Beduiinid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib araabia beduiinidest; beduiinideks võidakse nimetada ka läänepoolseid berbereid

Beduiini mees Siinai mäel.

Beduiinid (araabia sõnast badawī (بدوي), mitmus badw; 'kõrbeelanik') on nomaadse eluviisiga araabia hõimud[viide?]. Nad samastavad end konkreetse hõimuga, mitte rahvaga, ja nimetavad end ‘arab.

Nad elutsevad Lähis-Ida kõrbepiirkondades (sealhulgas Araabia kõrb, Siinai poolsaar, Negev, Sahara). Nende asuala hõlmab Araabia poolsaare, Süüria, Jordaania lõunaosa, Iraagi, Palestiina ja Põhja-Aafrika.

Arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1974. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid beduiinid Saudi Araabia elanikkonnast 27%, siis 1991. aastaks oli nende osakaal langenud 10 protsendini.[1] Beduiinide koguarvu on 2006. aastal hinnatud 4,2 miljonile.[2] Teistel andmetel on neid alla miljoni ja nende arv väheneb[viide?].

Ühiskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beduiinid jagunevad hõimudeks, valitavaid hõimujuhte nimetatakse šeikideks ('vanem'). Viimased teevad otsused pärast hõimuga nõu pidamist. Hõim jaguneb isajärgseteks suurperedeks.

Kõige rikkamad ja prestiižikamad on kaamelinomaadid, kellel eriti Araabias ja Süürias on suured hõimud ja maa-alad. Lamba- ja kitsenomaadid on vähem prestiižikad. Kõige madalama staatusega on sepad ja orjad (viimaseid leidub meie ajani välja).

Prestiiž oleneb ka päritolust. Kõige prestiižikamad on need beduiinid, kes pärinevad Araabia poolsaarelt.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beduiinid on islamiusulised ja peavad oma esivanemaks Aabrahami ja Haagari poega Ismaeli. Islami ettekirjutustest tähtsamal kohal on aga endiselt islamieelsed paganlikud kombed.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beduiinide põhilised elatusalad on karjakasvatus (kasvatatakse kaameleid, lambaid ja kitsi, samuti hobuseid ja eesleid), käsitöö ja uuemal ajal kohati turism. Loomakasvatussaadusi on traditsiooniliselt kasutatud nii omaks tarbeks kui ka müügiks. Nad juhtisid ja kaitsesid karavane ning tegutsesid kaupmeestena. Araabia poolsaare beduiinid tegelesid peale karjakasvatuse ka põlluharimise, kalapüügi ja pärlipüügiga. Üha enam beduiine asub tööle naftatöötlejatena või põlluharijatena või leiab tööd linnas.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsioonilistel beduiinidel on kodukootud kitsevillast mustad telgid ja nad kannavad voldirikkaid riideid, mis jätavad katmata vaid osa näost.

Beduiinide vajaduse teha iga aasta vihmaperioodil rändeid läbi kõrbe tingivad kariloomade sööda- ja veevajadus ning traditsioonilised karjatamisõigused. Kuival aastaajal peatutakse kaevude ja allikate juures. Rännu ajal jaguneb hõim isajärgseteks rühmadeks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beduiinid on elanud kõrbes vähemalt 4–5 tuhat aastat. Alguses rääkisid nad kõik ligilähedaselt sama keelt[viide?]. 4. sajandil hakkasid nad järgima ristiusku. 7. sajandil võtsid nad vastu islami ja araabia keele. Samal sajandil rändasid nad Araabia poolsaarelt Negevi kõrbesse. 11. sajandil tungisid nad Põhja-Aafrika kõrbetesse, alistades sealsed berberid. Ühtlasi on beduiinidel suur osa berberite ja Lähis-Ida rahvastiku islamiseerimises.

Pärast Esimest maailmasõda allutasid riigid beduiinid oma võimule. See piiras nende rändeid ja hõimude vastastikuseid reide. Paljud beduiinid hakkasid põldu harima, tegeldes peale selle ka karjakasvatuse või palgatööga.

Tänapäeval on beduiinide nomaadne eluviis ohus rangete riigipiiride paikapanemise, naftajuhtmete, veenappuse ja riiklike programmide tõttu beduiinide paikseks muutmiseks. Beduiine on paikseks muuta püüdnud näiteks Iisrael, mis lubab beduiini päritolu araablastel erinevalt araablastest üldiselt teenida Iisraeli armees.

20. sajandi lõpust saadik on paikne eluviis saanud normiks ja rändamine telkidega kõrbes on jäänud peamiselt vabaajaharrastuseks. Kõrbeelu ja sellega seotud esemeid näidatakse muuseumides.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]