Õõnetuvi

Allikas: Vikipeedia
Õõnetuvi
Columba oenas.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Tuvilised Columbiformes
Sugukond: Tuvilased Columbidae
Perekond: Tuvi Columba
Liik: Õõnetuvi
Ladinakeelne nimetus
Columba oenas
Linnaeus, 1758

Õõnetuvi (Columba oenas) on tuvilaste sugukonda tuvi perekonda kuuluv lind.

Teaduslikult kirjeldas õõnetuvi esimesena Linnaeus 1758.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õõnetuvi on levinud Euroopas, Loode-Aafrikas, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Iraagis, Iraanis ja Kašgaarias.[1]

Eestis on õõnetuvi hajus haudelind[1]. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatud 500–1000 paarile, talvist arvukust 0–10 isendile[2]. Kuni 20. sajandi keskpaigani oli õõnetuvi Eestis veel jahilind, aga 1950. aastatel vähenes tema arvukus meil mitu korda.

Inglismaal on õõnetuvi üks kõige rohkearvulisemaid tuviliike.

Õõnetuvi kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õõnetuvi üldpikkus on 32–34 cm. Ta on kodutuvi suurune, kaelustuvist väiksem[1]. Kaelustuvist on tal lühem saba ja ühtlasem kiirem lend. Kodutuviga sarnaneb ta lennu ja värvuse poolest, aga erineb heledamate tiibade, ühevärvilise selja ja heledama alapoole poolest[1]. Tal puudub valge päranipuala[1] ja erinevalt kodutuvist puudub õõnetuvi sulestikus valge värvus üldse. Õõnetuvi vanalind on põhivärvuselt hall, kaelal rohelise metalliläikega. Puguala ja rind on veinpunakad, selg hall kuni pruunikas. Hoosuled ja tüürsuled on tumepruunid. Tiibadel on kerge hõbejas läige ja lühikesed mustad vöödid. Nokk on punane, tipuosas kollane. Jalad on punased. Noorlinnu kaelal puudub roheline metalliläige, tema puguala on tumepruun ja tiivad ühtlaselt hallid. Ta kaalub 250–340 g[1].

Isaslinnu hääl on madal õõnsa kõlaga rütmiline "uuo-u", mille teine silp lõpeb järsult[3][4]. "Loomade elu" järgi on õõnetuvi häälitsus omapärane monotoonne ja kume 10–15 korda korratav "huu huu huu", mis kostab üsna kaugele ega sarnane teiste tuvide kudrutamisele[1]. Sealjuures kõnnib lind mööda jämedat rõhtsat oksa, saba laiali ja kael puhevil[1]. Seda häält võib kuulda ainult paarimisajal[1].

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õõnetuvi elutseb eeskätt salumetsades ja puisniitudel, kus leidub talle pesitsemiseks sobivaid puuõõnsusi, näiteks musträhni vanu õõsi, või pehkinud tüvetüükaid[4]. Paiguti elutseb ta kõrgetel järsakutel[1].

Pesapaikadele saabub õõnetuvi varakult: levila lõunaosas juba veebruari lõpul või märtsi algul, levila põhjaosas aprilli lõpul või mai algul.[1]

Õõnetuvi on rändlind. Ta talvitub pesitsusala lõunaosas või sellest pisut lõuna pool. Ta hakkab lõuna poole lendama septembris või oktoobris.[1]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õõnetuvi sööb ainult taimset toitu[1]. Ta toitub seemnetest, pungadest ja marjadest[3]. Pesitsusvälisel ajal toitub tihti koos kaelustuvidega põldudel ja niitudel[3]. Sügisel saab teda kohata põldudel[1].

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õõnetuvi muna

Õõnetuvi on suluspesitseja. Peale musträhni õõnte pesitseb ta ehitiste tühemikes ja pesakastides. Pesavooderdis on napp ning koosneb kooretükkidest, oksaraagudest, lehtedest ja samblast.[1] Pesa asub teistest linnupesadest eraldi[1].

Õõnetuvi mängulend sarnaneb kodutuvi mängulennuga.

Õõnetuvi hakkab munema aprillis või mais, olenevalt geograafilisest asukohast. Täiskurnas on 2 valget muna, mis on 36–37 mm pikad ja 26–28 mm laiad. Hauvad mõlemad vanemad kokku 16–18 päeva.[1]

Poegi toidavad mõlemad vanemad: algul tuvipiimaga, seejärel pugus toodavate poolseedunud teradega, mida poegadele välja öögatakse. Pojad lahkuvad pesast 25–28 päeva vanuselt, kui nad lennuvõimestuvad.[1]

Pärast esimese pesakonna poegade iseseisvumist rajavad vanemad veel teisegi. Teises pesakonnas kasvanud pojad võivad pärast pesast lahkumist ühineda esmakurnadest pärit noorlindude salkadega, aga võivad moodustada ka eraldi parvi, mis koosnevad ainult teise pesakonna lindudest.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 "Loomade elu", 6. kd., lk. 261, joon. 189
  2. "Hirundo" 1:2009
  3. 3,0 3,1 3,2 L. Jonsson. "Euroopa linnud". Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
  4. 4,0 4,1 Eerik Kumari. "Eesti NSV linnud". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954