Jaunate mõis

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Jaunate mõisast; Ate mõisa kohta vaata artiklit Ate mõis.

Jaunate mõis (Läti)
Jaunate mõis
Asendikaart
Jaunate mõisa veski 2012. aastal
Jaunate mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 56

Jaunate mõis (saksa keeles Neu-Ottenhof, läti keeles Jaunates muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Väike-Salatsi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Valmiera piirkonnas Skaņkalne vallas Jaunates.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaunate mõis oli algselt riigimõis, see eraldati enne 1744. aastat Vecate mõisast. Keiser Paul I doneeris selle jalaväekindral Johann von Germanni (u 1740−1801) valdusse. Tema järglastel tekkisid isa päranduse jagamisel lahkhelid; viimaks ostis poeg kaardiväekapten (hiljem kindralmajor) Alexander Johann Karl von Germann (1793−pärast 1829) mõisa teistelt pärijatelt välja.[1] Aastal 1832 pärisid selle Alexanderi õed Charlotte Eleonore Luise Oubril (1791−1875), Marie Jessakova (1799−1866) ja Elisabeth von Richter (1786−1845). Hiljem muutus mõis Charlotte ainuomandiks, kuni ta müüs mõisa 1862. aastal 82 000 rubla eest oma tütrele vabaproua Marie von Budbergile (sündinud Oubril) (1819−1913).[2] Viimane omanik oli aastatel 19011920 Bruno Arved Daulberg (1864−?).

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 11 ja 7/8 adramaad, sellele allus 379 mees- ning 390 naishinge.[3] Aastal 1757 oli adramaid 11 ja 7/8, aastal 1734 aga 8 ja 5/8. Aastal 1688 oli mõisa suurus koos Vecate mõisaga 19 ja 1/2 adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 11 ja 12/20, aastal 1881 aga 5 ja 68/80, lisaks 11 ja 47/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5]

Maareformi ajal kuulus mõisale 61 majapidamist ja 1220 hektarit maad.[6]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Puhle.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister, lk. 138.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 219.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 244.
  4. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 134
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 213.
  6. Latvijas pagasti. Enciklopēdija. Rīga : A/S Preses nams. 2002. ISBN 9984-00-412-0. 381 lk.