Eesel

Eesel
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kabjalised Perissodactyla Sugukond: Hobuslased Equidae Perekond: Hobune Equus Liik: Eesel
Ladinakeelne nimetus
Equus asinus Linnaeus (1758)

Eesel (Equus asinus) on 4000 eKr egiptlaste poolt kodustatud hobuslaste liik, olles enimkasutatud veoloom. Vanad roomlased aga pidasid eeslit pühaks loomaks ning tõid ohvrianniks. Euroopasse ilmusid nad ligikaudu 2000 aastat tagasi eKr, pronksiajal, ning nende olulisest rollist annavad tunnistust nii Vana kui Uus Testament. Tollal kasutati neid vankrite ning raskuste vedamiseks ja ka ratsutamiseks. Pärsias ja Egiptuses maksis hea eesel rohkem kui hobune. Kergete koormate vedamisel ja väikemajapidamistes pole eesel tähtsust minetanud ka tänapäeval.

Keskkond

Eesli eellased, nuubia ulukeesel ja eeslik, asustavad vaid harva ja madala taimestikuga poolkõrbeid. Algusaegadest peale on eeslit peetud nii ebasoodsates piirkondades ja tingimustes, et teistel suurtel imetajatel oleks raske niisugustes oludes ellu jääda. Nii ulukeesel kui eeslik on tänapäeval vabas looduses äärmiselt haruldased. Mõned loodusteadlased peavad üsnagi tõenäoliseks, et algupärane nuubia ulukeesel on praegu juba välja surnud ning et tänapäeval Aafrikas elutsevate loomade rühmad tekkisid kodustatud eeslitest, kes pääsesid vabadusse ja metsistusid seal taas. Algselt oli nuubia ulukeesel arvukas liik, kes elas Niiluse orust kuni Punase mereni, Somaalia ja Etioopia aladel.

Välimus

Eesel on hobusest väiksem ja massiivsem. Pea on tal kehaga võrreldes märgatavalt suurem, suhteliselt suured on ka kõrvad. Samuti on eeslil peened jalad, lühike lakk ja hobusest märgatavalt lühem kasv. Saba otsas on pikematest karvadest tutt. Eesli karvastik on tavaliselt halli värvi, ent alamliikidel on erinevad varjundid- hallist hallikaspruunini. Lühike lakk ja saba on ülejäänud kehaosadest tumedamad. Mõningatel alamliikidel esineb küljel tume vööt, mis kulgeb sabani ning ristub mööda selga jooksva tumeda vöödiga. Sarnaselt teiste hobuslaste esindajatega on ka eeslitel varvaste arv jalgadel vähenenud üheni. See varvas kannab kogu keharaskust ning on kaitstud sarvestunud kabjaga. See toimib ka võimsa relvana: ohus olev ulukeeslikari moodustab ringi, pead sees pool, ning jagab kapjadega võimsaid lööke.

Eesli hübriidid

Kui ristata isane eesel emase hobusega, on järglaseks muul. Hobuse-eesli hübriidid on peaaegu alati viljatud, kuna hobustel on 64 kromosoomi ja eeslitel 62, on järeltulijal 63 kromosoomi.

Harvem on ristatud isast hobust ja emast eeslit, mille tulemusena sünnivad sigimisvõimelised hobueeslid.

On ristatud ka eesleid sebradega.

Paljunemine

Taltsal emaseeslil on innaaeg aastaringselt. Vabas looduses toimub paaritumine reeglina kevaditi ning varss sünnib pärast aastast tiinust järgmisel kevadel. Suguküpseks saavad eeslid 2-3 aastaselt. Tavaliselt elavad ulukeeslid ühest täkust, mitmest märast ning nende varssadest koosnevates karjades, ent karja koosseis ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt. Innaajal paarituvad loomad sageli teistest karjadest pärit isenditega. Seetõttu ei saa oletada, et täiskasvanud loomade vahel tekivad mingisugused pikaajalised sidemed. Eeslite pulmarituaalid erinevad muude hobuslaste omadest. Paaritumise ajal muutub täkk mära suhtes agressiivseks. Tihti hammustab ta emast, lööb kabjaga ning tekitab haavu kaelale ja pähe. Selline kummaline kosimine on ilmselt vajalik, sest alles mõne aja möödudes pärast isase rünnaku algust nõustub emane paigale jääma, et isane saaks paaritumisele asuda. Tavaliselt sünnib üks varss, kes on kohe pärast sündi võimeline jalgadele tõusma ning emaga kaasa minema. Eeslipiim sisaldab rohkem suhkrut ja vähem rasva ja valku kui lehmapiim. Üheksa kuu möödudes hakkab emaeesel järk-järgult varssa imetamisest võõrutama, ning see läheb üle taimetoidule.

Kirjandus

• „Looduse entsüklopeedia“, Tallinn: Varrak, 1999.
• „Imetajad. Loomade elu“, 7. kd. Tallinn: Valgus, 1987.