Andrei Tarkovski
| Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Andrei Arsenjevitš Tarkovski (vene keeles Андрей Арсеньевич Тарковский, 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986) oli vene filmilavastaja.
Sisukord |
Biograafia[muuda]
Sündis 1932. aastal Ivanovo oblastis Volga ääres Zavražjes. Isa Arseni Tarkovski (oli poeet ja tõlkija), jättis aastal 1935 naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.
Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid nad Moskvasse, Andrei Tarkovski klassivend oli Andrei Voznessenski. Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis.
1951 astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamise vältel osales Kaug-Ida ekspeditsioonides.
Aastal 1954 astus õppima Üleliidulisse Kinematograafia Instituuti. Õppis Mihhail Rommi käe all.
Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Убийцы, 1958), "Kontsentraat" (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Сегодня увольнения не будет, 1959).
Tarkovskile avaldasid õpiaastatel mõju Luis Buñuel ja Ingmar Bergman, hiljem Akira Kurosawa, Robert Bresson ja Federico Fellini.
Hiljem hindas kõrgelt Michelangelo Antonioni ja Sergei Paradzhanovi loomingut.
Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.
1960 lõpetas instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis lastefilm "Teerull ja viiul".
Märtsis 1982 sõitis Itaaliasse filmi "Nostalgia" võtetele ja 1984 otsustas Nõukogude Liitu mitte enam tagasi pöörduda.
Suri 1986. aastal Pariisis kopsuvähki.
Filmid[muuda]
- "Mõrtsukad" (Убийцы) (1958) – NSVL.
- "Teerull ja viiul" (Каток и скрипка) (1961) – NSVL.
- "Ivani lapsepõlv" (Иваново детство) (1962) – NSVL – peapreemia Kuldlõvi Venezia rahvusvahelisel filmifestivalil 1962.
- "Andrei Rubljov" (Андрей Рублёв) (1966) – NSVL – stsenaristid Andrei Tarkovski ja Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Lubati ekraanile alles 1971. Rahvusvahelise Filmikriitikute Ühingu žürii auhinna Cannes'i filmifestivalil.
- "Solaris" (Солярис) (1972) – NSVL – Stanisław Lemi romaani järgi.
- "Peegel" (Зеркало) (1975)- NSVL.
- "Stalker" (Сталкер) (1979) – NSVL – vendade Arkadi ja Boriss Strugatski jutustuse "Väljasõit rohelusse" ainetel.
- "Reisihetked"("Tempo di viaggio) (1982) – Itaalia, koostöös Tonino Guerraga. Esimest korda näidati Eestis 26. oktoobril 2008.
- "Nostalgia" (Nostalghia) (1983) – Itaalia.
- "Ohverdus" (Offret) (1986) – Rootsi.
Lavastas Moskva Leninliku Komsomoli nimelises teatris William Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (1977) ja Londonis Covent Gardenis Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi "Boriss Godunov" (1984).
Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: "Pitseeritud aeg" (Zapetshatljonnoje vremja, 1984), mis käsitleb Tarkovski nägemust filmikunstist ja kunstist üldse, ning "Martüroloogia" (Martõrolog, 1989), päevik 1970–81.
Tarkovskist on tehtud hulk dokumentaalfilme, sealhulgas tema poja Andrei Tarkovski juuniori film "Venemaa" (1996).
Kirjandus[muuda]
- Tatjana Elmanovitš, "Ajapeegel. Andrei Tarkovski filmid". Eesti Raamat, Tallinn 1980
- Aleksandr Solženitsõn, "Film Rubljovist". Tõlkinud Arvo Pesti – TMK 1990, nr 12, lk 44–50
- Jüri Lina, "Filmikunsti väljenduslikkusest. Filmikujundi struktuurist ja dünaamikast", peatükk "Väljapaistvaid lavastajaid", Tarkovski fenomen, Stockholm, 1998.
- "Kummardus Andrei Tarkovskile". Koostanud ja tõlkinud Riina Schutting. Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, Tallinn 2001
Välislingid[muuda]
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Andrei Tarkovski |