Šintoism

Torii Itsukushima pühamus

Torii on kõrge tiibadeta värav shintō pühamu sissepääsu juures. See on shintō äratuntav sümbol

Šintoism ehk sintoism ehk šinto ehk shintō (jaapani keeles 神道 shintō 'kamide tee, jumalate tee') on Jaapani usundite hulka kuuluv pärimuslik polüteistlik usund, mis põhineb muistsete jaapanlaste animistlikel uskumustel, jaapanlaste ajalooline rahvususund, mis kuni Teise maailmasõja lõpuni oli ka riigiusund. Austamiobjektid on kamid — arvukad jumalused ja surnute hinged. Pärimuse eriline osa on loodusobjektide austamine – igaühe taga neist on oma kami. Kuigi šintoismil on primitiivse usundi jooni, on sel arenenud templisüsteem ja rida paljudele šintoistidele ühiseid rituaale. Puuduvad keerukas teoloogia, eetilised ettekirjutused ja kanoniseeritud pühakiri.

Šintoistid peavad au sees käsikirju "Kojiki" (712), "Nihonshoki" (720) ja teisi, milles on dokumenteeritud Vana-Jaapani mütoloogia ja rituaalide üksikasju. Kuigi mõned šintoismist mõjutatud Jaapani uususundid peavad neid pühaks, on need pigem ajaloolis-mütoloogilised tunnistused.

Jaapani mütoloogia keskne süžee on lood taevakamidest Izanagist ja Izanamist, kes lõid Jaapani saared ja kellest põlvneb palju kamisid, sealhulgas päikesejumalanna Amaterasu, kellest põlvnes legendaarne keiser Jimmu.

Kamide austamine võib toimuda pühamutes (jinja), mille sissepääsu juures on torii (tiibadeta värav), mis on ka šintoismi äratuntav sümbol.

Shintō templite arhitektuur on arvatavasti välja kasvanud muistsetest aitadest, mis olid vaiehitised. Need säilitasid oma põhijooned vaatamata Jaapani budismi mõjule.

Aastal 2021 oli Jaapanis 84 316 jinja '​t ja ainult umbes 20 000 kannushi '​t (preestrit). Nende kohustuste seas on rituaalide sooritamine, templite teenindamine ja pidustuste (matsuri) läbiviimine. Templites teenivad ka naised, kes on vaimulike abilised (miko).

Šintoismis on esikohal religioossed praktikad, mitte õpetus. Šintoistid pöörduvad kamide poole palvetega (norito) ja toovad neile ohvriande. Elu jooksul täitub inimene roojusega (kegare). Et seda oma vaimult maha pesta, tuleb sooritada puhastusrituaal – misogi, mille käigus šintoistid kastavad end vette, või harae, mille puhul roojus kandub üle välisele objektile. Kamide austamise tähtis osa on matsuri '​d, mida on tuhandeid. Kõige suurematel neist on sadu tuhandeid vaatajaid. Paljud matsuri '​d on tänapäeval religioosse tähenduse minetanud.

Šintoismi ajaloolist arengut on oluliselt mõjutanud budism, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandi paiku. Mõnikord rajati budistlikud templid otse šintoistlike templite kõrvale, tekkis hulk sünkretistlikke õpetusi šinto-budistlik sünkretism, mis ühendavad šintoistliku ja budistliku traditsiooni. Budismi sügava mõju tõttu tekkis isegi arvamus, et šintoism oli pikka aega budismi haru (budism Jaapanis). Tähtsaima tunnusena, mis neid kaht usundit lahutab, nimetatakse sageli šintoismi orienteeritust siinpoolsusele.

Kuigi šintoismi tekkimise aeg on vaidluse all, on valdav arvamus, et šintoism hakkas kujunema Yayoi perioodil (3. sajand eKr – 3. sajand pKr). Hiljem mõjutasid šintoismi kokugaku ideed, mis kuulutasid Jaapani kultuuri unikaalsust ja üleolekut. Kokugaku pooldajad uurisid šintoismi, püüdes selles välja eraldada muistseid jaapanlikke elemente ja teha sellest rahvusliku taassünni osa. Kokugaku ideed rakendati ellu pärast Meiji restauratsiooni, kui šintoism oli mõnda aega ametliku ideoloogia osa, mille abil valitsus püüdis rahvast ühtse usuga ühendada.

Šintoism on mõjutanud nii klassikаlist Jaapani teatrit kui ka tänapäeva massikultuuri. Selle elemendid peegelduvad teatud mangades ja animetes ning figureerivad ka arvutimängudes. Neis kujutatud templite prototüüpidest saavad sageli fännide tähelepanu objektid.

Praegu sintoism enam Jaapani riigiusund ei ole ning mõned praktikad ja õpetused, mis sõja ajal olid väga olulised, on jäänud unarusse, mõned aga on kaotanud religioosse tähenduse (näiteks ennustamisviis omikuji).

Ülevaade

Torii Itsukushima pühamus, taamal Miyajima saar

Šinto koosneb paljudest kultustest ja usuvormidest, mis on suunatud Jaapani kohalikele jumalustele – kamidele. Kamide arv on piiramatu ja neil võib olla inimeste, loomade, asjade või abstraktsete esemete kuju. Sellepärast nimetatakse šintot ka polüteistlikuks, animistlikuks või ka teofaaniliseks usundiks.

Šinto hooneid või kultusekohti nimetatakse šinto pühamuteks. Pühamute hierarhia tipus on Ise pühamu Ise-jingū, kus austatakse päikesejumalust Amaterasut, kes on ühtlasi Jaapani keisri ( tennō) müütiline esiema. Tennō '​t peetakse ka šintoismi peaks. Tennō religioosne juhtroll on tänapäeval ainult nominaalne, kuid see kulmineerus teise maailmasõja eelse jaapani rahvusluse ajastul. Tennō '​le omistati siis jumala staatus. Selles kontekstis räägitakse ka riigišintoismist.

Šinto oli sajandeid varieeruv ning budismi ja konfutsianismiga seotud religioosne traditsioon, mida alles Meiji restauratsiooni alguses riigi uute poliitiliste ideoloogiate põhjal tõlgendati ühtse ja puhtjaapanliku "algusundina". Täpses definitsioonis puudub seniajani üksmeel. Nii märgib näiteks jaapani usundiloolane Ōbayashi Taryō: "Shintō … [on] kõige laiemas mõttes Jaapani algusund, kitsamas mõttes algusundist ja hiinalikest elementidest poliitilistel eesmärkidel välja arendatud süsteem.

Tähtsad šinto jumalused on algjumalate paar Izanagi ja Izanami, kes jaapani mütoloogias etendavad maailma tekkimises mõõduandvat osa. Nendest tekkisid päikesejumalanna Amaterasu, tormijumal Susanoo, kuujumal Tsukuyomi ja palju teisi kamisid. Enamik šinto pühamuid on tänapäeval siiski pühendatud niisugustele jumalustele nagu Hachiman ja Inari. Kumbagi jumalust klassikalistes müütides ei esine ja nad on tugevasti mõjutatud budismist.

