Gunnar Graps

Allikas: Vikipeedia

Gunnar Graps (õieti Gunnar Graps-Grāfs; 27. november 1951 Tartu17. mai 2004 Tallinn) oli populaarne eesti muusik, kes viljeles mitmeid erinevaid muusikastiile, põhiliselt siiski rokki ja bluusi. Aastal 2004 anti Grapsile Eesti Muusikaauhindade jagamisel elutöö auhind. Teda on võrreldud Mick Jaggeri ja Alice Cooperiga.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa, Igors Gunārs Graps-Grāfs, oli Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri dirigent ning hiljem Vanemuise orkestri tšellist.[1] Gunnar Grapsi ema Salme oli tantsuõpetaja.[2]

Muusikukarjääri algus, 1960. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muusika poole pöördus Graps kuueaastasena, alustades tšelloõpinguid ning 1964. aastal, 13-aastasena, liitus ta soolokitarristina oma esimese bändiga, Satelliidid. 1967. aasta sügisel liitus ta ansambliga Mikronid, kuhu Graps jäi järgnevaks kuueks aastaks (kaheaastase vahega 19701972 sõjaväeteenistuse tõttu). 1968. aasta sügisel salvestas Jüri Lina oma saate "Pobifo Revüü" jaoks kümmekond Mikronite laulu, sealhulgas Grapsi loomingut. 1960. aastatel oli Grapsi iidoliks Mick Jagger ja ansambel The Rolling Stones.

1970. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Mikronitest lahkumist liitus Graps 1973. aastal ansambliga Ornament, millest sai üks hard rock'i pioneere Eestis. Ornamendi muusikat mõjutas tugevalt Led Zeppelin. 1976. aastal pani Graps kokku Magnetic Bandi ja vahetas muusikalist suunda, hakates mängima džässrocki, milles oli viiteid ka reggae'le ja funk-soul'ile.

Aastal 1977 lõpetas Graps Tallinna Muusikakooli löökpillide erialal. Varsti pärast seda muutis ta grupi koosseisu ja hakkas Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rock'i. Magnetic Bandist sai kiiresti üks Nõukogude Liidu populaarsemaid raskemuusika bände. Esimesel ametlikul Nõukogude Liidu rokifestivalil Tbilisis tuli ansamblile kaksikvõit koos Mašina Vremeniga.

1980. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1970. aastad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 1980. aastatest sai publikumenu tipp-periood. Magnetic Band ja selle teisik GGG (Gunnar Grapsi Grupp) tuuritasid aastaid mööda Nõukogude Liitu. 1982. aastal pühendas Washington Post Gunnar Grapsile ja Magnetic Bandile terve lehekülje. Aastal 1983 sai Magnetic Band esinemiskeelu, mis pani Grapsi moodustama Gunnar Grapsi Gruppi. GGG esines Nõukogude Liidus ja Eestis menukalt aastakümne lõpuni. 1989. aastal kolis Gunnar Graps Ameerika Ühendriikidesse.

1990. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Eesti taasiseseisvumist naasis Graps kodumaale. Ta asus tööle Kuku Raadiosse lepingulise muusikatoimetajana ja parvlaevale Estonia, mille ööklubis mängis DJ-na tantsumuusikat. Suvel 1993 jäi mees Estonia pardal Stockholmis vahele anaboolsete steroididega ja sattus kaheks kuuks Rootsi vanglasse. Graps oli vangisoleku ajaga rahul ning kiitis Rootsi vanglaid, kus olid videomakid, muusika ja hea toit kolm korda päevas. Sellele järgnes Eestis periood, kus Graps olude sunnil töötas kohalikes raadiojaamades ja mängis DJ-na mitmel pool (Guitar Safari, Raeköök jm) ka n-ö tümpsumuusikat, mis ei olnud talle hingelähedane. Aastal 1995 ilmus Grapsil album "Tühjad pihud" ning järgmisel aastal tuli taas kokku ka GGG. Sellega esineti siiski vaid keskmiselt kord kuus. Grapsi masendus suurenes üha.

Viimased aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uue aastatuhande alguses esines Graps Hansapanga pensionifondi reklaamis. Kahjuks ei olnud tema reaalne elu pooltki nii lilleline, kui näidatud reklaamis. Samal 2002. aastal ilmus ka 3CD kogumik sarjast "Eesti kullafond".

Kuid Graps ei tahtnud alla anda ning hoolimata suurtest terviseprobleemidest andis 2003. aastal välja bluusihõngulise albumi "Rajalt maas", mis jäigi talle viimaseks. Ühes oma viimastest intervjuudest kuu aega enne lõplikku areenilt lahkumist lubas Graps veel tol ja ka järgneval aastal minna kontserttuuridele Venemaale, kus on senini inimesed, kes tema muusikat hindavad. Kuid 17. mail 2004 suri Gunnar Graps 52-aastasena oma kodus Mooni tänaval südamerabandusse.

Tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu paljusid muusikuid, mälestati ka Grapsi postuumselt väärikalt. Esimesel surma-aastapäeval paigutati Graps esimese inimesena Rock Café Rocki Hall of Fame'ile. Lisaks sellele kogusid Grapsifännid üle Eesti kokku annetuste ja heategevuskontserdiga märgatava rahasumma, mille eest pandi Grapsi kalmule mälestusmonument. Mälestuskivi disainis tema poeg Jan Graps, kes ütles, et kuju kujutab ta isa ausust, otsekohesust ja lihtsust. Kuju esiküljel on sõnad "Mind tõstke täheraale / kus säras paistvad kauged sinitaevad." Monumendi tagaküljel on aga kujutatud Grapsi käel olnud tätoveeringut.

"Kivi läks maksma natuke üle 70 000 krooni. See kõik on ju tehtud vaid meie rahva rahaga, firmade poole pöörduda polnudki vajadust. Inimesed austavad teda ja tänu sellele on nüüd ka see monument siin püsti. Rokirahvas hoiab kokku," tõdes aktsiooni üks eestvedajaid Henry Hinno Hard Rock klubist[3].

Albumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestri ajalugu
  2. Lutsu Kalju elu ja asjaajamised Õpetajate Leht, 9. juuni 2006
  3. Jaanus Kulli. "Nüüd näeb ka Gunnar seal üleval taevas, et teda on meeles peetud". SL Õhtuleht, 18.05.2006.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]