Aas-karukell

Allikas: Vikipeedia
Aas-karukell
Pulsatilla pratensis.jpeg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond: Tulikalised Ranunculaceae
Perekond: Karukell Pulsatilla
Liik: Aas-karukell
Ladinakeelne nimetus
Pulsatilla pratensis
L. Mill.
Sünonüümid
  • Anemone pratensis L.
Äraõitsenud aas-karukell Roomassaares

Aas-karukell (Pulsatilla pratensis) on tulikaliste sugukonda karukella perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Aas-karukella rahvapärased nimed on karukäpad, karvalilled, kurjaelaja juur ja piibutops.[1]

Teaduslikult kirjeldasid aas-karukella esimestena Linnaeus 1753 ja Philip Miller.

Aas-karukell kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas Kagu-Norrast, Taanist ja Ida-Saksamaalt kuni endise Jugoslaavia põhjaosa ja Lääne-Bulgaariani, ida suunas enamuses Venemaa Euroopa-osast. Eesti asub tema levila põhjapiiril[1]. Põhjas kasvab ta ainult meretaseme lähedal, lõunas kuni 2100 m kõrgusel mägedes.

Aas-karukell on kuivade valgusrikaste kasvukohtade taim[2]. Ta kasvab toitainetevaesel pinnasel männikutes, liivastel nõlvadel ja loometsades, aga saab hakkama ka happelisel liivmullal looniidul ja isegi raudteetammil[1].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aas-karukella rahvapärane nimetus karvalilled viitab sellele, et kogu taim on karvane. Karvased on nii tema vars, lehed kui õied, aga eriti pikkade karvadega on tema seemned.[3]

Aas-karukell on pika risoomiga 10–30, harva kuni 50 cm kõrgune rohttaim. Tema risoom on mustjaspruun, võimas ja enamjaolt püstine. Vars on samuti püstine ja kaetud hõredate pehmete karvadega.[1]

Lehed kasvavad männasena ja moodustavad lehekodariku[3]. Lehed on kahelisulgjagused, aga kaugelt vaadates laimunajad, noorelt valgekarvased, hiljem on nad altpoolt karvasemad kui ülaltpoolt. Lehed ilmuvad taimele õitsemise ajal või natuke hiljem. Nad on haljad kuni septembri keskpaigani[3], aga pärast seemnete valmimist kuivavad ega ela talve üle.[1]

Õie all asuvad männastena kitsad kõrglehed. Õied asuvad üksikult varretippudes. Aas-karukella õied on longus, harva püstised, ja õitsevad maist juunini[1]. Nad on 2–3 cm pikad[1] ja 6–10 mm laiad ning kellukakujulised. Õied on mõlemasoolised ja neid tolmeldavad mesilased. Kroonlehed puuduvad ja õiekatte moodustavad 6 (harva 5 või 7) lillakat, mõnikord kollakasvalget tupplehte, mille otsad on käändunud väljapoole[1]. Tolmukad on kollased ja neid on palju, õielehtedest on nad lühemad. Emakas on samuti tihedalt karvane[1] ja õielehtedega ühepikkune. Õite värv muutub tumepunasest põhjas kuni rohekaslillani lõunas. Kohatud on ka helelillasid, väga tumedaid lillasid ja isegi rohekaskollaseid õisi. Vananedes muutuvad õied sinakamaks[1], isegi hallikassinisteks[3]. Õie värvuse muutumine taime eluea jooksul on tulikalistele üldse omane[3].

Viljaks on tihedalt karvased pähklikesed. Viljad meenutavad emakakaela otsas asuvat ohet, mis seetõttu ulatub 6 cm pikkuseni. Pärast seemnete valmimist ongi ainus jäänuk emakast emakakael, mis moodustab omapärase karvase lennuaparaadi. Viljade valmimisel kasvab taim veelgi pikemaks, et viljad kõrgemale ulatuksid. Kuna ta kasvab tavaliselt nõmmedel, siis ulatuvad valminud viljad üle teiste taimede ja on avatud tuulele. Viljad levivad tuule abil.[3]

Sageli peetakse aas-karukellaks niiskete kasvukohtade taime ojamõõla. Ojamõõlal on lehistunud varrel mitu väikest punakaskollakat õit.[2]

Aed-karukella kasvatatakse aias ilutaimena. Tavaliselt seda siiski ei tehta, sagedamini kasvab aias palu-karukell, mis meil looduses on haruldasem. Aas-karukella õied on longus, palu-karukellal suuremad ja püstised. Aed-karukella lehed on sulgjagused, palu-karukellal sõrmjagused.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aas-karukella ei soovitata noppida. Lisaks sellele, et ta on looduskaitse all, on kogu taim mürgine. Lenduv mürk kahjustab silmi ja hingamisteid, aga nahale sattudes tekitab punetust, sügelemist, turseid ja ville, mis hiljem asenduvad raskesti paranevate haavanditega. Mürgistusi esineb siiski harva, sest taim on terava põletava maitsega ja sellepärast teda ei sööda. Kui keegi aas-karukella siiski sööma peaks, tekib kõigepealt terav põletus seedekulgla ülaosas, seejärel valud maos ja kõhulahtisus, edasi peapööritus, krambid ja teadvusetus. Suur annus võib põhjustada südame töö ja hingamise peatumise.[1]

Üldiselt sisaldab aas-karukell samu mürke mis tulikad ja ülased, aga on neist veel mürgisem.[3]

Taime kuivamise käigus tema mürgisus kaob.[1]

Kauni välimuse tõttu on aas-karukella korjatud koju vaasi. Seda ei tohi teha, sest lisaks sellele, et see on keelatud, on karukella mürk lenduv ja kahjustab karukellaga samas ruumis viibivate inimeste tervist.[1]

Mats Traat on kirjutanud teose "Karukell, kurvameelsuse rohi". Nähtavasti nimetatakse teda nõnda õite maheda värvuse ja sametise pehmuse ning karvaste seemnetuttide tõttu[2].

Seisund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aas-karukell kuulub Eestis III kaitsekategooriasse. Ta pole haruldane, aga tema arvukus on vähenenud rohke noppimise ja kasvukohtade vähenemise tõttu.[1]

Kaitse all on ta paljudes teisteski Euroopa riikides[3], näiteks Ungaris.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 bio.edu.ee Aas-karukell Vaadatud 17. oktoobril 2012
  2. 2,0 2,1 2,2 Tiit Leito (fotod) ja Taavi Tuulik (tekst). "Hiiumaa kaitstavad taimeliigid". Kirjastus "Eesti Loodusfoto" 2004, lk. 11
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 bio.edu.ee Aas-karukell Vaadatud 17. oktoobril 2012