Moraalne kahju

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Moraalne ehk mittevaraline kahju (ingl non-patrimonial damage) on psühholoogiline mõju – füüsiline, hingeline valu või kannatus, mis on tekkinud mittevaralise ja erandjuhtudel ka varalise õigushüve rikkumise tõttu.[1] Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.[2] Kannatuse või valu puhul peab esinema teatud intensiivsus, mille peamiselt määrab kohus.[3]

Moraalse kahju liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Moraalse kahju liigid on eelkõige valu ja kannatus. Kuna kohtud kasutasid sõnu „valu“ ja „kannatus“ peamiselt koos, eristamata neid selgelt, siis on saanud sõnapaarist termin, kuid tegelikult on nende tähendused erinevad. „Valu“ on kehaosa kahjustus, mida inimene tunneb närvide ja aju kaudu, ning „kannatus“ tähendab häda, mida ta tunnetab vaimselt.[4] Hingelise valu ja kannatuste väljendamise viisid võivad olla näiteks solvumine, hirm, alandustunne, härm, hingepiin või märkimisväärsed elukondlikud ebamugavused.[3]

Moraalseks kahjuks loetakse ka isiku heaolu langust, mis on põhjustanud inimese tegevuste ja elukorralduse piirangutest. Näiteks lennuõnnetuse järel tekkinud majanduslikud probleemid tema eraelus või äritegevuses loetakse aga siiski varalise kahjuna. Tihti on raske defineerida, kas tegu on mittevaralise või varaliseks kahjuks.[1]

Moraalse kahju hüvitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Selline paragrahv ei anna aga piisavalt selgust, millal kahju tekib, millal kahju on põhjustanud vastutav isik (põhjuslik seos) ning milline peaks olema hüvitis.[3] Põhiseaduse paragrahvile 25 ei saa otseselt viidata mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, ehkki enne võlaõigusseaduse jõustumist on seda kohtupraktikas esinenud.[1]

Kahju heastamist võib nõuda ainult siis, kui on põhjuslik seos teoga, mille eest isik vastutab. Mittevaralist kahju saab heastada ka siis, kui näiteks meedias esitatud valeteave lükatakse ümber või väljaandja avaldab paranduse. Vabanduse palumist abinõuna võlaõigusseadus ette ei näe, kuid kahju tekitanud isiku moraalse kahju hüvitamise nõude lahendamisel võib kahju tekitanud isiku õigustus olla oluline. Põhimõtteliselt võib kohus käsitleda ka kannatanu vabandust kui kaitset laimamise põhjustatud mittevaralise kahju eest.[1]

Põhjusliku seose hindamine võib olla faktiline või normatiivne. Kui ilma varasema sündmuseta ei oleks hilisemat sündmust toimunud, siis on tegu faktilise põhjusliku seosega.[3]

Kui kahju tekkis vastutava isiku tegevusetuse tõttu, siis kontrollitakse, kas kahjulik tagajärg oleks tekkinud, kui see isik oleks käitunud kannatajalt oodatud viisil. Põhjuslik seos esineb siis, kui tegu ja tagajärg on omavahel seotud. Hüvitamiskohustust saab vähendada või tagasi maksta, kui sama kahju tekitataks hiljem ilma kostja õigusvastase tegevuseta.[1]

Objektiivne mõõtmine pole võimalik, kui tegu on valu ja kannatusega. Juhtudel, kui seadus näeb rikkumise korral sõnaselgelt ette mittevaralise kahju hüvitamise, peaks kannatanu tavaliselt eeldama moraalset kahju.[1]

Kahju hüvitamisega seotud rahasumma kohta on peaaegu võimatu anda juhiseid, kuna see sõltub konkreetsetest vigastustest ja konkreetsetest asjaoludest.[4] Kõiki asjaolusid arvesse võttes määrab kohus mittevaralise kahju suuruse oma sisemise veendumuse alusel. Järelikult peaks kannatanu tõendama harilikult ainult kahju tekitanud isiku õigustatud huvi rikkumist, mitte aga moraalse kahju olemasolu ja ulatust.[1]

Moraalse kahju rahaline kompenseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahaline kompenseerimine tuleb kõne alla järgmistel juhtudel:[2]

  • kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine (VÕS § 130 lg 2);
  • isiku surma või raskete vigastuste või tervisekahjustuse põhjustamine, millega kaasnevad selle isiku lähedaste suured hingelised kannatused (VÕS § 134 lg 3);
  • vangistamine ja muude isikuõiguste rikkumine, eriti laim (VÕS § 134 lg 2);
  • erandjuhtudel isikliku mälestusväärtusega asja häving või kaotsiminek (VÕS § 134 lg 4);
  • lepingulise kohustuse rikkumine, kui kohustuse eesmärk oli mittevaralise kahju hüvitamine ja võlgnik mõistis või oleks pidanud olenevalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest mõistma, et rikkumine võib põhjustada moraalset kahju (VÕS §  134 lg 1);
  • muud seaduses ettenähtud juhud, eriti pakettreisilepingu korral hüvitis kasutamata puhkuseaja eest (VÕS § 877 lg 2).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, lk 454–455.
  2. 2,0 2,1 2,2 Võlaõigusseadus – RT I, 20.02.2019, 8
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2017). https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=30&p=25. Kasutatud (03.10.2019)
  4. 4,0 4,1 McGregor on damages. The Common Law Library, 9, lk 954–966.