Epp Siimo
Epp Siimo (aastani 1937 Elfriede Marie Wilhelmine Simenson; 3. veebruar 1904 Narva – 21. august 1991 Tallinn) oli Eesti arhivaar, Tallinna linnaarhiivi juhataja (1944–1950).
Lõpetas Narva I Reaalgümnaasiumi. Õppis 1921–1927 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas kunstiajalugu. 1928 aastal kaitses Tartu ülikoolis magistritöö "Narva Hermanni kindlus. Kirjeldus ja ehitusajalugu". [1]
Pärast ülikooli lõpetamist töötas Rakvere õpetajate seminaris, seejärel 1929–1939 õpetajana Põltsamaa gümnaasiumis.
1940. aasta jaanuaris tuli Tallinna Linnaarhiivi mittepalgalisele praktikandikohale, et omandada teadmisi arhiivinduses. Sama aasta septembrist oli ta samas teaduslik töötaja ja septembrist 1941 linnaarhivaari asetäitja.
1944. aastal päästis Siimo viis kastitäit Eesti ajaloo jaoks olulisi dokumente (sh. Lübecki õigused aastatest 1257 ja 1282, Wanradt-Koelli katekismuse 11 lehefragmenti jm.) Saksamaale viimisest, viies need varjule Toompeale Riigi Keskarhiivi keldrisse. [1]
1. novembrist 1944 sai Siimo Linnaarhiivi juhataja kohusetäitjaks ja 1. oktoobrist 1947 Tallinna linna ja Harju maakonna arhiivi juhataja.
1950. aastal pärast EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit kaotas Siimo oma koha. Kuigi tal õnnestus "mittekoosseisulisena" teataval määral jätkata erialast tööd, ei piisanud sellest äraelamiseks. Nii töötas ta 1951–1952 Põhja Kõrgepinge Elektrivõrkudes sekretärina, 1952–1954 Tallinna 17. keskkooli laborandina ning 1954–1957 artellis "Täht" köitetöölise ja arhiivitöölisena.[1]
1957. aasta veebruaris sai Siimo taas erialasele tööle Eesti NSV Riiklikus Ajaloomuuseumis, kus töötas vanemteadurina kuni pensionile jäämiseni 1965. aastal.[1]
Tallinna Linnaarhiivis loodi juba Siimo eluajal tema personaalfond R-203, kus on 121 säilikut.[1]
Epp Siimo on maetud Metsakalmistule.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Pillak Peep (2004). "Epp Siimo — esimene Tallinna naislinnaarhivaar". Tuna 2/2004.
- ↑ "otsing Epp Siimo". Kalmistute register Haudi. Vaadatud 25.12.2020.