Walter Schottky

Allikas: Vikipeedia
Walter Schottky mälestuskivi

Walter Schottky (23. juuli 1886 Zürich4. märts 1976 Saksa FV Pretzfeld) oli Saksa füüsik.

Tema isa oli matemaatik Friedrich Hermann Schottky (1851–1935). Isa määrati 1882 Zürichi ülikooli matemaatikaprofessoriks. Walter sündis Šveitsis ning tal oli vend ja õde. Perekond kolis tagasi Saksamaale 1892, kui isa sai tööd Marburgi ülikoolis.

Schottky lõpetas 1904 Berliinis Stieglitzi gümnaasiumi. Berliini ülikoolist omandas ta 1908 bakalaureusekraadi ja 1912 doktorikraadi füüsika alal. Tema õpetaja oli Max Planck. Schottky doktoriväitekiri kandis pealkirja "Energiast ja jõust relatiivsusteoorias".

Pärast doktoriks saamist töötas ta 1912–14 Jena ülikoolis. 1919–23 oli ta Würzburgi ülikooli õppejõud ja 1923–27 Rostocki ülikooli teoreetilise füüsika professor. 1914–19 ja 192758 töötas ta Siemensi laboratooriumides.

Tagantjärele peetakse Schottky saavutustest kõige olulisemaks 1914 leiutatud valemit, millega arvutada sileda metallist tasandi ja sellest teatud kaugusel asuva punktlaengu vahel mõjuvat jõudu.

Schottky pälvis 1936 Londoni Kuningliku Seltsi väljaantava Hughesi medali Schroti efekti avastamise eest termoemissioonis, samuti ekraanivõrgustiku tetroodi ja superheterodüüni meetodi leiutamise eest traadita signaalide vastuvõtmisel. Schroti efekt, sõna-sõnalt "väikese lasu efekt" elektrivoolu tugevuse iseeneslik kõikumine vaakumlahendustorus.

1964 pälvis ta Werner von Siemensi sõrmuse oma teedrajava töö eest paljude nähtuste kirjeldamisel, mis on viinud paljude tehniliste rakenduste, näiteks toruvõimendite ja pooljuhtide väljatöötamiseni.

Tema järgi on nimetatud aksamaal asuv ja 1986 asutatud Walter Schottky instituut ning 1973 asutatud Walter Schottky auhind.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]