Sēļi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sēļi mõis (Läti)
Sēļi mõis
Asendikaart
Sēļi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 59

Sēļi mõis (saksa keeles Sehlen, ka Sehlenhof, varem Zellin, läti keeles Sēļu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Väike-Salatsi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Mazsalaca piirkonnas Sēļi vallas Sēļis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaolev Sēļi omanik oli Caspar von Capell. Pärast viimase surma langes see tagasi läänihärrale. Poola kuningas Zygmunt II August doneeris selle 1563. aastal alloodina Sēlpilsi foogtilinnuse linnusepealikule Kaspar Zybork von Wislingenile, kes oli kuningat tublisti teeninud. Temalt päris valduse Johann Krause, kes pärandas selle oma samanimelisele pojale; viimase valdusõigust kinnitas 1589. aastal Poola kuningas Zygmunt III.[1]

Mõis Bornemannide suguvõsa ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Bornemanni suguvõsa aadlivapp

Järgnevalt pärisid mõisa Bornemannid, kes olid Krausedega suguluses. 1629. aastal kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa kuuluvust pärusvaldusena Melchior Bornemannile. Pärast tema surma kinnitas kuninganna Kristiina 1645. aastal valdusõigust tema poegadele Melchior, Gotthard ja Andreas Bornemannile. 1682. aastal oli omanikuks kaptenleitnant Melchior Bornemann.[2]

Aastal 1740 oli selle omanikuks von Schultz, aastal 1781 läks see aga Staudenite valdusse. Aastal 1809 ostsid mõisa Engelhardtid.[3]

Mõis tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu asuvad mõisa peahoones vallamaja, postkontor ja raamatukogu.[4]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 1/1 adramaad, sellele allus 274 mees- ja 254 naishinge.[5] Aastal 1757 oli adramaid 6 ja 1/2. Aastal 1734 oli mõisal adramaid 4 ja 1/4, seis oli sama aastail 1688 ja 1641.[6] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 7 ja 13/20, aastal 1881 aga 4 ja 11/80, lisaks veel 8 ja 70/80 adramaad mõisale kuuluvate talude koosseisus.[7]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kolm karjamõisa: Kipsche, Ruhne ja Jehkus.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Sēļi mõisa peahoone, 2013

Härrastemaja on barokne poolkelpkatusega hoone. Algselt oli see ühekorruseline, kuid nõukogude perioodil ehitati tõllaringipoolsesse külge teine korrus. Peahoone esiküljel asub ka nelja sambaga portikus, mida on nõukogude ajal parandatud. Kõrvalhoonetest on säilinud XVIII sajandist pärit tüse barokne ait ja raskepärane kaaristuga magasiait. Mõisasüdamesse on ehitatud mitmeid uusi hooneid.[8]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 217.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 217.
  3. Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, lk 137.
  4. Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006, lk 72.
  5. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 244.
  6. Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, lk 134.
  7. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 213.
  8. Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006, lk 72.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Lk 137.
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 72.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 217-218 [1].