Ohteline mänd

Allikas: Vikipeedia
Ohteline mänd
Pinus aristata0.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Ohteline mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus aristata
Engelmann (1862)
Pinus aristata range map 1.png
Sünonüümid
  • Pinus balfouriana subsp. aristata (Engelm.) Engelm.
  • Pinus balfouriana var. aristata (Engelm.) Engelm.[2]

Ohteline mänd (Pinus aristata) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ohteline mänd kuulub koos igimänni (Pinus longaeva) ja Balfouri männiga (Pinus aristata) ühte alamsektsiooni Balfourianae.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaiguga kaetud okkad

Ohteline mänd on väga pikaealine ja aeglasekasvuline. Kõige vanemad ohtelised männid kasvavad oma leviku kõrguspiiril, kus karmid mullastiku- ja ilmastikutingimused ei lase seenhaigustel laialdaselt levida. Colorados on leitud tosin mändi, mille vanus on suurem kui 1600 aastat. Vanim puu on peaaegu 2500-aastane.[3]

Puu kõrgus sõltub kasvukoha kõrgusest mägedes. Puude levikupiiril moodustab keerdunud jändrikke, madalamal kõrgusel kasvab väiksema puuna, mille kõrgus on tavaliselt kuni 12 m ja tüve läbimõõt 75 cm. Suurim puu on leitud New Mexico osariigist ja tema kõrgus on 23 m ning tüve läbimõõt 3,4 m.[3]

Võra on ümarjas, lameda või ebakorrapärase kujuga. Tüvi on koonilise kujuga, kõverdunud või väändunud. Puukoor on punakaspruun ja rõmeline.[4]

Juurestik on maapinnalähedane ja hästi laiali hargnenud õhukese kasvupinnase tõttu.[3]

Okkad on viiekaupa kimbus, 3–4 cm pikkused, veidi kõverdunud, sinakasrohelised, kohati heleda vaiguga kaetud, püsivad puul 10–15 (20) aastat.[4]

Pungad on munaja kujuga, tuhmilt punakaspruunid, umbes 1 cm pikkused, vaigused. Noored võrsed on kahvatult punakaspruunid, vananedes muutuvad halliks.[4]

Isasõisikud on sinakad kuni punakad, ellipsoidsed, umbes 10 mm pikkused. Käbid on sümmeetrilised, 6–11 cm pikkused, noorelt purpurjad, valminult pruunid. Seemned on munajad, 5–6 mm pikkused, hallikaspruunid, 10–13 mm pikkuse tiivakesega.[4]

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtelised männid Arizonas

Ohteline mänd kasvab USA Colorado, New Mexico ja Arizona osariigis, Kaljumäestiku lõunaosas, 2300–3650 m kõrgusel üle merepinna.[4]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtelise männi areaali kliima on jahe ja kontinentaalne. Aasta keskmine õhutemperatuur on 1,5 °C. Kasvuperioodi pikkus on väiksem kui 110 päeva. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 860–1100 mm, millest enamus esineb juulis-augustis ning minimaalselt detsembris-jaanuaris. Sademete hulk sõltub suvistest mussoonidest, mis toovad regulaarselt pärastlõunast äikesevihma. Mussoonide poolt toodud suviseid sademeid esineb kõige rohkem New Mexicos ja kõige vähem Colorados. El Niño põhjustab talvel tugevaid lumesadusid, La Niña tekitab aga põuda.[3]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtelise männi levikuala mullad on üldjuhul happelised, toitainetevaesed ja külmad (keskmine temperatuur on umbes 1 °C). Mulla horisontide kogupaksus on sageli vaid 5–10 cm. Lähtekivimiks on enamasti graniit, kuid esineb ka vulkaanilisi kivimeid, vähem kiltasid ja gneissi. Muldade keskmine pH on 5,1 kuni 7,7.[3]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohteline mänd kasvab oma levikualal peamiselt koos järgmiste puuliikidega: Engelmanni kuusk (Picea engelmannii), kaljumänd (Pinus flexilis), korginulg (Abies lasiocarpa var. arizonica), ameerika haab (Populus tremuloides), sinihall ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. glauca), mäginulg (Abies lasicorpa var. lasiocarpa) ja harilik kadakas (Juniperus communis).[3]

Kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Engelmanni kuusk kasvab tihti koos ohtelise männiga

Ohtelise männi kasvukohtadeks on enamasti kuivad ja järsud mäenõlvad, mille kalded jäävad vahemikku 20–35° ning on valdavalt lõuna ja läänesuunalised. Teda esineb ka teistel nõlvadel, kui seal esinevad heade dreneerivate omadustega mullad. Kalju- ja ohtelise männi segametsades võib kaljumänd domineerida kivisematel ja kuivematel seljandikel. Kasvukohti võivad mõjutada mitmed tegurid. Näiteks kliima soojenemisel asustab ohteline mänd ka kõrgemaid mäenõlvasid ning metsatulekahjud võivad soodustada tema levikut paljakspõlenud aladele. Ohteline mänd ei talu üldse varju ning seetõttu viljakandva puu all seemikud ei kasva. Kuiv pinnas ja kariloomade kasutamine võivad soodustada ohtlise männi levikud Engelmanni kuuse ees.

Ohtelise männi kasvukõrgus osariikide kaupa:[3]

Osariik Kõrgus merepinnast, m
Arizona 2900–3700
Colorado 2100–4000
New Mexico 3000–3700

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hallmänsak, üks seemnete levitajaid

Ohteline mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Pungad avanevad juuni keskel. Tolmlemine toimub juuni keskelt kuni juuli lõpuni sõltuvalt puu kasvukoha kõrgusest ning kestab umbes viis päeva. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta sügisel. Käbid avanevad septembri lõpus, enamus seemneid variseb oktoobris. Seemnete peamiseks levitajaks on tuul, mis kannab seemned enamasti kuni 200 m kaugusele puust. Parim koht seemiku kasvuks on valgusele avatud paljas mineraalmuld. Seemnete idanevus on kuni 80%. Seemneid levitavad nii närilised kui ka linnud.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtelise männi puitu majandusliku tulu saamiseks ei kasutata. Ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus) ja hallmänsak (Nucifraga columbiana) on põhilised seemnetest toitujad, aidates kaasa ka puude paljunemisele.[3]

Haigused ja kahjurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtelist mändi võivad kahjustada järgmised parasiidid ja haigused:

  • parasiittaimed
Arceuthobium microcarpum – kahjustab ohtelist mändi Arizonases kasvavas väikses populatsioonis madalamatel kõrgustel;
Arceuthobium vaginatum ssp. crytopodum ja Arceuthobium americanum esinevad harva ülejäänud ohtelise männi levikualas;
  • seenhaigused, mis põhjustavad südamemädanikku – esinevad eelkõige levikuala madalamatel kõrgustel;
  • männi-koorepõletik, mida põhjustab seen Cronartium ribicola ning mille vaheperemeestaimeks on sõstra- ja karusmarjapõõsad. Sellesse haigusesse jäämine põhjustab alati puu hukkumist.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pinus aristata.. IUCN Red List of Threatened Species. <www.iucnredlist.org>., Kasutatud 10.11.2013. (inglise)
  2. Conifer database: Pinus aristata.. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 06.04.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 3,9 Pinus aristata. www.fs.fed.us, Kasutatud 06.04.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Pinus aristata. www.conifers.org, Kasutatud 06.04.2010. (inglise)