Varaühisuse varasuhe

Varaühisuse varasuhe on üks kolmest varasuhte liigist vara juurdekasvu tasaarvestuse ja varalahuse kõrval. Varaühisus on varasuhte liik, mis seob abikaasasid majanduslikult kõige enam ning varalised õigused ja kohustused kuuluvad mõlemale abikaasale võrdsetes osades. Samuti on enamasti lepingu sõlmimisel vaja mõlema abikaasa nõusolekut.

Tulevastel abikaasadel on enne abiellumist võimalik abiellumisavalduses või abieluvaralepinguga valida varasuhte liik. Avalduses märgitud või abieluvaralepingus nimetatud varasuhe hakkab kehtima abielu sõlmimise päevast. Abieluvarasuhte liigi valimata jätmisel kohaldatakse abiellunute vahel varaühisuse kohta sätestatut.

Abikaasade varalisi õiguseid ja kohustusi reguleerib perekonnaseaduse 4. peatükk. Kolmandad isikud saavad leida abikaasade varaliste õiguste ja kohustuse kohta informatsiooni abieluvararegistrist. Eelnimetatud riiklikkuse registrisse tehakse kanded vaid vara juurdekasvu tasaarvestuse, varalahususe varasuhte või abieluvaralepingu sõlmimise korral. Kande puudumisel eeldatakse abikaasade vahel seadusjärgset varaühisust.

Ühisvara ja lahusvara

Abikaasade vara jaguneb varaühisuse korral ühisvaraks ja lahusvaraks. Vara kuuluvus ühis- või lahusvarasse võib tuleneda seadusest või abieluvaralepingust. Abieluvaralepinguga on võimalik reguleerida näiteks konkreetsete varaliste esemete või kindlat liiki asjade kuuluvust ühis- või lahusvarasse. Lahusvarasse jääb kõik enne abielu abikaasa omandis olnud vara või abielu kestel pärimise või kinkelepingu (ja muu tasuta käsutuse) teel omandatud esemed. Lahusvarasse kuuluvad samuti isiklikud tarbeesemed ja lahusomandi arvelt omandatu või saadud hüvitised. Kõik omandatud esemed ning teised varalised õigused ja kohustused lähevad varaühisuse varasuhte kestel abikaasade ühisvarasse. Seega on ühisvara tekkimise määramisel oluline ajahetk, mil varaline õigus või kohustus sai võetud, sest ühisvara saab hakata tekkima alles abielu sõlmimise hetkest. Ühisomandisse kuuluvust ei mõjuta see, kui üks abikaasa on panustanud rohkem kui teine. Mõlemad abikaasad teevad vara soetamisel panused oma olemasolevatele vahenditele ja võimetele.

Ühisvara valitsemine

Tehingute tegemine

Ühisvara valitsemise põhimõtte kohaselt viivad abikaasad ühisvaraga seotud õiguseid ja kohustusi ellu ühiselt. Käesolev põhimõte tuleneb sellest, et soetatu on abikaasade omandis ehk tegemist on ühisomandiga ning mõlemal abikaasal on õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada perekonnaseaduses ja asjaõigusseaduses sätestatu alusel.

Ühisvara valitsemise korral võib omandiga seotud tehinguid teha ja õigusvaidlusi pidada ainult koos või teise abikaasa nõusolekuga. Vallasasja või õiguse käsutamise korral eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Teise abikaasa nõusolekuta võib ühisvara arvelt teha tehingu enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Siia kuuluvad majapidamise korraldamise, laste huvide või muude tavapäraste vajaduste katmiseks tehtud tehingud.

Tehingute heakskiitmine

Ühisvaraga tehtud mitmepoolne tehing teise abikaasa kohalviibimise või nõusolekuta on tühine, välja arvatud kui see on tehtud enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Sellises olukorras peab teine lepingupool saama heakskiidu abikaasalt, kes kohal ei viibinud või nõusolekut ei andnud. Heakskiit kehtib hetkest, mil see ettepanekutegijale avaldatakse. Heakskiidu saab anda kahe nädala jooksul alates ettepaneku saamisest. Kui ettepanek jääb heaks kiitmata või sellele ei vastata paari nädala jooksul, loetakse tehing mitte heaks kiidetud ja selline mitmepoolne tehing on tühine.

Vastusus kohustuste eest

Abikaasad vastutavad varaühisuse kestel sõlmitud tehingutega kolmanda isiku ees kas oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses või kogu lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga. Vastutuse ulatus oleneb tehingust, millega kohustus võeti.

