Eeva Niinivaara

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eeva Niinivaara (sündinud Pedriks; 7. detsember (vkj)/ (20. detsember 1900[1][2] – miskipärast esineb sageli sünniaega 20. detsember 1901; Siimusti, Kurista vald, Laiuse kihelkond, Tartumaa29. oktoober 2000 Helsingi) oli eesti keele- ja kirjandusteadlane ning luuletaja.

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Ta alustas õppimist madame Kilgi erakoolis Jõgeval, 9-aastaselt läks Tartusse ENKSi tütarlastegümnaasiumisse, mille lõpetas 1919. aastal.

Ta jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis. Ülemastme ulatuses õppis ta ka kunstiajalugu ning 1922. aasta juulis oli ta abiks vastsele kunstiajaloo professorile Tor Helge Kjellinile tema uurimisreisil Lätis ning Tartu Ülikooli kunstiajaloo kabinetis. Ta lõpetas filosoofiateaduskonna 1943. aastal cum laude. Akadeemiliselt oli ta ENÜS Ilmatari ja EYS Veljesto liige.

Niinivaara omandas Helsingi Ülikoolis rahvakooliõpetaja kutse, lõpetas ülikooli kandidaadikraadiga 1947. aastal ning oli aastatel 1945–1971 Helsingi Ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Eva Pedriks hakkas tööle ka kunstiajaloo õppetooli juurde asutatud Kunstiajaloo Instituudis, kuhu ta vormistati ametlikult tööle 1922. aasta oktoobris. Ta töötas seal esialgu tasuta 12 tundi nädalas, alates 1923. aasta veebruarist lubati talle palka maksma hakata. Alates märtsist pidid Kunstiajaloo Instituudis koos tööle hakkama Eva Pedriks ja Voldemar Vaga. Tegelikult aga pidi Eva Pedriks lahkuma ja Voldemar Vaga alustas oma kunstiajaloolase karjääri Kunstiajaloo Instituudi ajutise abijõuna.

1928. aastal kutsus kooliuuendaja Johannes Käis Tartu Ülikooli lõpetanud Eeva Pedriksi Võru Õpetajate Seminari eesti keele ja kirjanduse ja soome keele õpetajaks.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduslikku tegevust alustas ta 20-aastaselt luuletustega, 60 aastat hiljem ilmus Helsingis ta eesti- ja soomekeelsete luuletuste kogu "Unarsõnad" (1979). Tema kirjandusainelisi uurimusi on avaldanud Looming, Tulimuld ja Virittäjä. Esseid ja retsensioone ilmus eesti lehtede kõrval Helsingin Sanomates ja Uusi Suomis. Raamat "Kasvumaa" (1981) koondabki valiku neist. Ta mälestusteraamat "Ikka paistab seesama päike" (1988, 1994) on ilmunud soome ja eesti keeles.

Artiklite kirjutamise kõrval korraldas Niinivaara veel teatri- ja luuleõhtuid ülikooli aulas, kus esinesid sellised kuulsused nagu Ella Eronen ja Liina Reiman. Kuid suur osa ta tähelepanuväärsest tööst jäi varju, sest seisnes soovituste jagamises kirjastustele, arhiivimaterjalide vahendamises Soomest Rootsi raudse eesriide taha sattunud eesti uurijatele ning tõlkijate innustamises.

Keeleõpetajal Niinivaaral oli aastakümnete jooksul kogunenud tuhandeid õpilasi, sest eesti keele algkursuse omandamine kuulus soome keele õpetajate ettevalmistusse. Kuid huvi eesti keele ja kultuuri vastu levis laiemaltki kui üksnes tulevaste õpetajate seas. Seetõttu võib leida Niinivaara õpilasi Soomes kõige erinevamatel aladel. Oma eesti keele õpetajat meenutavad meelsasti Soome teletoimetaja Arvi Lind, laulja Mauri Antero Numminen ja Eduskunna esimees Riitta Uosukainen.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Asutatud stipendiumid[muuda | muuda lähteteksti]

1996. aastal asutas ta oma stipendiumi Siimustist pärit noorte keeleõpinguiks. Stipendiumid (9) ja preemiad (2) anti Soome Instituudi vahendusel 1997.–2001. aastani Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilastele, kelle juhendajaks oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Helge Maripuu. Seepärast hoogustus alates 1996. aastast Eeva Niinivaara kodukohas tema tegevuse uurimine. Koostöös Soome Instituudiga antakse välja Eeva Niinivaara stipendiumi gümnaasiumiõpilas(t)ele, kes on pikema aja jooksul humanitaarvaldkonnas silmapaistvalt esinenud.

Friedebert Tuglase Selts on alates 1982. aastast välja andnud Niinivaara stipendiumi eesti kultuuri tutvustajaile Soomes.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

4. septembril 2004 avati Siimustis Vooremaa päeva raames Eeva Niinivaara park, kuhu igal kevadel istutatakse tuntud isikute nimelisi puid.

Igal aastal detsembris (Eeva Niinivaara sünniaastapäeva paiku) peetakse Siimusti raamatukogus temale pühendatud mälestustundi.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellumine soome keeleuurija Martti Niinivaaraga viis noore pedagoogi 1930. aastal Helsingisse.

Abikaasa suri varakult, kuid Eeva Niinivaara jäigi Helsingisse ja Soome pealinnast sai järgmiseks 70 aastaks ta kodulinn. Ta läkitas sealt kultuurisõnumeid eesti ajalehtedele ja hakkas vahendama sünnimaa kultuuri Soomes.

Ta on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EELK Laiuse koguduse meetrikaraamat 1900. Eesti Rahvusarhiiv, EAA 2434.1.75
  2. EELK Laiuse koguduse personaalraamat XII (Jõgeva, Kurista) 1893-1940. Eesti Rahvusarhiiv, EAA 2434.1.171

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]