Superheterodüünvastuvõtja

Allikas: Vikipeedia

Superheterodüünvastuvõtja (lühemalt supervastuvõtja) on tänapäeval põhiline raadiovastuvõtja tüüp. Selle põhifunktsioonideks, nagu ka kõigil teistel raadiovastuvõtjatel, on antenni kaudu vastu võetud signaali viimine kasutajale vastuvõetavasse vormi (näiteks pilt, heli jms).

Supervastuvõtja eripära seisneb selles, et kõik sisendlülituse eraldatud raadiosignaalid muundatakse sagedusmuunduris ühe kindlal sagedusel ‒ vahesagedusel ‒ olevaks signaaliks. Sellel vahesagedusel toimubki signaali põhiline võimendus, eraldamine naabersagedusega signaalidest ja lõpuks informatiivse signaali eraldamine vahesagedusest.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Heterodüünvastuvõtja ehk otsemuundusvastuvõtja idee pakkus välja R. Fessenden 1901. aastal[1]. (Sõna "heterodüün" moodustati kreeka sõnast heteros 'teine' ja ladina sõnast dynamis 'jõud'.) Tema ideeks oli antenni kaudu vastuvõetud signaali muundamine otse madalsageduslikuks signaaliks, kasutades selleks lähedase sagedusega signaali. Kuna tol ajal polnud võimalik konstrueerida stabiilset kohalikku kõrgsagedusgeneraatorit (ostsillaatorit), ei leidnud see idee laialdasemat kasutust.

Superheterodüünvastuvõtja idee pakkus välja Edwin H. Armstrong 1918. aastal[1]. Ta kasutas ära Fessendeni patenteeritud sageduse muundamise idee selle erinevusega, et vastuvõetud signaal muundatakse ühele kindlale vahesagedusele ja alles sellest saadakse madalsageduslik signaal (audiosignaal). Tulenevalt sellest erinevusest nimetas Armstrong oma leiutise superheterodüünvastuvõtjaks.

Superheterodüünvastuvõtja plokkskeem

Tööpõhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Antenniga vastuvõetud signaali võimendatakse kõigepealt kõrgsagedusvõimendiga. Tavaliselt kuulub kõrgsagedusvõimendi koosseisu ka eelselektsioonifilter, mille peamiseks ülesandeks on peegelkanali sagedusega võnkumiste kõrvaldamine. Seejärel liigub signaal edasi segustisse, kus on lisasisendiks kohaliku ostsillaatori genereeritav fikseeritud sagedusega harmooniline signaal . Ideaalse sagedusmuunduri väljundis saadakse kaks sageduskomponenti: summasagedus ja vahesagedus . Kuna eesmärk on viia signaal vahesagedusele, järgneb segustile vahesagedusfilter, mille eesmärgiks on eraldada vahesagedus . Järgnevas vahesagedusvõimendis (VSV) toimub vastuvõetud signaali põhiline võimendamine. Seejärel eraldatakse detektoris (D) vahesagedusel olevast signaalist madalsageduslik komponent ‒ helisagedussignaal ehk audiosignaal .

Kõrgsagedusvõimendi (KSV)[muuda | muuda lähteteksti]

Selle võimendusastme peamiseks eesmärgiks on sobitada antenn vastuvõtjaga ja eelselekteerida soovitud sagedusega signaalid. Võimendusastme LC-filtri ribalaius B valitakse praktikas järgmise seose järgi:

[2],

kus on vastuvõetud signaali ribalaius, on filtri ribalaius ja on vahesagedus.

Kõrgsagedusvõimendi müratase peab olema võimalikult madal, sest see ahel määrab peamiselt kogu vastuvõtja mürateguri.

Sagedusmuundur[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemine ostsillaator (heterodüün)[muuda | muuda lähteteksti]

Sisemise ostsillaatori ehk kohaliku ostsillaatori ülesandeks on genereerida stabiilset harmoonilist signaali, kusjuures oluline on genereeritavate võnkumiste sagedus. Kuna superheterodüünvastuvõtja üheks eeliseks on see, et suurem osa signaalitöötlusest toimub ühel sagedusel (vahesagedusel ), peab genereeritav signaal olema valitud selliselt, et vahesagedus oleks sõltumatult vastuvõetava signaali sagedusest püsiv ().

Kuna üldiselt kasutatakse vastuvõtjat rohkem kui ühe sagedusega signaali vastuvõtmiseks, on tarvilik sisemise ostsillaatori sagedust muuta selliselt, et vastuvõtja oleks häälestatud soovitud raadiokanalile. Lisaks eelnevale on ostsillaatori ja KSV juhtimine vajalik kompenseerimaks vastuvõetud signaali sageduse muutust (näiteks Doppleri efektist tulenev sagedusnihe).

Segusti[muuda | muuda lähteteksti]

Segusti sisenditeks on vastuvõetud signaal sagedusega ja kohaliku ostsillaatori (generaatori) väljundsignaal sagedusega . Segusti kui mittelineaarse ahela väljundis on signaalide kombinatsioon, mille spektris sisalduvad lisaks signaalidele sagedustega ja ka nende vahe või (vahesagedus) ning ka võnkumised sagedusega [3].

