Ühiskondlik leping

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on poliitilisest teooriast; Eesti kolmanda sektori algatuse kohta vaata Ühiskondliku Leppe Sihtasutus

Ühiskondlik leping on teooria oletatavast lepingust riigi kodanike vahel riigi moodustamiseks. Eeldatakse, et sellega, et nad riigi territooriumil elavad, on kõik riigi kodanikud lepinguga nõustunud. Ühiskondliku lepingu olulisemad teoreetikud olid Jean-Jacques Rousseau, Thomas Hobbes ja John Locke.

Ühiskondliku lepingu teooria on normatiivne ettepanek (mitte ajaloolisele tõele pretendeeriv arusaam), kuidas oleks hea ühiskonda käsitleda. Käsitluse eesmärgiks on allutada riigivõim mõistuslikule toimimisele ja juurutada võrdsust.

Ühiskondliku lepingu teooria rajajaks peetakse Thomas Hobbes'i (1588–1679). Teooria oli väga populaarne valgustusajal. Teooria eelduseks on inimeste põhimõtteline võrdsus.

Oma klassikalises vormis sisaldab ühiskondlik leping kolme elementi:

  • luuakse hüpoteetilise "riigivaba" ühiskonna kuvand
  • ühiskondliku lepinguga liituvad inimesed võtavad omaks. et ainult täidesaatev võim suudab tagada turvalisuse ja stabiilsuse
  • ühiskondlik leping kohustab kodanikke respekteerima ja järgima riiki tänuks selle eest, et ainult poliitiline süsteem suudab tagada stabiilsuse ja turvalisuse

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi juba antiikaja sofistid väitsid, et ühiskond on kokkuleppeline, ei kirjeldanud nad olukorda, kuidas ja miks ühiskondlik kokkulepe võiks sündida.

Hobbes väitis oma peateoses "Leviathan" (1651), et inimene on loomu poolest parandamatu egoist, järelikult on loomulik seisund kõigi sõda kõikide vastu. Kuna see seisund on kõigile kahjulik, jõutakse lepinguni, määrates endi üle valitsema monarhi, kes tagab kõigi jaoks vajaliku turvalisuse.

Hiljem Locke ja Rousseau (ei nõustunud pidama inimesi loomult halbadeks) täiendasid lepingu teooriat, tuues sisse aspekti, et ka valitsejatel endil on kohustus lepingust kinni pidada, s.o valitseda üldise turvalisuse huvides, mitte aga omahuvist lähtudes. Kuidas seda saavutada, kui arvestada, et ka valitsejad on inimesed (Hobbes'i järgi omakasupüüdlikud)?

Montesquie rõhutas, et võimupositsioon suurendab inimese kalduvust kuritarvitustele. Probleemi lahendusena pakuti välja muutumatuid riigivalitsemise aluspõhimõtteid (n.ö. lepingu tuum, tänapäeval avaldub põhiseadustes), perioodilisi valimisi ning võimude lahususe kaudu teostuvat vastastikust kontrolli. Need põhimõtted on rakendunud tänapäeva demokraatlikes riikides.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jean-Jacques Rousseau "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid." (Tallinn: Varrak 1998) ISBN 9985-3-0086-6
  • A. Heywood. (2013) Politics (4th edition). p. 62. Palgrave Macmillan