Nimetus

Sõna shintŏ kanji märkidega

Sõna 神道 shintō kirjutatakse — 神 (shin, ka kami 'jumalus') ja 道 (dō või tō 'tee')

Sõna shintō tuleb hiina keele sõnast 神道, mille putonghua hääldus on shéndào. Märk 神 (shén) tähendab siin 'vaim, jumal või jumalus', 道 (dào; vrd tao) võib siin lihtsustatult tõlkida kui "tee" või "rada". Sõna 神道 leidub muu hulgas "Yijingis". Sõnaga 神道võidi Hiinas nimetada nii kohalikke uskumusi, taoismi, budismi kui ka religiooni tervikuna. Tänapäeva hiina keeles võib 神道 tähendada ka templi juurdepääsuteed. Näiteks kuulsal Taevatemplil Pekingis on shéndào.

Jaapani keeles loetakse kanji märki 神 (shin) sõnas 神道 kui shin, jin (on-yomi) või kami (kun-yomi). Kami tähendab jaapani keeles jumalust ning sel sõnal on teine tähendusvarjund kui hiina sõnal shén. Sõna kami võidakse kasutada ka teiste usundite jumaluste, näiteks kristliku Jumala kohta. Kanji märki 道 (tō) sõnas 神道 loetakse tō, dō (on-yomi) või michi (kun-yomi). Nagu hiina keeleski, saab seda ülekantud tähenduses kasutada 'õpetuse' või 'koolkonna' tähenduses (näiteks aikidō, judō, kendō). Religioosse konfessiooni tähistamiseks kasutatakse jaapani keeles märki 教 kyō 'õpetus', kuid šintoismil ei ole rajajat, arenenud teoloogiasüsteemi ega kaanoneid. Sellepärast kasutatakse märki 道, mis tähistab mõttesuunda või eluviisi.

Seega võib sõna shintō tõlkida kui "kamide tee, jumalate tee".

Sõna shintō esineb esimest korda 8. sajandi alguses, nimelt käsikirjas "Nihonshoki" (720), kuigi ainult neli korda. Ka on tänaseni vaieldav, mida see sõna tollal täpselt tähendas. Ajaloolane Tsuda Sokichi väidab, et "Nihonshokis" kasutatakse seda sõna 'kohalike jaapani religioossete uskumuste ja kommete" tähenduses, rõhutades nende erinevust budistlikust traditsioonist. Vanas jaapani kirjanduses oli sõnal shintō palju tähendusi: 'rahvauskumused, sealhulgas ebausud'; 'kamideususse puutuvad kontseptsioonid'; 'religioossed õpetused, mida levitab üks või teine tempel'; ja rida teisi tähendusi. Omaette religioosse süsteemi tähenduses tuli see kasutusele alles Jaapani keskaja allikates.

Algselt ei olnud šintoismil enesenimetust. Šintoismi tähistamiseks kasutatakse mõnikord ka teisi sõnu: 神の道 kami-no-michi (神道 shintő kun-yomi variant),, kannagura-no-michi, kodō jt.

Mõiste

Kami Uka-no Mitama kuju, Heiani periood, Moriyama linn

Šintoismil ei ole universaalset definitsiooni ega täpseid piire Kõigile järgijatele on siiski ühine usk kamidesse (神), jaapani päritolu jumalustesse. Sõna kami tähendab jumalikku vaimu, kes šintoistide meelest on loodusjõududel, loomadel, loodusobjektidel, inimestel jne. Šintoismil on nii tunnuseid, mille järgi seda võib pidada primitiivseks usundiks, kui ka organiseeritud usundile omaseid jooni. Šintoismis ei ole arenenud teoloogiat. Tähtis osa sellest on looduse austamine. Siiski on se:al templisüsteem ja kindlaksmääratud rituaalid..

Šintoismis ei ole kindlat dogmaatikat, ranget eetikat ega ühtset uskumuste kogumit. See põhineb eeskätt religioossetel praktikatel, mitte õpetusel. Šintoism on arenenud aastatuhandete vältel Jaapani eri osades ja selle alus on kohalikud tavad. Uurijad käsitavad šintoismi etnilise usundina, mis määratleb jaapanlaste rahvuslik identiteedi. Šintoismi järgijad ei püüa levitada oma uskumusi teistele rahvastele. Erandid on olnud riigišintoism ja mõnede šintoistlike sektide tegevus. Maailmas on siiski mittejaapanlastest šintoismi järgijaid ja preestreid. Lisaks looduse austamisele on šintoismi traditsiooni alus olnud keisri keskne positsioon, eriti enne 1945. aastat. Selle aspekti ilmingud on keisriga seotud pühamud, näiteks Ise tempel, ja keisri õukonnaga seotud rituaalid, näiteks daijōsai – keisri troonile tõstmise rituaal.

Kuigi arvatakse, et šintoism on Jaapani autohtoonne usund, mis on säilitanud oma ürgsed jooned, väidavad jaapani ajaloolane Toshio Kuroda ja paljud teised teadlased, et šintoism tekkis iseseisva usundina alles Meiji perioodil ja enne seda arenes see budismi ühe haruna. Kõik kamid, keda jaapanlased austasid, olid Kuroda arvates Šakjamuni Buddha ilmingud. Kuroda arvamus on kirjas artiklis "Šintoism jaapani religiooni arengus" Samuti leiab Kokugakuini ülikooli professor Inoue Nobutaka, et šintoismi ei saa määratleda iidsest ajast muutumatuna säilinud süsteemina.

Šintoismile on iseloomulik animism. See järeldub šintoistlike templite ühenduse Jinja Honchō šintoismi definitsioonist mis ütleb, et šintoismi lahutamatu osa on esivanemate austamine ja usk jumalatesse, kes elavad loodusobjektides. Jaapani animism koosneb paljudest kohalikest traditsioonidest. Neid nimetatakse sageli rahvašintoismiks, et eristada neid riigišintoismist, mille Jaapani valitsus lõi Meiji restauratsiooni ajal 19. sajandil, et anda riigile poliitiline ideoloogia ja ühendada rahvas keisri ümber.