Lahusvara ja ühisvaraga täies ulatuses vastutatakse siis, kui kohustus on võetud tehinguga, mis tehti perekonna vajaduste rahuldamiseks või tuleneb ühisvara valitsemisest (tehing tehtud ühiselt või üksi teise abikaasa nõusolekuga). Kogu lahus- ja ühisomandiga vastutus võib tuleneda ka abikaasade solidaarkohustusest. Nii ühis- kui ka lahusomandisse kuuluva varaga vastutatakse täies ulatuses, kui kolmanda isikuga on teise abikaasa nõusolekul sõlmitud sobiv kokkulepe. Näiteks saab eeldada, et kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingusse võetud tavapärase auto soetamiseks sõlmitud leping iseenesest tehing, mis tehti perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks. Seetõttu on liisingupidajal õigus nõuda kohustuse täitmist mõlemalt, sest mõlemad abikaasad on nii solidaarvõlgnikud kui ka võlausaldajad. Kui liising saab makstud, saavad mõlemad abikaasad soetatud sõiduauto omanikuks ja tekib ühisomand.

Kogu lahusvara ja poolega ühisvarast vastutab abikaasa juhul, kui kohustust ei võetud perekonna vajaduste rahuldamise eesmärgil, lahusvara valitsemisel või solidaarkohustuse puudumisel. Tehingu puhul tuleb hinnata selle eeliseid perekonna huvide ja vajaduste rahuldamisel. Näiteks peab liisingusse võetud auto silmas pere huve ja vajadusi, kui see on soetatud laste kooliviimiseks. Sellises olukorras vastutavad liisingumaksete tasumise kohustuse eest mõlemad abikaasad ühiselt. Küll aga ei teki solidaarkohustust tarbelaenuga ostetud auto puhul, mida üks abikaasa kasutab oma lõbuks rallivõistlustel osalemiseks.

Ühisvara jagamine

Ühisomandis olevad esemed jagatakse alles varasuhte lõppemisel. Varaühisus lõppeb abielu lahutamise, abikaasa surma, abieluvaralepingu sõlmimise või varaühisuse lõpetamise hagi kohtulahendi jõustumisel.

Ühisomandi jagamisel kohaldatakse kaasomandi kohta sätestatut asjaõigusseaduses ja vara saab jagada:

• reaalosadeks;
• anda vara ühele või mitmele kaasomanikule kohustusega maksta teistele kaasomanikele kuuluv osa rahas välja;
• müüa vara enampakkumisel ja jagada saadud raha kaasomanike vahel võrdeliselt nende osa suurusele.

Ühisvara jagamine lahutuse järel

Ühisvara jagamise taotluse võib kohtule esitada juba abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga. Kuni kohtulahendi jõustumiseni kuulub abielu kestel omandatud vara endiselt ühisomandisse ehk seda tuleb vallata, kasutada ja käsutada ühisvara kohta sätestatu alusel. Ühisvara saab jagada lahutuse korral poolte kokkuleppel ühisvara jagamise lepinguga. Käesolev leping sõlmitakse notari juures. Juhul kui lahutatud ei saavuta vara jagamise kokkulepet, toimub ühisomandi jagamine kohtus. Hagi esitamisel märgitakse jagatava vara ja muude varaliste õiguste koosseis ning jagamise viis. Vara jagatakse võrdsetes osades, kui pole sõlmitud muud kokkulepet.

Ühisvara jagamine surma järel

Surma korral läheb abikaasa osa ühisvaras pärandvara hulka ja esemete jagamisel kohaldatakse pärimisseaduses sätestatud kaaspärijate kohta. Pool ühisomandist läheb lesele ja teine pool jagatakse surnu pärijate vahel. Vara jagamine võib toimuda seaduse järgi kui ka testamendis või pärimislepingus kirjapandu põhjal.

Ühisvara jagamine abieluvaralepingu sõlmimise korral

Varem valitud varasuhet on võimalik abielu ajal notariaalse abieluvaralepinguga muuta. Uus suhteliik hakkab kehtima varalepingu sõlmimise hetkest. Abieluvaralepingut ei saa sõlmida tagasiulatuvalt. See tähendab, et varalised õigused ja kohustused, mis said omandatud enne varalepingu sõlmimist jäävad endiselt ühisomandisse ning uut varasuhet kohaldatakse lepingu kehtivaks muutumise hetkest alates.

Varaühisuse lõpetamise hagi

Varaühisuse varasuhte saab lõpetada abikaasa avaldusel varaühisuse lõpetamise hagi kohta jõustunud kohtulahendiga. Nimetatud hagi saab esitada kui üks abikaasa tunneb, et teine on korduvalt kuritarvitanud oma õigust ühisomandit valitseda, ei võta osa ühisvara korrapärases majandamisest või ei täida perekonna ülalpidamise kohustust. Hagemise põhjuseks võivad olla näiteks sõltuvus (alkohol, narkootikumid, hasartmängud jms), perekonna hülgamine või varaga seotud maksude maksmata jätmine. Hagi rahuldamisel tekib abikaasade vahel varalahusus.