Valtenbergi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on mõisast; linnuse kohta vaata artiklit Mazsalaca vasallilinnus.

Valtenbergi mõis (Läti)
Valtenbergi mõis
Asendikaart
Valtenbergi mõisa peahoone
Valtenbergi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 58

Valtenbergi mõis, ka Valtenberģi mõis, 'Väike-Salatsi mõis ja Mazsalaca mõis (saksa keeles Schloß Salisburg, läti keeles Valtenberģu muiža, ka Valtenberģes muiža ja Mazsalacas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Väike-Salatsi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Mazsalaca piirkonnas Mazsalacas. Mõisa peahoone asub aadressil Rīgas iela 1.

Mõisa omanikele kuulus Väike-Salatsi kihelkonnas patronaadiõigus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1528. Baltisaksa teoloogi ja geograafi Anton Friedrich Büschingi väitel olevat enne Väike-Salatsis mõisa kohal asunud linnus (Mazsalaca vasallilinnus).[1] Ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas 1528 Vinze von Steenele piirkonnas palju talusid ja maid, ning sellest tekkis hiljem Väike-Salatsi ehk Valtenbergi mõis. Pärast Steenet oli omanik Roetker von Haaren. 1547. aastal läänistas meister Brüggeney mõisa oma õuekohtunikule Balzar või Balcer Falkenbergile. Mõisa lätikeelne nimetus tuleneb just nimelt selle omaniku nimest.[2]

Falkenbergidele kuulus mõis XVI sajandi keskpaigast XVII sajandi keskpaigani. Aastal 1678 sai mõisa omanikuks rootsi feldmarssal Krister Horn. Tema ostis aastal 1680 1800 taalri eest ka Magnuse poolt Ungernitele läänistatud Nuķise mõisa. [3] Mõisate reduktsiooni järel sai sellest ametimõis.

Pärast Põhjasõda, aastal 1724, said mõisa omanikuks Fölkersahmid. XIX sajandi alguses läks mõis Vietinghoffide valdusesse.[4] Aastal 1872 sündis mõisa teenijatemajas Läti mikrobioloog Augusts Kirhenšteins.[5] Aastal 1905 põletati mõisa härrastemaja maha, kuid see taastati Wilhelm Bockslaffi projekti järgi. Aastal 1920 mõis likvideeriti, toona oli selle pindala 4245 hektarit.

Aastal 1571 läänistas Zygmunt II August rüütel Franz Blanckfeldenile Blanckfelde mõisa. Aastal 1630 andis Gustav II Adolf selle Heinrich Nödingile. Hiljem päris selle tema vennapoeg Hartwig, kes mõisale mitmed külad juurde ostis. Aastal 1682 päris selle Hartwigi lesk. Hiljem oli Blanckfelde mõis osa Valtenberga mõisast, kuid teadmata on, millal ja mis asjaoludel need mõisad liideti.[6]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone projekteeris Dresdeni arhitekt Friedrich August Krubsacius ja see ehitati aastal 1780, mil mõisa omanikuks oli V.G von Fölkersahm.[7] See on kolmekorruseline kivihoone, mida katab mansardkatus. Hoone esimesel korrusel olid majapidamisruumid, teisel korrusel mõisaomanike eluruumid, kolmandal võõrastetoad. Hoone põletati aastal 1905 maha, ent hiljem taastati. Mõisa võõrandamise järel sai peahoonest Mazsalaca gümnaasiumi hoone.[8] Aastast 1929. kuni aastani 1932 ehitati hoone kooli vajadustele vastavalt ümber. Sellest ajast pärineb ka hoone interjöör. Aastal 1957 ehitati klassiruumid ka mansardkorrusele. Aastal 1976 valmis uus koolihoone, sellest ajast peale on vanas hoones vaid algklassid.[9] Tänapäeval asub seal ka Mazsalaca piirkonna muuseum.[10]

Mõisakompleks ehitati põhiliselt välja XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi esimesel poolel, üksikud hooned ka XIX sajandi lõpus. Säilinud ja muinsuskaitse all on lisaks peahoonele veel ait, tall ja pargipaviljon.[11] Mõisavalitseja maja ja teenijatemaja muinsuskaitse all ei ole, veinikeldrist on säilinud vaid varemed.