Tunnused

Kodumaiste jumalate (kamide) mitmetine polüteistlik loomus teeb raskeks leida šintost ühtset religioosset tuuma. Šintol puudub rajajafiguur ja konkreetne dogma. Šinto ühtsed tunnused on eelkõige riituse ja arhitektuuri vallas. "Šinto pühamu" on seetõttu šinto usundi üks tähtsamaid identiteeti loovaid tunnuseid. Sõnale "pühamu" vastab mitu jaapani sõna (jinja, yashiro, miya jt), mis kõik tähistavad ainult šintoistlikke ehitisi. Kitsamas mõttes on pühamu ehitis, milles hoitakse jumalikku austamisobjekti (shintai). Laiemas mõttes on pühamu kompleks, kus võib olla mitu pea- ja kõrvalpühamut ja teisi sakraalhooneid. Pühamute välimuses ja ehituses on tundemärke, mille järgi saab šinto pühamu ära tunda. Nende seas on:

• torii '​d ("šinto väravad") – lihtsad ilmekad väravad, mis koosnevad kahest alussambast ja kahest põikpuust, mis seisavad enamasti vabalt ja sümboliseerivad ligipääsu kamidele reserveeritud alale;
• shimenawa ("jumalate köied") – erineva tugevuse ja pikkusega pikkusega köied, enamasti punutud õlgedest, mis kas ümbritsevad numinoosset objekti (sageli puid või kaljusid) või on paigutatud dekoratiivse elemendina torii '​dele või pühamuhoonetele;
• siksakpaber (shide, gohei) – enamasti valgest paberist valmistatud dekoorielement, mis võib olla ka sümboolne ohvriand; sageli paigutatakse see jumalate köitele või kepile.

Pühamutele on tunnuslik ka iseloomulik katusekaunistus: see koosneb enamasti X-kujulistest palkidest (chigi), mis on kinnitatud katuseharja mõlemasse otsa, ning mõnest ellipsikujulisest põikpuust (katsuogi, sõna-sõnalt 'vööttuuni[kujulised] palgid'), mis on chigi '​de vahel piki katuseharja reas. Need elemendid leiduvad aga enamasti ainult arhailises stiilis pühamutel.

Pühamutes hoitavaid austamisobjekte (shintai) peetakse austatava jumaluse "eluasemeks“ ja neid ei panda kunagi vaatamiseks välja. Tüüpilised shintai '​d on esemed, mida Jaapani varaasel ajajärgul, kui neid Jaapanis veel ei osatud valmistada, toodi vähesel arvul mandrilt ja peeti imeasjadeks, näiteks pronkspeeglid ja mõõgad. Teised shintai on "kõverad kalliskivid" (magatama), mida Jaapanis valmistati juba iidsest ajast. Shintai '​d võivad olla ka sulptuurid või muud esemed. Mõnel juhul ei tea isegi pühamu preestrid, kuidas shintai välja näeb.

Pühakoja preestrid kannavad tseremoniaalrüüsid, mis pärinevad Jaapani vanaaegsete õukonnaametnike ametirõivastest. Neile on tunnuslikud muu hulgas mustaks värvitud paberist peakatted (tate-eboshi, kanmuri). Üks spetsiifiline rituaaliriist on shaku – puust skeptrilaadne ese, mis kunagi oli ka ilmaliku võimu sümbol. Kõik need elemendid on tunnuslikud ka tenno traditsioonilistele tseremoniaalrüüdele.

Šintoismi vormid

Paljud lääne ja jaapani teadlased eelistavad šintoismi kirjeldada mitte ühtse tervikuna, vaid mitme voolu ja vormi kogumina. Seejuures on iga vool omandanud elemente teistest usunditest ja rahvauskumustest, mistõttu nende määratlemine ei ole ühene. Japanoloog Helen Hardacre eristab järgmisi põhitüüpe: keisri-, riigi-, rahva- ja sektišintoism. Kokugakuini ülikooli professor Sokyō Ono lisab kodu- ja templišintoismi ning eristab viimases kategoorias Ise pühamu praktikaid eraldi ainulaadse traditsioonina

Kodušintoism on šintoistlikud praktikad, mida tehakse kodus ilma vaimuliketa. Põhiliselt seisneb see kamide austamises kodualtari kamidana abil. Sageli panevad teadlased kodušintoismi kokku rahvašintoismiga.

Rahvašintoism on šintoismi vorm, mida praktiseeritakse kohalikes pühamutes või kodus. Siia kuulub nii kohalike kui ka piirkondadevaheliste kogu Jaapanis levinud jumaluste austamine. Rahvašintoismi kese on perekond ja kogukond; vaimulikeks on sageli ka kohalikud elanikud. Iseloomulikud on iidsed kohalikud kombed.

Templišintoism on traditsioonilised rituaalid ja praktikad, mida tehakse templites. Templišintoism on üks vanemaid ja levinumaid šintoismi vorme. Templeid ehitati Jaapanis mingil kujul juba enne tsentraliseeritud riigi rajamist ning nende arv ulatus 20. sajandi alguseks umbes 200 000-ni. Vanal ajal kattus see paljuski rahvašintoismiga. Meiji ajastul allutati see riigišintoismile ja läks riigi kontrolli alla. Pärast 1945. aastat kujunes templite tsentraliseeritud juhtimine, mis ei sõltu enam riigist.

Keisrišintoism ehk õukonnašintoism on tseremooniad, mida tehakse kolmes pühamus keisripalee territooriumil. Nendes salajastes rituaalides osalevad ainult keiserliku perekonna liikmed ja õukondlased; peamised rituaalid viib läbi keiser ise. Selle suuna ühks iseloomulik joon on austusavaldused keiserliku perekonna hingedele, kelle esivanemaks peetakse jumalanna Amaterasut. Vanal ajal hoiti keisri peapühamus Kashiko-dokoros Yata peeglit (Amaterasu peeglit), hiljem jäi sinna selle koopia, aga originaalpeegel viidi Ise pühamusse. Riigišintoismi ajal oli keisrišintoism selle tuum. Keiser oli rahva jaoks peapreester ja jumalus. Pärast õdateist maailmasõda keisrišintoism sellisel kujul keelustati..

Riigišintoism on šintoismi vorm, mis eksisteeris Meiji restauratsiooni ja teise maailmasõja lõpu vahelisel perioodil, mil riik kontrollis Jaapani usuelu. Aastal 1868 hakati ametlikult ajama shinbutsu bunri poliitikat, mille eesmärk oli budismi elemendid šintoistlikust usust täielikult lahutada. 1869. aastal kuulutati šintoism riigiusundiks. Aastatel 1870–1884 toetas riik eriti aktiivselt šintoistlikke preestreid ja propageeris šintoismi. Alates 1910. aastast koostasid võimud preestrite koolitusprogrammi, pidades neid haridussüsteemi osaks – nad pidid kasvatama inimestes patriotismi ja austust keisri vastu. Kooliõpilased külastasid regulaarselt pühamuid. Šintoismi riiklik toetamine lõpetati okupatsiooniajal ning uues Jaapani põhiseaduses sätestati usuvabadus ja keelustati riigi toetus mis tahes konfessioonile. .

Sektišintoism (教派神道 kyōha shintō) koosneb 13 religioossset rühma ja organisatsioonide rühmast, mis Meiji restauratsooni ajal lahutati riigišintoismist (näiteks tenrikyō, kurozumikyō, ontake-kyō). Neil oli šintoismiga mõningaid sarnasusi, kuid need erinesid šintoismi traditsioonilisest voolust. Nende järgijad pidasid end "valituteks", kes on kutsutud šintoismi usulisi praktikaid "puhastama". Mõned rühmad võtsid endale shintō sildi ainult selleks, et vältida tagakiusamist, ja ütlesid pärast Teist maailmasõda šintoismist lahti.

