruk õppis isalt viiulit mängima. Lapsena mängis ta Maini-äärses Frankfurdis laadal raha eest viiulit. Ta õppis 5 aastat Leipzigis laulmist. 1771 hakkas ta lauljana esinema, peatselt tunnustati teda Saksamaa parima lauljatarina. Kuni 1780. aastani töötas ta Preisimaa õukonnas, kuid pärast abiellumist lõpetati tema leping.

Tema abikaasa oli Berliinis sündinud tšellist Giovanni Battista Mara (Johann Baptist Mara, 1744–1808).[1]

Mara esines Viinis, Münchenis ja mujalgi, enne kui jõudis 1782 Pariisi. Sel ajal esines seal teinegi tuntud lauljatar Luisa Todi ning Pariisi üldsus jagunes nii-öelda todistideks ja maratistideks vastavalt sellele, kumba lauljat nad toetasid. 1784 läks Mara Londonisse ja jätkas seal suure menuga esinemisi kuni 1802. aastani, andes aeg-ajalt külalisetendusi Pariisis ja Itaalias. Seejärel kolis ta Venemaale.

Napoleoni sissetungi ajal Venemaale kaotas Mara kogu oma varanduse ning suri lõpuks äärmises vaesuses.

Mara elas 1815. aastast Tallinnas, kus tegutses lauluõpetajana. Aastal 1915 asutas ta Tallinnasse ka omanimelise stuudio (Mara laulustuudio)[2]. Tema sõpradeks Eestimaal olid luuletajad Sophie Tieck ja Hedwig Dorothea von Berg (sündinud Sivers, Tallinna sõjakuberneri Gregor von Bergi abikaasa), kunstiajaloolane ja arheoloog Otto Magnus von Stackelberg, Oleviste kiriku organist ja Tallinna gümnaasiumi muusikaõpetaja Johann August Hagen ning Eestimaa maanõuniku Reinhold August von Kaulbarsi abikaasa paruness Nathalie Elisabeth von Kaulbars (sündinud Aderkas).[3] 1828. aastal maalis temast pildi Kaulbarside väimees Carl Timoleon von Neff.

Johann Wolfgang Goethe pühendas talle 82. sünnipäevaks luuletuse, millele Weimari õuekapellmeister Johann Nepomuk Hummel lõi juurde ka muusika.

Gertrud Elisabeth Mara maeti Kopli kalmistule [4][5]. Tema hauakivil seisis tekst: "Hier ruht die Sängerin Mara, sie, die einst ganz Europa in Entzücken und Bewunderung versetzte. Heilig sei diese Stätte allen freunden des Schönen und der Kunst" ("Siin puhkab lauljanna Mara, kes kunagi kogu Euroopat hurmas ja end imetlema pani. Olgu see paik püha igale kauni kunsti sõbrale.")[6].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A Biographical Dictionary of Actors (Philip H. Highfill, Kalman A. Burnim, Edward A. Langhans) Volume 10, 1984, ISBN 0-8093-1130-5 lk.76-87
  2. EE 12. köide, 2003: 327.
  3. Tiina Õun, Üks Tallinnas kustunud täht. Teater. Muusika. Kino nr 4, lk 47–56 ja nr 7, lk 46–52, 1999
  4. Robert Nerman: Maailmanimega laulja tegi Tallinna tuntuks ka kuulsusetutel aegadel, Postimees 01.12.2006
  5. Ajaloolane uurib Kopli kalmistu kive, Põhja-Tallinna Sõnumid Nr 03. 26. märts 2003
  6. Ernst Frensdorff: Die Sängerin Elisabeth Mara am Hofe Friedrichs des Grossens, Mitteilungen des Vereins für die Geschichte Berlins, Jahrgang XXIV [24]. Nr. 2 (12.01.1907) lk.27-30

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Otto Clemen: Die Sängerin Mara in Reval. Beiträge zur Deutschen Kulturgeschichte aus Riga, Reval und Mitau von Professor D Dr. Otto Clemen. Baltische Bücherei, K 19. Berliin, Riia, Leipzig, 1919.
  • Rosa Kaulitz-Niedeck: Der Lebensabend der Mara in Reval. Gedenkblatt zum 23. Februar. “Revaler Bote” nr 4, 19. II 1926.
  • Rosa Kaulitz-Niedeck: Die Mara. Das Leben einer berühmten Sängerin., Heilbronn 1929.
  • Oscar von Riesemann: Eine Selbstbiographie der Sängerin Gertrud Elisabeth Mara, Allgemeine Musikalische Zeitung, Bd. 10 1875, lk. 497-501, 513-517, 529-535, 545-550, 561-565, 577-582, 593-597, 609-613.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]