Vihakõne

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vihakõne ehk vaenu õhutamine on avalik suuline või kirjalik arvamusavaldus, millega isikute gruppi ähvardatakse, solvatakse või alandatakse tulenevalt nende rassist, nahavärvist, rahvuslikust või etnilisest päritolust, usust, puudest või seksuaalsest sättumusest. Vihakõne võib olla ka eeltoodud põhjustel toimuv viha väljendav verbaalne rünnak üksikisiku vastu, mis on tingitud mitte isiku isikuomadustest, vaid kuulumisest teatud gruppi.

Vihakõne on taunitav seetõttu, et inimesed ei ole "süüdi" mingisse rassi või rahvusse kuulumises või muude grupikuuluvuse tunnuste, näiteks seksuaalse sättumuse või puude või ning diskrimineerival alusel grupi vihkamine, ähvardamine, solvamine ja alandamine võib olla aluseks suuremõõtmeliste vastasseisude, konfliktide ja vägivalla puhkemisele.

Samas, mitte iga viha väljendav vihane kõne ei ole veel vihakõne ehk vaenu õhutamine. Vihane kõne on suunatud üksikisiku isikuomaduste või tegude vastu, kusjuures selles puuduvad diskrimineerivad argumendid ja negatiivsed viited grupikuuluvusele. Ründav, häiriv, isegi šokeeriv ja solvav arvamusavaldus isiku vastu võib teatud kontekstis olla isegi õigustatud. Euroopa sotsiaalses ruumis on vihane eneseväljendus Euroopa inimõiguste kohtu lahendite põhjal juba aastakümneid normiks. Ka Eestis kui Euroopa kultuuriruumi osas on vihane kõne mittekriminaalse õigusliku tähendusega. Kui keegi tunneb ennast vihase kõne tõttu riivatuna, võib ta tsiviilmenetluse korras au ja hea nime, väärikuse ning reputatsiooni riive poolt tekitatud moraalse kahju üle vaielda ja kohus võib riivatud poolele välja mõista hüvitise.

Nii ühiskonnas kui ka õiguses on mõisted 'vihakõne' ja 'vihane kõne' veel tihti selgete piirideta ja kasutusel läbisegi. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone ning asjakohastes akadeemilistes ning populaarsetes tekstides valitseb arvamuste paljus.

Vihakõne ilmus õigusloomesse sügisel 2008 EL-i ülemnõukogul nn rassismi raamotsusega – Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus nr 2008/913/JSK “teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega” (vt nr 2008/913/JSK, ELT L 328, 6.12.2008, lk 55–58) Samuti tegi vihakõne kriminaliseerimise ettepaneku 2008 Euroopa Nõukogu ministrite komitee. 

Eesti õiguses vihakõne mõiste seni puudub.

Nii vihakõne kui ka vihane kõne on puutumuses arvamusvabaduse ja sõnavabadusega. Tihti on keeruline teha vahet, millal algab vihakõne ja lõpeb vihane kõne ning kas juhtum jääb arvamusvabadusega kaitstud piiridesse või ületab selle. Iga juhtum on alati kontekstuaalne ja hindamine peab olema üksikjuhtumipõhine. Vihakõne või vihase kõne piiritlemine ei saa olla formaalne, see peab alati olema kaalumise ja hindamise küsimus. Ühes kontekstis võib tegu olla vihakõnega, teises vihase kõnega või kõnega, mis on lihtsalt labane ja hea maitse või kommete piire ületav. Seepärast on otsarbekas käsitleda vihakõnet kui vaenu õhutamist mingi eelnimetatud tunnustega piiritletud grupi vastu.[1]

Kui vihakõne või vihase kõne kõne piiritlemisel põrkuvad kaks või enam väärtust, siis üldreeglina kaitstakse eelkõige sõnavabadust. Ilma sõna- ja arvamusvabaduseta ei ole võimalik õigesti hinnata ka teisi riivatud õigusi, vabadusi ja kohustusi. Anonüümne sõim üldreeglina ei kuulu sõnavabaduse kaitse alla.

Vastasseis[muuda | muuda lähteteksti]

Selle teema ülestõstatamine poliitikute poolt tõi rahva poolt kaasa palju negatiivset vastasseisu. Üks rahvahäälekanalitest NIHILIST.FM sisaldab sel teemal mitut arvamusartiklit. Sõna on võtnud ka Kaur Kender. Räppar Beebilõust tegi samanimelise loo.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]