Wabi-sabi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaapani teetass (茶碗 chawan). Tassi asümmeetrilist struktuuri ja robustset vormi täiendab glasuuri aeglane värvimuutus

Wabi-sabi on Jaapani traditsiooniline esteetiliste väärtuste vorm ja meetod, mis keskendub ajutisuse ja ebatäiuslikkuse heakskiitmisele.

Wabi-sabi esteetikat on kirjeldatud kui ebatäiuslikku, ebapüsivat ja ebatäielikku ilu.[1]

Wabi-sabi tunnusteks on asümmeetrilisus, tahumatus, lihtsus, ökonoomsus, kasinus, tagasihoidlikkus, intiimsus ning looduslike objektide ja protsesside rikkumatuse tunnustamine.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Wabi-sabi terminile puudub otsene tõlge, kuid teadaolevalt olid wabi ja sabi ajaloolistelt teistsuguse tähendusega ning pigem negatiivse alatooniga.[1] Wabi seostati ühiskonnast eemal elamise viletsusega ja sabi tähendas jahedat, kõhetut või närbunut.[1]

Tänapäeva kontekstis mõtestab Leonard Koren wabi kui eluviisi, mis on sisemusse suunatud, subjektiivne, filosoofiline ning ka ruumiline, ning sabi kui miski mis tegeleb materiaalse, ajalise ning väljaspoole suunatud esteetilise ideaaliga.[1]

Jaapani kunst on tihti seotud wabi-sabi ideaalidega ning otsib tihtipeale inspiratsiooni loomulikust loodusest ning selle tõdedest, mis väljendub omakorda loomulikus ebatäiuslikkuses.[2] Wabi-sabi ideaalidest lähtudes loodud stseenid või objektid peavad olemuselt olema loomulikud ja isegi suvalised, mitte välimuselt inimese poolt loodud.[3] Wabi-sabi esteetikast on inspireeritud jaapani teetseremoonia, ikebana, haiku, aiaseade ning ka Nooteater.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wabi-sabi sai alguse Zen-budismist, kuid selles on ka mõjutusi taoismist.[2] Wabi-sabi ideid ja karakteristikat oli näha juba Hiina Songi dünastias, kus wen-jen hua kunstis praktiseeriti lihtsa kunstiainese kasutust, mille eesmärk oli panna publik teosega mõtestuma.[2]

Zen-budismi eelkäija Chan-budismi kunst kasutas vabu pintslitõmbeid ja spontaanset loomeprotsessi, mida ei peetanud vastavaks akadeemiliselt aktsepteeritavatele stiilidele.[2] Nii Chan-budismi kui ka Zen-budismi kunstikoolkonnad vastandusid ametlikele stiilidele, mis väljendub ka wabi-sabi disaini iseloomustavas omapära esiletoomises.[2]

Kuni 13. sajandini oli jaapani esteetika jaapani rahvususundist šintoismist inspireerituna keskendunud looduse jõule ja selle ilule, kuid liikus siis zen-budistlikule suunale, muutudes spirituaalsemaks ja keskendudes rohkem ebakorrapärale, luues väga maailmatundliku esteetikaarusaama.[3] Sellest tulenevalt muutus ebaperfektsus ja ebakorrapära millekski esteetiliselt ihaldatuks, erinevalt standardiseeritud ja korrapärastest iluideaalidest.[3]

Jaapani zen-templid olid jaapani kunstivaldkonnas rajaleidjateks ning nende kaudu tekkis austus tagasihoidlikkuse ning tahumatuse vastu, kuna templite alarahastatuse tõttu pidi leidma alternatiivseid viise külaliste meelelahutamiseks.[2] Kasutusele võeti loodusest lihtsalt kättesaadavaid materjale, nagu bambus ja metsikud lilled ning leiti austuseni selle suhtes, mida võib leida looduse ebatäiuslikkusest ning selle loomulikest mustritest.[2] Zen-budismi kloostrite kaudu levis idee objektidest ja keskkondadest, mis võimendaksid inimmeelt Jaapani arhitektuuri esteetikasse ja ka eluviisi üldisemalt.[2]

Zen-budistlik wabi-sabi ei nõudnud rikkust ja vabadust selle viljelemiseks kuna wabi-sabi esteetikast lähtudes ei olnud vaja osavõtmiseks perfektsust ning piisas õigest suhtumisest, tunnetusest ja pühendumisest esteetikasse [4], mis aitas zen-budismi ja omakorda ka wabi-sabi palju rohkematele Jaapani inimestele lähemale tuua.

Tänapäeva Jaapanis on wabi-sabi endiselt tähtis. Linnaarhitektuuris, näiteks, on omavahelises kontrastis tihtipeale lihtsus ja elegants, looduslähedane ja moderne ning perfektne ja ebatäiuslik.[3] Jaapanlased väärtustavad lihtsust ja tasakaalukust disainis ja zen-budism on endiselt mõjukas, mistõttu pole ka wabi-sabi esteetika disainist kadunud. [2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Koren, Leonard (1994). Wabi-Sabi for Artists, Designers, Poets and Philosophers. Stone Bridge Press. ISBN 1-880656-12-4.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Juniper, Andrew. (2003). Wabi sabi: the Japanese art of impermanence. Tuttle Publishing. ISBN 0-8048-3482-2.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Prusinski, Lauren. (2012). Wabi-Sabi, Mono no Aware, and Ma: Tracing Traditional Japanese Aesthetics Through Japanese History. Studies on Asia, 4: 2, 25-49.
  4. Hammitzsch, Horst (1981). Zen in the Art of the Tea Ceremony. New York: St. Martin’s Press Inc. ISBN 0312898592.