Pooljuht

Allikas: Vikipeedia

Pooljuht on aine või element, mille elektrijuhtivus on halvem kui elektrijuhil ja parem kui dielektrikul.

Pooljuhid on väga tundlikud välismõjude ja lisandite suhtes. Peamine iseärasus on elektrijuhtivuse järsk suurenemine temperatuuri kasvades.

Pooljuhtide erijuhtivus toatemperatuuril on 10...10–6 S/m.

Pooljuhid on enamasti kristalsed ained, aga leidub ka vedelikke ja amorfseid aineid.

Pooljuhtide hulka kuuluvad mõned lihtained (räni, germaanium, seleen, telluur, arseen, fosfor ja teised), palju oksiide, sulfiide, seleniide ja telluriide, mõned sulamid, paljud mineraalid jm. Arendatakse ka pooljuhtnanokristalle (näiteks tuum-kest-struktuuriga pooljuhtnanokristallid).

Levinumad pooljuhid on germaanium ja räni. Germaaniumi keelutsooni laius on 0,72 eV, ränil 1,12 eV. Germaanium ja räni on neljavalentsed ained. Nende aatomid paiknevad kuubi tippudel ja on omavahel seotud kovalentse ehk paariselektroonilise sidemega. Kui pooljuht on puhas, siis on ta absoluutse nulli juures dielektrik. Temperatuuri või kiirguse mõjul võib elektron lahkuda kohalt, sinna jääb vaba koht ehk nn auk. Auku vaadeldakse positiivse elementaarlaenguna. Elektroni laeng on -1,6*10–19 C augulaeng on +1,6*10–19 C.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]