Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe

Allikas: Vikipeedia

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe on varasuhte liik, mis annab abikaasadele suurema varalise iseseisvuse, tagades majanduslikult nõrgemale abikaasale tagatised.[1]

Varasuhte tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu muud varasuhted, tuleneb vara juurdekasvu tasaarvestamine abieluvaralepingust. Abiellumisavalduse tegemisel valitakse, millist varasuhet soovitakse. Abieluvarasuhte valimata jätmisel kehtib varaühisus. Varasuhte eelistust saab avaldusega muuta kuni abielu sõlmimiseni, hiljem üksnes notariaalse abieluvaralepinguga.[1]

Tasaarvestamisele kuuluv vara[muuda | muuda lähteteksti]

Tasaarvestamisele ei kuulu vara, mis oli abikaasa omandis enne abielu. Tavaliselt ei tasaarvestata kinke või pärimise teel omandatud vara. Tasaarvestamisele ei kuulu riiklikust pensionikindlustusest ega abikaasale tervisekahjustuse tekitamisest tulenevad õigused.[1]

Vara valitsemise õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Abielu kestel on kumbki abikaasa enda poolt omandatava vara ainuomanik. Abikaasa võib oma varaga iseseisvalt tehinguid teha, kuid on erandeid.[1] Näiteks nõuavad ühist eluaset puudutavad tehingud tavaliselt mõlema osalise nõusolekut, välja arvatud juhul, kui:

     1) nõusoleku andmisest on põhjuseta keeldutud;

     2) nõusolekut ei saa haiguse või äraoleku tõttu anda;

     3) on oht, et nõusoleku andmisega viivitamine põhjustab kahju;

     4) abieluvaralepinguga ei ole mõlema nõusolekut ette nähtud.[2]

Tehing on tühine, kui abikaasa teeb eluasemega seotud tehingu teise abikaasa nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui teine kahe nädala jooksul tehingu heaks kiidab.[2]

Varasuhte lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhe lõpeb, kui:

1)    varasuhet muudetakse uue abieluvaralepingu sõlmimisega;

2)    abielu lahutatakse;

3)    üks abikaasa sureb;

4)    varasuhe lõpetatakse kohtuotsuse alusel.[2]

Varasuhet saab lõpetada ja abielu kestel soetatud vara tasaarvestamist saab nõuda kohtuotsuse alusel, kui:

1)    abikaasad on elanud juba vähemalt aasta aega lahus;

2)    teine abikaasa keeldub põhjuseta oma vara seisust teavitamast;

3)    abikaasa on teinud nõusolekuta tehingu, mis ohustab teise tasaarvestamisnõuet;

4)    abikaasa on rikkunud abielulepingust tulenevaid kohustuseid.[2]

Varasuhte lõppemisest tulenevad rahalised nõuded[muuda | muuda lähteteksti]

Kui varasuhe on ühe abikaasa nõudel lõpetatud, järgneb varalahusus.[1] Rahaliste nõuete väljaselgitamisel lähtutakse abielu kestel omandatud varast ehk soetisvarast. Soetisvara määramisel võrreldakse, kui palju oli abikaasal vara enne abiellumist ja pärast abielu lõppemist. Juhul, kui abikaasa varaline seis ei muutunud, loetakse tema soetisvara võrdseks nulliga.[2]

Abikaasa koguvarale liidetakse juurde summa, mille võrra on temast sõltumata vara vähenenud. Seda tehakse juhul, kui teine abikaasa:

1)   on teinud teise abikaasa nõusolekuta kingitusi, mis on põhjendamatult kallid;

2)   on vara mistahes moel raisanud;

3)   on teinud rahalisi otsuseid eesmärgiga seada abikaasa majanduslikult kehvemasse olukorda.[2]

Abikaasale ei anta vara juurde, kui ülaltoodud juhtudel on vähendatud vara rohkem kui aasta aega enne varasuhte lõppemist. Niisamuti ei liideta vara juurde juhul, kui üks abikaasa on sõlminud tehingu, teades või pidades teadma teise abikaasa halbadest kavatsustest. Erandina eeldatakse, et abikaasa on kavatsustest teadlik, kui tehingu teine pool on tema lähikondlane.[2] Üldiselt arvatakse lähikondlasteks abikaasat, elukaaslast ja sugulasi.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Justiitsministeerium (2016). Abikaasade varalised õigused; https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/praktilisi-nouandeid/abikaasade-varalised-oigused.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Perekonnaseadus (2020). – Riigi Teataja,  RT I, 27.10.2020, 15; https://www.riigiteataja.ee/akt/127102020015?leiaKehtiv.
  3. Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 49; https://www.riigiteataja.ee/akt/104012021049?leiaKehtiv.