Vihakõne

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vihakõne (ka vaenukõne, inglise keeles hate speech) on isiku või isikute grupi vastu suunatud halvustamine või vihkamine ühiskonnagruppi kuuluvuse alusel.[1]

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtne vihakõne definitsioon puudub.[1] Ühe enam levinud definitsiooni järgi on vihakõne avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest sättumusest. Vihakõne võib olla suunatud ka üksikisiku vastu. Vihakõne ei lähtu indiviidi isikuomadustest, vaid kuulumisest teatud gruppi.[2][3]

Kriminaliseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu õiguses käsitleb grupikuuluvusel põhinevale vihkamisele kihutamist Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK.[4] Raamotsusest tulenevalt on liidu liikmesriikidel kohustus muuta vaenule kihutamine karistatavaks.[5] Samuti tegi vihakõne kriminaliseerimise ettepaneku 2008 Euroopa Nõukogu ministrite komitee.[viide?]

Vihakõne kriminaliseerimist on õigustatud muu hulgas sellega, et inimene ei ole "süüdi" mingisse rassi või rahvusse kuulumises või muude tunnuste, näiteks seksuaalse sättumuse või puude olemasolus. Grupi diskrimineerival alusel vihkamine, ähvardamine, solvamine ja alandamine võib samuti olla suuremõõtmeliste vastasseisude, konfliktide ja vägivalla põhjuseks.[3]

Vihakõne ja vihane kõne[muuda | muuda lähteteksti]

Iga viha väljendav kõne ei ole vihakõne ehk vaenu õhutamine. Vihakõnest eristatakse vihast kõne, mis on suunatud üksikisiku isikuomaduste või tegude vastu.[2] Vihasel kõnel puuduvad seejuures diskrimineerivad argumendid ja negatiivsed viited grupikuuluvusele. Ründav, häiriv, isegi šokeeriv ja solvav arvamusavaldus isiku vastu võib teatud kontekstis olla õigustatud. Euroopa sotsiaalses ruumis on vihane eneseväljendus Euroopa inimõiguste kohtu lahendite põhjal juba aastakümneid normiks. Ka Eestis on vihase kõne mittekriminaalse õigusliku tähendusega. Sellegipoolest, kui keegi tunneb ennast vihase kõne tõttu riivatuna, võib ta tsiviilmenetluse korras au ja hea nime, väärikuse ning reputatsiooni riive poolt tekitatud moraalse kahju üle vaielda ja kohus võib riivatud poolele välja mõista hüvitise.[3]

Nii ühiskonnas kui ka õiguses on vihakõne ja vihase kõne mõisted tihti selgete piirideta ja kasutusel läbisegi. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone ning asjakohastes akadeemilistes ning populaarsetes tekstides valitseb arvamuste paljus.[3]

Nii vihakõne kui ka vihane kõne on puutumuses arvamusvabaduse ja sõnavabadusega. Tihti on keeruline teha vahet, millal algab vihakõne ja lõpeb vihane kõne ning kas juhtum jääb arvamusvabadusega kaitstud piiridesse või ületab selle. Iga juhtum on alati kontekstuaalne ja hindamine peab olema üksikjuhtumipõhine. Vihakõne või vihase kõne piiritlemine ei saa olla formaalne, see peab alati olema kaalumise ja hindamise küsimus. Ühes kontekstis võib tegu olla vihakõnega, teises vihase kõnega või kõnega, mis on lihtsalt labane ja hea maitse või kommete piire ületav.[3]

Kui vihakõne või vihase kõne kõne piiritlemisel põrkuvad kaks või enam väärtust, siis üldreeglina kaitstakse eelkõige sõnavabadust. Ilma sõna- ja arvamusvabaduseta ei ole võimalik õigesti hinnata ka teisi riivatud õigusi, vabadusi ja kohustusi.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Paragrahv 45. Õiguste kuritarvitus. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, vaadatud 4.04.2019.
  2. 2,0 2,1 Vihakõne ja vaenu õhutamise keelust. Inimõiguste Keskus, 16. september 2015.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Rait Maruste: Vihakõne vääriks kriminaliseerimist. Postimees, 30. aprill 2015.
  4. Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK.
  5. Vaenu õhutamise vastane eelnõu. Justiitsministeerium, vaadatud 31. august 2015.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]