Kinkeleping

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kinkeleping on leping, millega üks isik (kinkija) kohustub tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.[1]

Üldjoontes on kinkeleping ühepoolselt kohustav leping, mille esemeks võib olla nii ükskõik milline asi kui ka muu ese (õigus, nõue, nõude loovutamine jms).[2] Kinkelepingu tunnusteks on kinkija soov kingisaajat tasuta rikastada ning lepingu tasuta iseloom ehk tuleb eeldada, et kinkija üldjoontes ei soovi kingi eest mingit vastutasu (lepingu raames on võimalik siiski koormisi või kohustusi kingisaajale rakendada).[3]

Kinkelepingu sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Mistahes lepingute sõlmimine eeldab lepingupoolte teo- ja õigusvõime olemasolu. Kinkelepingute sõlmimise puhul on seega oluline, milline on kingisaaja õigusvõimelisus.[2]

Alla 7-aastase lapsega on võimalik kinkelepingut sõlmida ainult siis, kui tema seaduslik esindaja sõlmib selle lapse nimel (sellistel asjaoludel on teatud esemete kinkimisel siiski vaja tehingu tegemiseks kohtu luba). 7–18-aastasele kinkimisel on vajalik lapse seadusjärgse eestkostja nõusolek või tagantjärele heakskiit ehk nimetatud vanuses lapsele ei tohi kinkelepingu esemega tekitada mistahes kohustusi või koormisi. Kui kinkelepingu pooleks on sündimata laps, siis otsustab kingi vastuvõtmise tulevase lapse vanem või eeskostja ning tehingu õiguslikud tagajärjed tekivad alles pärast lapse sündi.[2]

Kinkelepingu vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Kinkelepingu sõlmimisel peab olema kirjalik ainult kinkija avaldus lepinguliste kohustuste võtmise kohta, kui seadusest ei tulene teisiti.[4] Kingisaaja võib anda oma nõusoleku või keeldumise ükskõik millises vormis, kui seadus seda ei näe ette teisti (nt kinnisasja kinkimisel peab olema kinkeleping notariaalselt tõestatud). Kui kinkija on omapoolset vorminõuet rikkunud, siis on kinkeleping tühine, kuid kui kohustus on juba täidetud, siis loetakse kinkeleping kehtivaks.[2]

Kinkija kohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kinkija kohustus on anda talle kuuluv ese tasuta üle ning tagada kingitud eseme omandi või käsutusõiguse üleminek.[2]

Kui kinkija ei täida üleandmiskohustust, võib kingisaaja kasutada õiguskaitsevahendeid:

  • nõuda kohustuse täitmist;[1]
  • taganeda lepingust, kui tegemist on olulise rikkumisega;[1]
  • nõuda kahju hüvitamist.[1]

Kinkija ei pea üleandmisega viivitamisel aga maksma viivist ega kompenseerima kingitud esemest saadud kasu. Kinkija üle antud ese peab vastama kinkelepingul sõlmitud tingimustele (eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas). Kui omadusi ei lepita kokku, peab kingitud ese olema vähemalt keskmise kvaliteediga. Kui kinkelepingu esemel on puudused ja kinkija vastutab nende eest, siis võib kingisaaja esitada kohustuse korrektse täitmise nõude ning ka kahju esitamise nõude.[2]

Kingisaaja kohustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kingisaajale on tehtud avaldus kinkelepingu sõlmimiseks, peab kingisaaja sellega nõustumist või keeldumist kinkijale selgelt väljendama (vormivabadus). Kui kinkelepinguga on kingisaajale ette nähtud koormisi või kohustusi, siis neid tuleb täita, üldjuhul pärast kingi üleandmist.[5]

Kokku lepitud koormiste või kohustuste täitmine võib olla ka kinkelepingu sõlmimise põhjuseks (stipendiumi võitmine teadustöö või muu õppetöö finantseerimiseks). Kui kingisaaja koormised või kohustused ületavad kingi enda väärtust, siis on tal õigus nende tegemisest keelduda, eeldusel et talle ei hüvitata ületatavaid kulutusi. Kinkelepinguga saab panna koormisi või kohustusi ka avalikes huvides, nt Eesti Rahvusraamatukogule kingitud kunstnike tööde kogu peab kord aastas olema avalikkusele näidata.[2]

Kui koormis või kohustus on kinkelepinguga määratud mitmele isikule ning koormise osade suurus pole määratud, siis ühe isiku surma puhul võtab teine isik koormise või kohustuse täiel määral enda kanda. Kui kingisaaja rikub kohustust või jätab koormise täitmata, võib kinkija kasutada õiguskaitsevahendeid. Eelkõige tulevad kõne alla lepingust taganemine või kingitud eseme välja nõudmine.[2]

Kinkelepingu lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]

Võlaõigusseaduse kohaselt lõppeb kinkeleping kinkija vastu algatatud täitemenetluse peatamisega vara puudumise tõttu või kinkija pankroti väljakuulutamisega, et kaitsta kinkijat võimatute kohustuste eest ning kaitsta kinkija võlausaldajaid, kelle huvid võivad kinkelepinguga kahjustuda. Kinkeleping lõppeb ka füüsilisest isikust kinkija või kingisaaja surma korral või juriidilisest isikust kinkija lõppemisel.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Võlaõigusseadus. RT I, 08.01.2020, 10.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 P. Kalamees, M. Käerdi, S. Kärson, K Sein. Lepinguõigus. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda 2017.
  3. Riigikohtu tsiviilkollegiumi otsus 3-2-1-119-09, punkt 14.
  4. K. Sein. Tehingu vorminõuded ja nende järgimata jätmise tagajärjed. – Juridica 2010, nr 7, lk 508.
  5. RKTKo 3-2-1-119-09, p 14.