Vegesack

See artikkel on suguvõsast; Saksamaa Bremeni linnaosa kohta vaata artiklit Vegesack (linnaosa).

Vegesack, varem ka Fegesack (läti keeles Fēgezaks, vene keeles Вегесак) on Vestfaalist Münsterist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Vana-Liivimaale jõudsid Vegesackid ilmselt 15. sajandi lõpus. Vegesackide Liivimaa haru alusepanijaks oli Tallinna raehärra ja Mustpeade vennaskonna liige Albrecht Vegesack (u 1460−enne 1524), kes oli tõenäoliselt Münsteri kodaniku Heinrich Vegesacki poeg.

28.2.1598. aastal aadeldati Poola kuningas Sigismund III poolt Albrechti pojapoeg, Riia bürgermeister Konrad Vegesack (surn. 1626) koos vendadega Gotthardi (surn. 1625), Casperi (surn. 1623/1629) Albrechtiga (surn. umbes 1631) Poola aadlikuks. 12.7.1651. aastal said nende järeltulijad Rootsi aadlitiitli ja 1664 immatrikuleeriti Georg von Vegesack ja tema vennapojad Balsar, Bendix, Gothard ja Konrad Rootsi rüütelkonda tituleerimata aadlisuguvõsana nr. 679^[1]^[2] ja 1830 ka vabahärrade suguvõsana (nr. 379).

Vegesackid rüütelkonna matriklis

Suguvõsa kuulus 1745 Liivimaa (Nr. 63) ja 1867 Saaremaa rüütelkonda (Nr.102).

Suguvõsa liikmeid

Albrecht Vegesack (u 1460−enne 1524), Tallinna raehärra ja bürgermeister
Johannes Vegesack (suri pärast 1556), Tartu linnakooli rektor, Tartu Jaani eesti koguduse pastor
Thomas Vegesack (1494–1545), Tallinna raehärra ja bürgermeister^[3], Tallinnas Padise kloostri kinnistu Vene tn. 22 omanik, Muraste küla valdaja^[4]
Thomas Vegesack (1524–1570), kaupmees, laevaomanik, Viti omanik
Heyse Vegesack (suri enne 1594), Pärnu raehärra ja bürgermeister
Conrad (Cord) von Vegesack (1553−1626), Riia raehärra, maafoogt, mõisaomanik
Gotthard (Godert) von Vegesack (u 1560−1625), Tallinna raehärra, kohtufoogt
Gotthard von Vegesack (1608–1687), Riia raehärra ja bürgermeister, linnusekrahv
Thomas Vegesack (1640–1713), Riia raehärra ja bürgermeister, ülemmaafoogt
Gotthard von Vegesack (1686–1764), Riia raehärra ja bürgermeister, Atgāzene mõisnik
Johann Gotthard von Vegesack (1718−1774), Rootsi leitnant, Venemaa keisririigi brigadir, Gurjevi ja Stavropoli komandant
Gotthard von Vegesack (1723–1792), Riia raehärra, ülemfoogt
Vabahärra Eberhard Ernst Gotthard von Vegesack (1763–1818), Rootsi sõjaväelane (kindralleitnant)
Johan Fredrik Ernst von Vegesack (1792–1863), Rootsi sõjaväelane
Otto Moritz von Vegesack (1807−1874), salanõunik, Venemaa keisririigi minister-resident Hamburgis, Bremenis ja Lübeckis ning Oldenburgi suurhertsogkonnas ja Braunschweigi hertsogkonnas
Ernst Mattias Peter von Vegesack (1820–1903), Rootsi kindral ja poliitik, osales Ameerika Ühendriikide kodusõjas
Arved von Vegesack (1880−1949), Tooma sookatsejaama esimene juhataja
Siegfried Reinhold Benedikt Theophil von Vegesack (1888–1974), kirjanik, tõlkija
Rupprecht von Vegesack (1917–1976), maalikunstnik
Thomas von Vegesack (1928−2012), Rootsi kirjandusajaloolane
Alexander von Vegesack, disaini kollektsionäär, kuraator ja Vitra Design Museumi direktor

Vegesacki suguvõsa mõisavaldused

Liivimaa läti distrikt:
- Anniņmuiža (Annenhof), Āstere (Poickern) (1847−1920), Bukas (Suddenbach) (1793−1830), Dreiliņi (Badenhof) (1847−1920), Dzelzava (Kronenhof), Inciems (Inzeem) (1823−1834, pandivaldus), Kalnamuiža (Maikendorf) (1776−1803), Ķieģeļi (Kegeln) (1873−1920), Kleistiņi (Kleistenhof) (XVIII sajandi 2. pool−1879), Lānmuiža (Lahnhof) (1841−1920), Loberģi (Blumbergshof), Oļi (Ohlenhof) (1833−1835 pandi-, 1835−1839 pärusvaldus), Raiskums (Raiskum) (1815−1920, a-st 1882 fideikomiss), Roperbeķi (Roperbeck) (1776−1803), Uue-Salatsi (Neu-Salis) (1841−1920), Vaidava (Waidau) (1890−1920), Vējzaķsala (Vegesackshof) (XVI sajandi lõpp−1756)

Viited

↑ "(1754) Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... lk. 542".
↑ von Vegesack - Adlig - Nr. 679, riddarhuset.se
↑ Adelheim, Georg. Die Genealogie der alten Familien Reval von Heinrich Laurenty. Reval: In Kommission bei F. Wassermann, 1925, 11 [1].
↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 624.

Kirjandus

Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. VIII kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1934. Lk 705−719 [2] [3].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 198−208 [4].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 624−625 [5].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1961. Lk 432−442.
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2004. Lk 201−203.
Nordisk familjebok konversationslexikon och realencyklopedi. Trettioförsta bandet. Stockholm: Nordisk familjeboks förlags aktiebolag, 1921. Lk 1004−1005 [6].
Svenskt biografiskt handlexikon. Ny upplaga. Senare delen L−Ö. Stockholm: Albert Bonniers Förlag, 1906. Lk 701 [7].
Sveriges ridderskaps och adels kalender 1923. Fyrtiosjätte årgången. Stockholm: Albert Bonniers Förlag, 1922. Lk 1336-1337 [8].
Vegesack, Manfred von. Herkunft und Stammtafeln derer von Vegesack. Heidelberg: Heidelberger Verlangsanstalt und Druckerei GmbH, 1959.

Välislingid

Vegesacki suguvõsa koduleht saidil von-vegesack.de

[1] "(1754) Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ... lk. 542".

[2] von Vegesack - Adlig - Nr. 679, riddarhuset.se

[3] Adelheim, Georg. Die Genealogie der alten Familien Reval von Heinrich Laurenty. Reval: In Kommission bei F. Wassermann, 1925, 11 [1].

[4] Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 624.

[1]

[2]

[3]

[4]