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Park pärineb kahest erinevast ajast. Mõisa peahoone juures asub regulaarse planeeringuga barokkstiilis park. Kaugemal asub XIX sajandi alguses rajatud maastikupark, mis läheb kaugemal üle parkmetsaks. Pargi kogupindala on 66,5 hektarit.[7]

Mõisakompleks asub Salatsi kaldal, nii laskub park alla Salatsi orgu, kus kasvavad iidsed männid ja asub liivakivipaljand Bezdelīgu klindis selles asuva Kuradikoopaga. Pargis oli varem omavahel ühendatud tiikide süsteem, kus kasvatati kalu; see pole säilinud. All jõe ääres asusid ka mitmed mõisakompleksi hooned - pesuköök, pruulikoda, kennel ja linnaseladu.[12]

Pargis kasvab ligi 60 liiki puid ja põõsaid.[13] Pargis on nii pärna-, vahtra- kui ka tammealleesid. Tänapäevase Parka iela allee kandis varem Filosoofide allee nime. Pargis asuv paviljon on tenäoliselt varasem töökoda, kus valmistati juustu.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal koos Nuķise (Idden) kõrvalmõisaga 22 ja 3/8 adramaad, sellele allus 1263 mees- ning 1353 naishinge.[14] Aastal 1757 oli adramaid 22 ja 3/8. Aastal 1734 oli mõisal adramaid 15 ja 1/8, sama palju ka aastal 1688. Aastal 1641 oli mõisa suurus 2 ja 3/4 adramaad.[15] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 33 ja 1/9, aastal 1881 aga 13 ja 38/80, lisaks veel 47 ja 67/80 adramaad maad mõisale alluvate talude koosseisus.[16]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kolm karjamõisa: Helenenhof, Ungershof ja Rikkuln.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://books.google.ee/books?id=POtCAAAAcAAJ&pg=PA701&lpg=PA701&dq=Kirchspiel+Salisburg&source=bl&ots=pENQsQ77aP&sig=798W8950IN2vBwzRGyvjpasdnXI&hl=et&sa=X&ei=yCriUN_6LMrLsgad_oH4Bg&ved=0CDkQ6AEwAg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Salisburg&f=false, lk. 701
  2. http://www.mazsalaca.lv/index.php?zoomzina=220&title=Valtenber%C4%A3u+mui%C5%BEas+komplekss&lielbirka=&birka=10Apskates%20vietas&subbirka=%C4%A2eolo%C4%A3iskie%20objekti&mazbirka=&depth=4
  3. Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands...1, 1836, lk.134
  4. atvijas enciklopēdija. 5. osa. Rīga : Valērija Belokoņa izdevniecība. 2009. 671. lk. ISBN 978-9934-8068-0-3.
  5. Alberts Zarāns. Latvijas pilis un muižas. Rīga, 2006. 226. lk. ISBN 9984-785-05-X.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 214.
  7. 7,0 7,1 http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/13657/
  8. Latviešu konversācijas vārdnīca. XIII. köide. Rīga : Anša Gulbja izdevniecība. 26 198. lk.
  9. Skolas kultūras pieminekļos. Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. 2013. 56. lk.
  10. http://www.lsm.lv/lv/raksts/latvija/zinas/mazsalacas-novada-muzejs-darbosies-valtenbergu-muizas-telpas.a144370/
  11. http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/6907/
  12. http://celvezi.lv/celvezi/!-celvedis-latvija-vidzeme---(valmiera)-dikli-burtnieki-mazsalaca-rujiena-ergeme-(valka)--celvezi.lv.pdf
  13. http://travelnews.lv/?o921fl1
  14. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 244.
  15. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 134
  16. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 213.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 70.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]