Valtenbergi mõis

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on mõisast; linnuse kohta vaata artiklit Mazsalaca vasallilinnus.

Valtenbergi mõisa peahoone.
Valtenbergi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903).

Valtenbergi mõis, ka Valtenberģi mõis ja Mazsalaca mõis (saksa keeles Schloß Salisburg, läti keeles Valtenberģu muiža, ka Valtenberģes muiža ja Mazsalacas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Väike-Salatsi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Mazsalaca piirkonnas Mazsalacas. Mõisa peahoone asub aadressil Rīgas iela 1.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1528. Baltisaksa teoloogi ja geograafi Anton Friedrich Büschingi väitel olevat enne Väike-Salatsis mõisa kohal asunud linnus (Mazsalaca vasallilinnus).[1] Ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas 1528 Vinze von Steenele piirkonnas palju talusid ja maid, ning sellest tekkis hiljem Väike-Salatsi ehk Valtenbergi mõis. Pärast Steenet oli omanik Roetker von Haaren. 1547. aastal läänistas meister Brüggeney mõisa oma õuekohtunikule Balzar või Balcer Falkenbergile. Mõisa lätikeelne nimetus tuleneb just nimelt selle omaniku nimest.[2]

Falkenbergidele kuulus mõis XVI sajandi keskpaigast XVII sajandi keskpaigani. Aastal 1678 sai mõisa omanikuks rootsi feldmarssal Krister Horn.[3] Mõisate reduktsiooni järel sai sellest ametimõis.

Pärast Põhjasõda, aastal 1724, said mõisa omanikuks Fölkersahmid. XIX sajandi alguses läks mõis Vietinghoffide valdusesse.[4] Aastal 1872 sündis mõisa teenijatemajas Läti mikrobioloog Augusts Kirhenšteins.[5] Aastal 1905 põletati mõisa härrastemaja maha, kuid see taastati Wilhelm Bockslaffi projekti järgi. Aastal 1920 mõis likvideeriti, toona oli selle pindala 4245 hektarit.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone projekteeris Dresdeni arhitekt Friedrich August Krubsacius ja see ehitati aastal 1780, mil mõisa omanikuks oli V.G von Fölkersahm.[6] See on kolmekorruseline kivihoone, mida katab mansardkatus. Hoone esimesel korrusel olid majapidamisruumid, teisel korrusel mõisaomanike eluruumid, kolmandal võõrastetoad. Hoone põletati aastal 1905 maha, ent hiljem taastati. Mõisa võõrandamise järel sai peahoonest Mazsalaca gümnaasiumi hoone.[7] Aastast 1929. kuni aastani 1932 ehitati hoone kooli vajadustele vastavalt ümber. Sellest ajast pärineb ka hoone interjöör. Aastal 1957 ehitati klassiruumid ka mansardkorrusele. Aastal 1976 valmis uus koolihoone, sellest ajast peale on vanas hoones vaid algklassid.[8] Tänapäeval asub seal ka Mazsalaca piirkonna muuseum.[9]

Mõisakompleks ehitati põhiliselt välja XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandi esimesel poolel, üksikud hooned ka XIX sajandi lõpus. Säilinud ja muinsuskaitse all on lisaks peahoonele veel ait, tall ja pargipaviljon.[10] Mõisavalitseja maja ja teenijatemaja muinsuskaitse all ei ole, veinikeldrist on säilinud vaid varemed.

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Park pärineb kahest erinevast ajast. Mõisa peahoone juures asub regulaarse planeeringuga barokkstiilis park. Kaugemal asub XIX sajandi alguses rajatud maastikupark, mis läheb kaugemal üle parkmetsaks. Pargi kogupindala on 66,5 hektarit.[6]

Mõisakompleks asub Salatsi kaldal, nii laskub park alla Salatsi orgu, kus kasvavad iidsed männid ja asub liivakivipaljand Bezdelīgu klindis selles asuva Kuradikoopaga. Pargis oli varem omavahel ühendatud tiikide süsteem, kus kasvatati kalu; see pole säilinud. Alljõe ääres asusid ka mitmed mõisakompleksi hooned - pesuköök, pruulikoda, kennel ja linnaseladu.[11]

Pargis kasvab ligi 60 liiki puid ja põõsaid.[12] Pargis on nii pärna-, vahtra- kui ka tammealleesid. Tänapäevase Parka iela allee kandis varem Filosoofide allee nime. Pargis asuv paviljon on tenäoliselt varasem töökoda, kus valmistati juustu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 70.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]