Georg Tenno
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Georg Tenno (20. september 1911 Peterburi – 22. oktoober 1967 Moskva) oli eesti rahvusest Nõukogude Liidu sportlane.
NSVLi võimude poolt represseeritud (seda koos abikaasaga) spordimees. Külastas mitmel korral ka Eestit. On maetud vastavalt tema enda soovile Eestisse, Pärnamäe kalmistule, seda 27. oktoobril 1967.[1]
Georg Tenno lapsepõlv möödus erinevates Venemaa lastekodudes. Hiljem töötas nii tsiviil- kui sõjalaevadel. Oli komandör NSVL-du mereväes. Valdas vabalt inglise keelt. Teise maailmasõja ajal töötas sideohvitserina Inglise mereväes ja vahendas Inglise konvoisid, mis vedasid Põhjamerel varustust Arhangelski ja Murmanski sadamatesse.
Tegeles raskejõustiku, akrobaatika, atleetvõimlemise (oli üks esimestest selle spordiala harrastajates NSVL-s) ja teiste spordialadega. Harrastas mnemotehnikaid (meeldejätmistehnikad). Aastatel 1970–1989 ning 2001 korraldati Eestis tema mälestuseks Georg Tenno nimelisi atleetvõimlemise meistrivõistlusi.
Arreteeriti (1949?) koos abikaasaga, süüdistatuna spioneerimises ja peale kaks aastat kestnud uurimist mõisteti talle 25 aastat sunnitööd. Saadeti Žezkazgani vangilaagrisse Kasahstanis. Vabanes Hruštšovi amnestiaga (1956? aastal). Seejärel püüdsid võimud värvata teda sõjaväe vastuluuresse. Sellest pääsemiseks teeskles vaimuhaiget. Asus seejärel tööle kehakultuuri instituuti Moskvas. Töötas seal kuni oma surmani. Georg Tenno on üks 1968 aastal ilmunud ja varemalt väga populaarse raamatu "Атлетизм" autoritest (Г.Тэнно, Ю.Сорокин "Атлетизм", 1968 г). Haigestus raskelt teel Tallinna oktoobris 1967 ja viidi lennukil tagasi Moskvasse kus tal diagnoositi kaugele arenenud maksavähk ning teda opereeriti. Tenno tervis enam ei taastunud ja ta suri sama aasta oktoobris.
Temaga isiklikult tuttav olnud Aleksander Solženitsõni raamatu GULAGI arhipelaag põhjal oli Tenno ääretult julge ja sihikindel inimene. Samast raamatust pärineb ka kirjeldus (üks kahest) Georg Tenno seikluslikust põgenemisest Karagandõ Ekibastuzi vangilaagrist mööda Irtõši jõge Pavlodari. See on ka üks raamatu osadest, mis on kirjutatud Georg Tenno enda poolt ja Aleksander Solženitsõn olla pakkunud talle raamatu kaasautorlust. Solženitsõn on kasutanud Tennot prototüübina tegelase Buinovski jaoks oma raamatus "Üks päev Ivan Denisovitši elus".
Georg Tenno puutus kokku ka NSVL-du võimude poolt arreteeritud USA saatkonna töötaja Alexander Dolguniga, kellega jätkusid kontaktid ja sõprus kuni Tenno surmani. Koos planeerisid nad Dolguni põgenemist NSVL-st ja käisid Dolguni autoga uurimas võimalusi ületada riigipiir lõunas. Georg Tenno viis omavahel kokku Aleksander Solženitsõni ja Alexander Dolguni.
Sisukord |
Isiklikku [muuda]
Ta oli Paul Tenno poeg.[2]
Viited [muuda]
- ↑ Tallinna kalmistute register: Tenno, Georg
- ↑ Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag. 5.-7. osa: kirjandusliku uurimuse katse (Tallinn: Eesti Raamat, 1990), lk 107.
Kirjandust [muuda]
"Gulagi arhipelag"; Alexander Solženitsõn; 3 köide; Tallinn; 1990.
"Alexander Dolgun's story: an American in the Gulag"; Alexander Dolgun with Patric Watson; New York; 1975.
"Legendaarne Georg Tenno": Karl Vahtra; ajaleht "Teataja"; Nr 14.; 3. september 1977; Stockholm.
"Kivid kõnelevad: ajaloolisi rännakuid"; Ly Lehtmets; Toronto; 2004.