Vahesagedusfilter[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna segusti väljundis olev signaal on kombinatsioon erinevate sagedustega signaalidest, on tarvilik eraldada kõigi erinevate signaalide segust soovitud signaal. Seda ülesannet täidab vahesagedusfilter. Probleeme võib tekkida peegelsagedustega. Superheterodüünvastuvõtja eripäraks on see, et igal kohaliku ostsillaatori sagedusel saab vahesageduse moodustada kaks signaalisagedust: ja . Kui soovitakse vastu võtta signaali sagedusel ja sagedusel töötab teine saatja, siis segusti väljundis ja filtri sisendis on lisaks soovitud signaali sagedusele lisaks segav signaal sagedusega . Seda segavat signaali nimetatakse peegelsageduseks. Kuna vahesagedusfilter ei suuda neid kahte signaali üksteisest eristada, on lahenduseks peegelkanali mahasurumine kõrgsagedusvõimendis eelselektsioonifiltriga.

Vahesagedusvõimendi[muuda | muuda lähteteksti]

See ahel on mõeldud vahesagedusel oleva signaali võimendamiseks. Selles ahelas toimub põhiline signaali võimendus, tüüpiliselt 80 dB[4]</nowiki>. Et muuta signaali võimsus võimendi väljundis sõltumatuks sisendsignaali võimsusest, rakendatakse reeglina automaatset võimenduse reguleerimist (AVR). AVRi lülitus vähendab võimendi võimendust seda rohkem, mida kõrgem on sisendsignaali tase. Eriti oluline on see amplituudmoduleeritud signaalide korral, kus informatiivse signaali tase väljundis on lineaarselt seotud vastuvõetud signaali võimsusega. Olemuslikult on tegemist negatiivse tagasisidestusega, kus reguleerivaks pingeks on harilikult amplituuddetekteeritud signaali alaliskomponent, mis on võrdeline kandesageduse amplituudiga.

Detektor (demodulaator)[muuda | muuda lähteteksti]

Selles ahelas toimub informatsiooni edastava signaali eraldamine vahesagedusega kandesignaalist. Olenevalt modulatsiooniviisist valitakse ka detektor. Eraldatava signaali parameetri alusel eristatakse:

  • amplituuddetektoreid;
  • sagedusdetektoreid.

Amplituuddemodulaatorina võib kasutada näiteks mähisjoonedetektorit. Tegemist on RC-ahelaga koormatud diooddetektoriga. Antud lahenduse juures jälgib koormusel tekkiv pinge amplituudmoduleeritud signaali mähisjoont[5].

Sagedusdemodulaatorina on võimalik kasutada suhtedetektorit, diskriminaatorit või sünkroondetektorit.

Next.svg Pikemalt artiklis Sagedusdetektor

FM-raadio skeeminäide[muuda | muuda lähteteksti]

FM-raadio plokkskeem

Tänapäeva FM-raadiovastuvõtjal moodustavad raadiosagedusaste (KS-võimendi ehk RF-võimendi), pingega tüüritav ostsillaator (VCO) ja segusti trükkplaadil ULL-tuuneri ploki. Selles plokis häälestatakse tuuneri võnkeringid soovitud jaama vastuvõtmiseks vajalikele sagedustele. Ostsillaatorist läheb signaal ka faasilukule (PLL), millele antakse tugisagedus kvartsostsillaatorist. Faasilukust saadakse stabiilne tüürpinge võnkeringide täpseks häälestamiseks tüürpingega, mis rakendatakse mahtuvusdioodidele. Segusti väljundist läheb signaalide segu vahesagedusvõimendisse, milles eraldab vahesagedusega 10,7 MHz signaali keraamiline pinnalainefilter ja selle väljundsignaali võimendab mikrolülitusel põhinev VS-võimendi. Viimase kiibil on ka FM-signaali demodulaator. Demoduleeritud signaal sisaldab infot piloottooni ja stereofoonilise (kahe kanali) heli kohta. Sellest multiplekssignaalist (täielikust stereosignaalist) moodustab stereodekooder vasaku ja parema kanali helisagedussignaali, mida võimendab kahekanaliline MS-võimendi. Mikroprotsessor juhib faasiluku tööd, võtab vastu juhtimissignaale eelvalikuklahvidelt või infrapunakiirega edastatavaid koode juhtpuldist ja salvestab valitud saatjate sagedused.

Kahekordne sagedusmuundus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelvaadeldud skeemi kohaselt saavutatakse vajalik selektiivsus (eraldusvõime) peegelkanali suhtes kitsaribalise eelselektsiooniga, mis vajab igal laineribal eraldi võnkeringe. Seepärast kasutatakse professionaalsetes AM-vastuvõtjates ja paljude lühilaineribadega nn maailmaraadiotes kahekordset sagedusmuundust. Sel juhul valitakse esimene vahesagedus vastuvõetavate raadiosageduste ülemisest piirist kõrgem (üle 40 MHz). Siis jäävad peegelsagedused väga kõrgete sageduste vahemikku, nii et nende tõhusaks mahasurumiseks piisab ühestainsast madalpääsfiltrist lõikesagedusega 30 MHz (paljude sisendvõnkeringide asemel).

Esimesest segustist väljuv signaal läbib esimesele vahesagedusele vastava ribafiltri ja läheb edasi teise segustusastmesse. Teiseks vahesageduseks võib olla tavaline 455 kHz. Järgnev ribafilter tagab vajaliku selektiivsuse naaberkanali suhtes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://www.ieeeghn.org/wiki/index.php/Superheterodyne_Receiver
  2. http://www.info411.ece.mcgill.ca/411_notes/super-het.pdf
  3. Raadiolülitused, L. Abo, Tallinn 1990
  4. Kõrgsageduslik signaalitöötlus, loengukonspekt, I. Müürsepp, Tallinn 2011<nowiki>
  5. Modulatsioon, A. Meister, Tallinn 1999

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]