Järgijate arv

Ametliku statistika järgi oli usklikke 2012. aastal umbes 100 miljonit, mis moodustab umbes 80% Jaapani rahvastikust. Teise allika järgi on aga usklike arv kõigest 3,3% Jaapani rahvaarvust – umbes neli miljonit.

Nende andmete erinevus peegeldab šinto täpsema määratlemise raskust. Esimene küsitlus põhineb nende inimeste arvul, keda pühamud ise peavad koguduseliikmeteks (ujiko). See tuleneb osavõtust religioossetest rituaalidest kõige laiemas mõttes, näiteks hatsumōde – traditsiooniline pühamukülastus uusaastal. See vastab sotsioloogia seisukohast tunnetatavale kuuluvusele etnoreligioossesse rühma, kes peab paljusid sintoismi aspekte, nagu näiteks esivanematekultust ja usku vaimudesse jaapani kultuuri lahutamatuteks osadeks. Tegelikku kuuluvust religioossesse kogukonda ei saa sellest järeldada. Kui küsida otseselt šintoismi pooldamise kohta, nagu teise küsitluse puhul, on tulemus palju väiksem.

Ajalugu

Esiaeg

 Pikemalt artiklis Jaapani mütoloogia

Jaapani vanimad müüdid, mida peetakse šinto tähtsaimaks allikaks, annavad alust arvata, et religioossed riitused olid suunatud nii aukartustäratavatele loodusnähtustele (mäed, kaljud või puud) kui ka toidujumalustele ja elementaarsetele loodusjõududele, kes olid tolleaegsele peamiselt põllumajanduslikule ühiskonnale olulised. Kõigi jumalate kogumi kohta kasutavad müüdid väljendit yao yorozu, mis küll sõna-sõnalt tähendab 'kaheksa miljonit', aga tegelikult tähendab 'loendamatu' või pilguga haaramatu'. See viitab sellele, et tolleaegne usund ei olnud valm9is ja ühtne ususüsteem.

Nagu kogu vanajaapani kultuur, oli ka see usund tõenäoliselt suguluses Jōmoni peroodi ja Yayoi perioodi ning austroneesia (Taiwani põlisrahvaste usunditega, mis jõudsid Jaapanini peamiselt maasilla kaudu Taiwani saarelt Ryūkyū saarte kaudu. Peale selle oletatakse, et Jaapanisse jõudsid Korea poolsaare kaudu ka varajane Korea šamanism ja Sahhalini kaudu Siberi usundite klassikaline šamanism ning Korea poolsaare kaudu hiina rahvausu mõjud. Helen Hardacre'i sõnul pärineb šintoism ning jaapani kultuur Yayoi perioodi kultuurist ja uusundist.

Tuleb arvesse võtta, et Jaapan ei olnud esiajal etniliselt ühtne ja veel ajaloolisel ajal põhjustasid mandrilt saabunud sisserände lained kultuurilisi erinevusi. Nii oli "algšinto" kogum kohalikke traditsioone, mis olid tõenäoliselt palju erinevamad kui tänapäeval. Teatud ühtlustumine leidis aset alles siis, kui rajati varajane Jaapani riik, mille kujunemine jõudis lõpule 700. aasta paiku. Arvatakse, et pärast praeguse Jaapani keisri esivanemate tulekut võimule kogu Jaapanis said nende esivanematejumalad juhtkoha teiste rühmade jumalate suhtes, kuigi säilisid ka teised süsteemid. Kõige vanemad kirjalikud allikad pärinevad poliitilisele konsolideerumisele vahetult järgnenud Nara ajastust ("Kojiki" (712), "Nihon shoki" (720)). Paljud küsimused esiaja Jaapani usundi kohta jäävad seega allikate puudumise tõttu lahtiseks. Kõige selle tõttu ei kasutata teaduskirjanduses Jaapani esiaegsete, budismieelsete usundite kohta tavaliselt enam sõna "šinto", vaid neutraalseid väljendeid, nagu näiteks "kamide austamine". Sissejuhatavates raamatutes siiski sageli veel samastatakse šintot Jaapani algusundiga.

Mütoloogia ja keiserlik riitus

Üks Ise pühamu pühamuid (betsugū)

Kui 5. ja 6. sajandil kujunes Kesk-Jaapanis hegemooniline dünastia, tekkis õukondlik kultus, mis orienteerus üha enam Hiina riigikorraldusele ja kultuurile. Eeskujuks võeti nii Hiina esivanematekultus ja konfutsianismi moraaliideaalid kui ka taoismi kosmoloogia ja budismi vabanemisusk. Kõik need traditsioonid seoti kohalike piirkonna- ja klannijumaluste (ujigami '​de) kultustega uueks riiklikuks tseremoniaaliks.

Kui 5. sajandil hakati kirjutama ja 6. sajandil tuli Jaapanisse budism, mõjutas see sügavalt sintoistlike uskumuste ühtlustatud süsteemi. Lühikese ajaga kirjutati "Kojiki" (712) ja "Nihongi" (720), kompileerides olemasolevad müüdid ja legendid ühtlustatud jutustusse (vaata artiklit Jaapani mütoloogia). Nende jutustuste kirjapanemisel oli kaks eesmärki. Esiteks taheti jutustuste algelisusest lahti saada ning tuua nendesse taoistlikke, konfutsianistlikke ja budistlikke motiive, et hiinlastele muljet avaldada. Jaapanlasi heidutas hiinlaste selgelt kõrgem kultuur ja nad lootsid luua teose, mis suudaks sellega võistelda. Teiseks pidid need aitama legitimeerida Jaapani keisrite võimu, mis tugines müüdile põlvnemisest päikesejumalannast Amaterasust. Suur osa praegusest Jaapani maa-alast oli vaid osaliselt keisrikoja kontrolli all ja võistlevad etnosed (sealhulgas võib-olla ainude esivanemad) sõdisid jätkuvalt jaapanlaste sissetungi vastu. Mütoloogiaantoloogiad, nagu ka luuleantoloogiad (Man'yōshū ja teised), olid mõeldud keiserliku perekonna väärtuslikkusega ning jumaliku valitsemismandaadiga teistele muljet avaldama.

Varajane Jaapani riik tekkis üksikute klannide (uji '​de) liitudest. Iga uji austas oma ujigami’' '​sid. Kui nende liitude sees tõusis juhtivaks dünastiaks hilisemate tennō '​de ("keisrite") klann, kujunes välja jaapani mütoloogia, mis ühendas üksikute klannijumaluste lood ühtseks mütoloogiliseks jutustuseks. Selle mütoloogia juba mainitud vanimad tekstiallikad 8. sajandist kirjeldavad maailma loomist ja tennode dünastia algust: algjumalate paar Izanagi ja Izanami loob Jaapani saared ja kõik ülejäänud jumalad. Amaterasu Ōmikami 'Taevassärav Suur Jumalus' on nende olendite seas tähtsaim: ta valitseb "taevasi välju" (Takamanohara) ja teda samastatakse päikesega. Tema käsul laskub tema lapselaps maa peale, et rajada siin igavesti kestev tennode dünastia. See mütoloogiline ettekujutus Jaapani ja tema keisrite liini algusest oli kõikides hilisemates šinto süstematiseerimiskatsetes (näiteks Yoshida-shintō kokugaku ja riigišinto) üks keskseid ideid. Sõna shintō sel ajal küll juba kasutati, kuid mitte veel süsteemse usundi tähenduses. "Jumalate amet" "Jingi-kan" (神祇官8)}, ainus Vana-Jaapani valitsusinstitutsioon, millel pole Hiina eeskuju, ei kanna nime "Shintō amet“ (nagu lääne kirjanduses mõnikord öeldakse), vaid on sõna-sõnalt 'taeva (神 jin või shin) ja maa (祇 gi) jumalate amet' – jällegi viimaks Hiina kontseptsioon.

Šinto-budistlik sünkretism

 Pikemalt artiklis Shinbutsu-Shūgō

6. ja 7. sajandil sissetoodud budismi võttis õukond kiiresti omaks. See põrkas küll alguses kohaliku jumalateaustamise raames vastupanule, nii et oli tarvis seletada lahknevusi jaapani algupäraste uskumuste ja budismi õpetuse vahel. Budism leidis aga varsti viisi, kuidas kamisid oma maailmapilti integreerida, ja mõjutas muu hulgas kamide austamise ehitisi ja hiljem ka ikonograafiat. Jaapani teadaoleva usundiloo enamiku ajastute vältel ei olnud budiam ja šinto selgelt lahus.

Ühe õpetuse järgi on kamid üleloomulikud olendid, kes ei ole veel väljunud sünni ja taassünni ahelast. Kamid sünnivad, elavad, surevad ja taassünnivad nagu kõik teisedki olendid karmatsüklis. Kamid etendavad siiski erilist osa, kaitstes budismi ja võimaldades selle kaastundlikel õpetustel õitseda. Sellele seletusele heitis hiljem väljakutse Kūkai, kes pidas kamisid budade kehastusteks. Näiteks seostas ta Amaterasut Vairotšanaga (jaapani keeles 'Suur Päikesebuddha'. Tema meelest tähendas kami sama mis buddha. Eelkõige mõjukates budismi suundades tendai '​s ja shingon '​is käsitati šinto jumalusi budade ja bodhisattvate inkarnatsioonide või manifestatsioonidena. Budade austamisel ja kamide austamisel oli seega vähemalt teoreetiliselt sama eesmärk. See teoreetiline areng algas Heiani perioodil ja kulmineerus Jaapani keskajal (12.–16. sajand). See on tuntud "algkuju ja jäetud jälje" teooria nime all, kusjuures "algkuju" tähendas budasid (本地 honji) ja "jäetud jälg" (垂迹, suijaku) kamisid.

Enamik kamide pühamuid oli Heiani perioodi lõpu (10.–12. sajand) ja Jaapani moderniseerumise alguse (1868) vahel budistide järelevalve all. Šinto suured institutsioonid olid küll pärilike preestrite kätes. Need allusid alguses keisri õukonnale, ent kui õukond alla käis, hakkasid nad alluma budistlikele institutsiooidele. Ainult Ise pühamu säilitas tänu oma privilegeeritud suhtele õukonnaga eristaatuse ning jäi budistlike vaimulike otsesest mõjust puutumata. Väiksematel pühamutel enamasti oma šinto preestreid ei olnud, vaid seal teenisid buda mungad või ilmikud.

Esimesed sinto teoloogiad

Kuigi enamik šinto preestreid olid sel ajal ise usklikud budistid, oli üksikuid vanade preestridünastiate järeltulijaid ning ka buda munki, kellel tuli mõte austada kamisid sõltumatult budismist. Nii tekkisid Jaapani keskaja Ise šinto ehk Watarai šinto, Ryōbu šinto ja Yoshida šinto. Eriti viimane neist esitas end puhtalt kamidele keskenduva õpetusena ning on seetõttu tänapäeva šinto alus, kuigi tegelikult etendasid budistlikud ettekujutused ka Yoshida šintos keskset osa. Budismi religioossete paradigmade fundamentaalne kriitika sai mõeldavaks alles nn šinto-konfutsianistliku sünkretismi raames.

Edo perioodi ajal tuli ikka ja jälle esile budismivastaseid suundumusi, mis andsid üha suurema toetuse ka iseseisva põlise šinto ideedele. 17. sajandil püüdsid eelkõige konfutsiaanlikud õpetlased leida viise, kuidas ühendada hiina neokonfutsiaani Zhu Xi õpetused kohalike jumaluste austamisega, et luua budismile alternatiiv. 18. ja 19. sajandil tekkis lõpuks mõttesuund, mis püüdis šinto kõigist "võõrastest", st India ja Hiina ideedest puhastada astada shinto, ning naasta selle "lätete" juurde. Seda koolkonda nimetatakse kokugaku 'maaõpetus' ning seda peetakse 19. sajandi jooksul Jaapani riigi ümberkorraldamise käigus väljakujunenud riigišinto eelkäijaks. Edo perioodi üldist religioonipraktikat mõjutas kokugaku siiski vähe. Seega jäi šinto–budistlik sünkretism kuni 19. sajandini Jaapani religiooni domineerivaks vooluks. Ka mõlema usundi sundimatu kooseksisteerimine tänapäeva Jaapanis rajaneb sellel traditsioonil.

Budism ja sintoism eksisteerisid koos ning sulandusid kokku shinbutsu shugo'ks ja Kūkai vaated domineerisid kuni Edo perioodi lõpuni. Sel ajal tärkas taas huvi Jaapani-uuringute (kokugaku) vastu, mis võis olla tingitud Jaapani sulgemisest välismaalastele. 18. sajandil püüdsid mitmed Jaapani õpetlased, eriti Motoori Norinaga, "ehedat" sintoismi välismõjudest puhastada. See ei õnnestunud kuigivõrd, sest juba "Nihongis" oli osa mütoloogiat ilmselt laenatud hiina õpetustest. Näiteks loojajumalusi Izanamit ja Izanagit võrreldi yin'i ja yang'iga. Ent see katse tõi Meiji perioodil, mil sintoism ja budism lahutati (shinbutsu bunri), kaasa riigisinto tekke.

Moderniseerumine ja tänapäev

Meiji restauratsioon 1868 tegi lõpu Tokugawade šogunite feodaalsele võimule. Selle asemele rajati rahvusriik, mille kõrgeimaks instantsiks sai tenno. Sel ajal leiti, et sintoism on tarvilik riigi ühendamiseks keisri ümber, et riiki moderniseerida nii kiiresti kui võimalik. Suurte Lääne sõjalaevade saabumine ja šogunaadi kokkuvarisemine veensid paljusid, et riigi säilimiseks on tarvis jõud ühendada välisriikide relvajõudude vastu. Nii edendati šintoismi abil keisri ja keisririigi kultust ning šintoism eksporditi ka vallutatud aladele (Hokkaidō, Korea). Šinto kuulutati rahvuslikuks kultuseks ja seda kasutati ideoloogilise vahendina tenno võimu taaselustamiseks. Selleks anti eraldi seadus "kamide ja budade lahutamiseks (Shinbutsu bunri), mis keelas budistlike ja šintoistlike pühamute ühise austamise. Erinevalt enamasti kohalikest pühamutraditsioonidest tõlgendati šinto pühamud nüüd kogu riigis ümber tenno austamise paikadeks ning iga jaapanlane, sõltumata oma religioossest veendumusest, oli kohustatud pühamuid külastades tennole austust avaldama. Lääne mõjul põhiseaduslikult tagatud usuvabadust arvestades ei määratletud seda pühamukultust siiski mitte religioosse aktina, vaid patriootlikuks kohusena. Seda austuse vormi nimetati sõdadevahelisel ajal pühamušintoks (jinja shintō), pärast teist maailmasõda aga enamasti riigišintoks (kokka shintō). Peale selle oli ka sektišinto (shuha shintō) kategooria, mille alla paigutati moderniseerumise käigus tekkinud ja end šintoistlikena määratlenud uususundid (näiteks tenri-kyō ja ōmoto-kyō).

Shōwa perioodi tärkava militarismi ajal võeti šinto veel enam rahvusluse ja kolonialismi teenistusse. Ka Hiina ja Korea okupeeritud aladele rajati pühamuid, kus kohalikud elanikud pidid tennole austust avaldama.

Riigišinto ajastule tuli järsk lõpp Teise maailmasõja lõpus. Ilmnes, et kamid ei andnud püha tuult (kamikaze) välisvallutajate tagasitõrjumiseks. Pärast Jaapani kaotust 1945 keelati ametlikult šinto kui riigiusund ning 1946. aastal ütles tenno lahti oma elava jumala staatusest ja igasugusest pretensioonist jumalikkusele. Pärast sõda hakkas enamik jaapanlasi uskuma, et kaotuse põhjuseks oli impeeriumi hübris. Himu võõraste alade järele oli teinud nende juhid pimedaks oma kodumaa suhtes. Siiski eksisteerivad tänini üksikud institutsioonid, mida peetakse riigišintole poliitiliselt lähedaseks, näiteks Yasukuni pühamu Tōkyōs. Pärast sõda tekkis arvukalt uususundeid, millest paljud põhinesid šintoismil, kuid jaapanlaste religioossus tervikuna on võib-olla vähenenud. Pärast sõda on šintoism hakanud vähem rõhku panema mütoloogiale ja keiserlikule perekonnale. Selle asemel püüavad pühamud aidata tavalistel inimestel tagada endale paremat õnne, hoides häid suhteid oma esivanemate ja teiste kamidega. Šintoistlik mõttelaad on endiselt tähtis osa jaapani meelelaadist.

Eetika

Šintol on olnud vähe selgepiirillise religioosse eetika kontseptsioone. Ei ole kirjapandud käske, mis oleksid kehtinud igal ajal kõigile usklikele või koguni kõigile inimestele. Nii ei ole orienteerumine tennole kui kõrgeimale autoriteedile isegi pühamušintos vaieldamatu, sektišintos aga austatakse kõrgeima religioosse instantsina enamasti sekti rajajat. Samuti ei ole sageli võimalik eristada šinto eetikat budistlikust, konfutsianistlikust või ilmalikust eetikasüsteemist. Siiski omistatakse kõigile šinto suundadele mõningaid üldisi tendentse eetikapraktikas.

Pooldatakse eluviisi, mis on kamidega kooskõlas, mis võib avalduda nende austamises ja tänulikkuses nende vastu, samuti eelkõige püüdes olla harmoonias nende tahtega (eriti šinto rituaale hoolsalt täites). Eriti pühamušintos kuulub siia ka arvestamine looduskeskkonna ning sotsiaalse keskkonna ja korraga. Selles rõhuasetuses vastastikusel abil põhinevale harmooniale, mida saab laiendada ka kogu maailmale, võib näha usku inimlikku solidaarsusse, mis on omane ka universalistlikele maailmareligioonidele.

Kuigi kamid on inimestest oluliselt "täiuslikumad", ei ole nad absoluutselt täiuslikud nagu monoteismi Jumal. Kamid teevad vigu ja isegi pattu. Šintos ei ole absoluutseid moraalseid väärtusi. Teo väärtus või väärtusetus tuleneb kogu kontekstist; halvad teod on üldiselt ainult need, mis harmooniat kahjustavad või koguni hävitavad selle.

Puhtus on taotlem9isväärne olek. Sellepärast tuleb vältida nii füüsilisi kui ka vaimseid määrdumisi (穢 kegare)) ja sooritada regulaarseid puhastusrituaale (祓 harai}). Puhastusrituaalid on sellepärast alati ka kõigi teiste šinto religioossete tseremooniate alguses. Šintos on see viinud surma ja sellega seotud nähtuste tabuks muutumiseni. Sellepärast on ka matuserituaalid Jaapanis enamasti budistlike institutsioonide ja vaimulike ülesanne. Peale selle võib see kaasa tuua elundidoonorluse ja lahkamise mittelubamise, sest ei soovita rikkuda surnu vaimset sidet lähedastega ja lasta surnukeha vigastada.Nende tendentside vastu on ka kõrged vaimulikud hakanud sõna võtma.

Õpetus ja praktika

Kamid

Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultuse kuju.

Kamisid kokku nimetatakse yaoyorozu no kami (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil lõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, yorozu-ya (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.

Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõna kami võib märkida ka aabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd monoteismi isikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.

Kaks kamit, Izanagi-no-mikoto ja Izanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismi peajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neid tennodeks (tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.

Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et tenno, Jaapani keisri, esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (ikigami 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast šogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valitsemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser Hirohito ütles 1946. aastal USA survel jumalastaatusest lahti (Ningen-sengen), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.

Hauatagune elu

Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (jinja) lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta ujiko'ks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast ujigami 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse mizuko'ks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.

Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Neli kinnitust

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":

• Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.
• Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.
• Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud.
• Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.

Patt ja ebapuhtus

Šintoism ei pea midagi iseenesest patuks. Teatud teod tekitavad rituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabaneda meelerahu ja hea käekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest väär. Kurje ja vääri tegusid nimetatakse kegare 'mustus'. Vastandmõiste on kiyome ('puhtus'). Tavalisi päevi nimetatakse ke ('päev'), pidupäevi hare ('päikeseline; hea'). Elusolendite tapmisel omaenda elu jätkamiseks tuleb olla tänulik ja tunda aukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja tervitustele (aisatsu). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik): "itadakimasu" ('võtan alandlikult vastu'), et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki uhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib urami ('vimm') ning nendest saavad aragami'd, võimsad ja kurjad kamid, kes maksavad kätte. Samasugust rõhupanemist koostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) konsensuseni.

Puhastusrituaal

Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti 1969. aastal tseremoonia Apollo 11 Kuu-ekspeditsiooni pühitsemiseks, uusi hooneid õnnistab Jaapanis sageli ehituse alustamisel šinto preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid autosid õnnistatakse koostamise käigus.

Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista joa all või sooritades rituaalseid pesemisi jõesuudmes või meres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni 1868. aastani (Meiji perioodini) naistel Fuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal halvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.

Pühamud

Kodune šintoistlik altar (kamidana)

Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes jinja'des, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.

Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav (torii), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd (jo-e).

Torii-tunnel Kyōtos Fushimi Inari pühamu juures

Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagu pulmades ja ülikooli astumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šinto pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.

Ema

Ema'd šintoistlikus pühamus

Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised ema'd on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi Thomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus ema.

Religioosne praktika

Traditsioonipärane abiellumine Meiji-pühamus Tōkyōs 2002

Mees palvetab Jaapani šinto pühamu ees 2007

Tänapäeva jaapanlaste igapäevaelus etendavad teatud osa nii šinto kui ka budism, kusjuures enamik neist ei näe mõlema usundi pooldamises vastuolu. Üldiselt pöördutakse rõõmsatel puhkudel (uusaasta, pulmad, igapäevaasjade pärast palvetamine) šintoistlike riituste poole ning kurbadel ja tõsistel puhkudel (surm, palvetamine heakäekäigu pärast teispoolsuses) budistlike riituste poole. Kõige uuemal ajal lisandub omamoodi ilmalik kristlus, kui näiteks noored jaapanlase peavad White Wedding '​ut (ホワイトウエディング howaito uedingu), Ameerika stiilis valgeid pulmi.

Kogu koguduse regulaarsed kooskäimised nagu kristlaste missad on šintole (nagu ka jaapani budismile) võõrad. Tavaliselt käiakse pühamutes üksi. Jumalusi austatakse mõne lihtsa rituaalse austusžestiga (kummardus, käteplaksutus, väikeste rahasummade annetamine), preester tuleb appi ainult erisoovi puhul.

Erilisi tseremooniaid toimetavad miko '​d ja shintō preestrid shinshoku '​d (神職 'jumalateener'). Need on enamasti seotud puhtusega ja kaitsega ohtude eest. Shinshoku '​d kutsutakse Jaapanis näiteks alati enne uue hoone ehitamist mulla pühitsemiseks. Populaarsed on ka autode pühitsemise riitused, mis sarnanevad laeva ristimisega läänes. Shichi-go-sani (15. novembri) paiku lasevad paljud jaapanlased pühamutes teha oma lastele puhastustseremooniad (harai).

Šinto pühamute religioosse elu kulminatsioon on perioodiliselt korraldatatavad matsuri '​d, rahvapeod, mis järgivad kohalikke traditsioone ning võivad seetõttu olla eri piirkondades, isegi eri külades erinevad. Paljud matsuri '​d on seotud põllumajandusliku aastatsükliga ja markeerivad tähtsaid sündmusi, nagu külv ja lõikus (viljakuskultused), teistel matsuri '​tel on deemonite väljakutsumise ja tõrje elemente. Paljud matsuri '​d on seotud kohalike müütide ja legendidega. Tüüpiline element on pühamurongkäigud. Pühamu peareliikvia (shintai (神体)) tõstetakse ümber kaasaskantavasse pühamusse mikoshi '​sse (神輿), mida seejärel kantakse või veetakse lärmakas ja rõõmsas pidurongkäigus läbi küla või linnaosa. Enamasti saadavad neid rongkäike ilutulestikud (花火 hanabi), taiko-trummid ja sake. Sagelli matsuri '​d seotud ka spordivõistluste sarnaste võistlustega. Ka näiteks tänapäeva sumo on arvatavasti alguse saanud niisugustest pidustustest.

Tänapäeva praktikas etendab tenno kultus keskset osa vähestes pühamutes. Neid pühamuid nimetatakse üldiselt jingū (神宮) (erinevalt jinja '​dest (神社)), tähtsaim neist on Ise pühamu. Kuigi "Seadus budade ja šinto jumaluste lahutamiseks" tõi kaasa radikaalseid ümberkorraldusi, on kunagise šinto ja budismi segunemise jälgi paljudes religioossetes institutsioonides näha ka tänapäeval. Pole ebatavaline leida budistliku templi territooriumilt väikest šinto pühamut või puud, mis on shimenawa '​ga märgistatud kui kami elupaik. Paljudel šinto jumalustel on jälle Indiasse ulatuvad budistlikud juured.

Tähtsad jumalused ja pühamud

Izumo-taisha

Enamik šinto pühamuid on tänapäeval pühitsetud jumalus Hachimanile, neid on Jaapanis hinnanguliselt umbes 40 000. Hachiman oli esimene põline jumal, keda budism toetas, kuid ta sai mõjukat toetust ka sõdalasaadli (samuraide) poolt kui mitme šogunite dünastia jumalik esivanem. Ka riisijumalusel Inaril, kelle pühamuid valvavad enamasti rebased (kitsune), on samas suurusjärgus enamasti väga väikesi pühamuid. Sageduselt kolmas kategooria on Tenjini pühamud, kus austatakse Heiani-ajastu õpetlast Sugawara no Michizanet kui hariduse jumalat. Ka tenno tähtsaimal jumalikul esivanemal Amaterasul on väljaspool tema peapühamut Ise pühamut suhteliselt suur harupühamute võrgustikku, kõigil teistel muistsetes müütides mainitud jumalustel on palju vähem pühamuid. Paljud pühamud on aga algselt pühitsetud budistlikele jumalustele, eesotsas seitsme õnnejumala pühamuga. Edo perioodi kõige hiilgavam pühamukompleks Nikkō Tōshō-gū, mis asub Nikkō linnas, on esimese Tokugawa šoguni Tokugawa Ieyasu mausoleum.

Ise pühamut Ise linnas peetakse pühamušintos Jaapani peapühapaigaks. Teine oluline ja vana pühamu on Izumo-taisha (Izumo suurpühamu). Tōkyō populaarseim pühamu on Meiji pühamu, mis on pühitsetud keiser Meijile ja tema abikaasale.

Poliitiliselt kontroversiaalne on Tōkyōs asuv Yasukuni pühamu, kus austatakse kõiki alates umbes 1860. aastast Jaapani sõdades keisri poolel sõdinud ja langenud jaapani sõjaväelasi. Yasukuni pühamusse on kamidena vastu võetud ka teise maailmasõja järel surma mõistetud sõjakurjategijad, näiteks Tōjō Hideki. Yasukuni pühamu tähtsaimat pühamupüha peetakse igal aastal 15. augustil, Ida-Aasia sõja lõpu (Jaapani kapituleerumise) aastapäeval, ning seda külastavad sel puhul aeg-ajalt juhtivad poliitikud. Seda Jaapani sõjasüü kaudset eitust saadavad tavaliselt protestid nii Jaapanis endas kui ka eelkõige Hiinas ja Koreas.

Kultuurilised mõjud

Šintoismi mõju jaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani lilleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.

Selge seos šintoismiga on sumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.

Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanale šintoistlikule usule kotodama'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).

Paljud jaapani kombed, nagu puust söögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.

Ka mitmed teised jaapani usundid, sealhulgas tenrikyō, on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.

Šintoism ja budism

Budism jõudis Jaapanisse 6.–8. sajandil. Buddhat pidasid jaapanlased lihtsalt veel üheks kamiks, budistid pidasid kamisid buddhade ja bodhisattvate ilminguteks. Tänapäeval viivad enamiku pulmadest läbi šintoistlikud preestrid, enamiku matustest budistlikud preestrid.

Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser Hirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka konfutsianistlikust eetikast.

Šintoismil puuduvad pühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.

Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on moraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne: hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega; on mitmeid pühadusi – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud; tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.

Iga pühamu on pühendatud teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.

Loomad on jumalate sõnumitoojad.

84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.

Šintoismi alaliigid:

• Košitsu šintoism – keisrikoja šintoism. Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.
• Pühakoja šintoism – jinja šintoism. See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.
• Kyoha šintoismi kuulub 19. sajandi algul loodud 13 sekti, millest igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.
• Rahvašintoism ehk minzoku šintoism on levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.

Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.

1937. aastal asutati Soka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabaneda karmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi 1964. aastal Komeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikku demokraatiat, mis eitaks nii kapitalismi kui sotsialismi. Komeito sai viimati 14,8% häältest ning 34 kohta 480-st alamkojas ja 23 kohta ülemkoja 247-st.

Allikad

"Kojiki" käsikirja lehekülg (1371—1372)

Varajase šintoismi ajastul valitses arusaam, et püha informatsioon peab jääma suulisele kujule, sest kirjalikul kujul kaotaksid tekstid sakraalsuse. Algselt olid šintoistlikud tekstid mõeldud avalikuks kuulutamiseks rituaalide ajal, mitte individuaalseks õppimiseks. Sellepärast ei jõudnud teoloogiline traditsioon välja kujuneda enne, kui Jaapanisse jõudsid konfutsianism ja budism, mille rikas teoloogia, ei lasknud šintoistidel hiljem välja arendada omaenda tekstitraditsiooni, nagu väidab Aleksandr Meštšerjakov. Seetõttu puuduvadki Jaapani kirjakultuuris täielikult "šintoistlikud" tekstid. Vana-Jaapani ja keskaja tekstid, mis jutustavad varajasest šintoismist, samuti nende kommentaarid, loodi peamiselt budistlike ja konfutsianistlike autorite poolt, ning teosed ise ei püsinud tavaliselt rangelt religioosse temaatika juures. Sageli kirjeldasid need Jaapani elu üldriiklikke, sotsiaalseid ja vaimseid aspekte. Kõige vanemad tunnistused Jaapani kultuurielust pärinevad riiklikest seadustekogudest Taihō koodeksist "Taihō ritsuryō“ (701) ja "Yōrō aastate koodeksist ("Yōrō ritsuryō“ (757). Muinas-Jaapani riiklikes koodeksites oli eraldi osa jingiryō (神祇令 'seadus taeva- ja maajumalustest'), mis oli täielikult pühendatud riiklikele šintoistlikele rituaalidele. Ei ole usaldusväärseid allikaid, mis jutustaksid üksikasjalikult kamide kultusi enne Yamato riigi loomist. Sellepärast saab varajase usuelu uurimisel toetuda ainult arheoloogilistele leidudele..

Vaata ka

• Jaapani usundid
• Jaapani budism
• Jaapani kultuur
• Jaapani ajalugu
• Šintoistlik muusika
• Oomoto
• Jaapani mütoloogia
• Jaapani rahvuslus
• Joogiohver
• Metsakümblus

Kirjandus

• Nelly Naumann. Bemerkungen zum sogenannten Ur-Shinto. – MOAG, 1970, 107/108, lk 5–13,
• Kuroda Toshio. Shinto in the History of Japanese Religion. – Journal of Japanese Studies, 1981, 7/1.
• Ōbayashi Taryō. Ise und Izumo. Die Schreine des Shintoismus, Freiburg 1982, lk 135.
• Nelly Naumann. Die einheimische Religion Japans, 2 kd, Brill: Leiden 1988–1994.
• S. Noma (toim). Shintō. – Japan. An Illustrated Encyclopedia, Kodansha 1993, ISBN 4-06-205938-X, lk 1384–1390.
• Stuart Picken. Essentials of Shinto: an analytical guide to principal teachings, Westport: Greenwood Press 1994, ISBN 9780313369797.
• Klaus Antoni. Shintō und die Konzeption des japanischen Nationalwesens (kokutai): Der religiöse Traditionalismus in Neuzeit und Moderne Japans. – Handbuch der Orientalistik. Fünfte Abteilung, Japan, kd 8, Brill: Leiden/Boston/Köln 1998.
• Ernst Lokowandt. Shintō. Eine Einführung, Iudicium: München 2001, ISBN 3-89129-727-0.
• Inoue Nobutaka. Shinto, a Short History, 2003.
• Brian Bocking. A Popular Dictionary of Shinto, Surrey: Curzon Press 2005, ISBN 020398627X.
• А. Н. Мещеряков (toim). Боги, святилища, обряды Японии. Энциклопедия синто, М.: РГГУ 2010, ISBN 9785728110873.
• Stuart Picken. Historical dictionary of Shinto. Lanham: Scarecrow Press 2011, ISBN 9780810873728
• А. А. Накорчевский. Синто, СПб.: Петербургское востоковедение 2003, ISBN 5352004740.
• Bernhard Scheid. Shintō Shrines: Traditions and Transformations. –In: Inken Prohl, John Nelson (toim). Handbook of Contemporary Japanese Religions, Brill: Leiden 2012, lk 75–105.
• Helen Hardacre. Shinto: A History, Oxford: Oxford University Press 2017, ISBN 978-0-19-062171-1.

Välislingid

• Bernhard Scheid. Religion in Japan, ein digitales Handbuch
• Mark Schumacher. Photo Dictionary of Japanese Shintoism, Guide to Shinto Deities (Kami), Shrines, and Religious Concepts
• Andrea Kath. 15.12.1945 - Shintoismus nicht mehr Staatsreligion, wdr.de, 15.12.1945, raadiosaade
• Encyclopedia of Shinto, kokugakuin.ac.jp, Kokugakuini ülikool
• Glossary of Shinto Names and Terms, kokugakuin.ac.jp, Kokugakuini ülikool