Theodor Käärik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Theodor Andreas Käärik)
Jump to navigation Jump to search
Theodor Käärik
Sünniaeg 10. november 1889
Sünnikoht Viljandi vald Liivimaa
Surmaaeg 3. detsember 1940

Theodor Andreas Käärik (10. november 1889 Kärksi küla Viljandi vald Liivimaa3. detsember 1940 Tallinn Eesti) oli eesti riigiametnik ja Eesti sõjaväe looja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Theodor Kääriku haridustee algas Viljandi linnakoolis, Heine progümnaasiumis ning Pärnu poeglaste gümnaasiumis.

Aastail 1910 ja 1911 ning 19121914 õppis Theodor Käärik Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas, ta kuulus Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli selle kirjatoimetaja. 1916 - 1917 õppis Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas.

Teenistus Venemaa sõjaväes[muuda | muuda lähteteksti]

1911. aastal läks ta 197. Lesnoi polgu reservlipnike kursustele ning pärast nende lõpetamist 1912. aastal suunati teenistusse. Teenistus algas Viljandi družiinas ning jätkus 1915. aastal Keksholmi (Käkisalmi) kaardiväepolgus ja Sveaborgi kindluses.

Käärik sai lahinguis Galiitsias kaks korda haavata ja viibis üheksa kuud ravil. Tema teeneid hinnati Püha Anna ordeni IV klassiga, mõõgaga Vapruse Eest, Stanislavi III ning Püha Vladimiri IV klassi ordeniga lehvi ja mõõkadega.

Käärik viibis ravil Peterburi keiserlikus haiglas. Pärast paranemist oli ta ühe väljaõpperügemendi ülem. Ravides 1916. ja 1917. aastal Petrogradis sõjahaavu, üritas Theodor Käärik sealses ülikoolis juuraõpinguid jätkata, kuid poliitiline olukord oli muutunud tuliseks. Siiski jõudis ta lühikest aega õppides kuuluda Eesti üliõpilaste seltsi Põhjala.

Revolutsioonide periood[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruarirevolutsiooni esimesel päeval, 28. veebruaril 1917 Theodor Käärik vangistati ning viidi mahalaskmisele, kuid eesti ja vene sõdurid päästsid ta, öeldes, et ta kuulub nende hulka.

1. märtsil 1917 võttis Käärik koos eesti sõduritega Petrogradi peapostkontori oma kaitse alla ja päästis selle rüüstamisest.

8. aprillil 1917 korraldas ta koos mõttekaaslastega Petrogradis võimsa eestlaste rongkäigu, millel osales ligi 40 000 inimest, sealhulgas 15 000 sõjaväelast ja 30 orkestrit. See manifestatsioon Eesti autonoomia toetuseks täitis oma eesmärgi: 12. aprillil 1917 oli Ajutine Valitsus sunnitud ühendama Eesti maa-ala üheks kubermanguks ning andma loa ajutise maanõukogu valimisteks.

20. aprillil 1917 oli Petrogradi Lossi platsil ligi 4000 osavõtjaga eesti sõjaväelaste paraad. Leitnant Käärik raporteeris kindralleitnant Lavr Kornilovile, kes pidas pärast paraadi kõne eesti sõdureile.

Käärik oli Petrogradis aktiivne ka eesti sõjaväelaste organiseerimisel ning ta valiti sealse Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee esimeheks. 20. mail 1917 oli ta koos koolivend Jüri Vilmsi ja William Tomingaga sõjaminister Aleksandr Kerenski juures Eesti polgu loomist nõudmas. Kerenski käskkirjaga lubati see asutada.

21. oktoobril 1917 saatis Eesti sõjaväeosade organiseerimiskomitee esimees leitnant Käärik Johan Laidonerile, kellest pidi saama formeeritava Eesti diviisi ülem, telegrammi palvega kohe välja sõita.

23. veebruaril 1918 vahistati Käärik kui Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees. Järgmisel päeval õnnestus tal põgeneda.

Pärast esimese Eesti diviisi organiseerimist oli Käärik diviisi staabis jaoskonnaülem ning enne Saksa okupatsiooni ka Tallinna komandandi abi ja peapostkontori komandant. Käärik saatis manifesti üle Eesti ja Petrogradi Julius Seljamaale. Too avaldas vabariigi väljakuulutamise ja Ajutise Valitsuse koosseisu ajalehes «Naš Vek».

Pärast seda, kui sakslased olid rahvusväeosad likvideerinud, ei lasknud kapteniks ülendatud Käärik käsi rüppe. Ta korraldas side- ja vahendusfirma Kosmos. See varifirma hankis raha Eesti välisesindustele, pidas sidet eestimeelsete tegelaste vahel ning hankis reisilube ja -dokumente. Saksa okupatsiooni ajal oli ta üks Kaitseliidu rajajaid.

Tegevus Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

11. novembril 1918, samal päeval kui võim Tallinnas läks üle Eesti Ajutisele Valitsusele, loodi Riigikantselei eelkäija Ajutise Valitsuse Kantselei. Theodor Käärik sai esimeseks ametisse nimetatud asjadevalitseja kohusetäitjaks. Samal ajal oli ta lühikest aega Sõjaministeeriumi kodifitseerimisosakonna ülema abi.

12. novembrist 1918 kuni 18. novembrini 1919 oli Käärik Ajutise Valitsuse asjadevalitseja. Ta vabastati sellelt kohalt, sest valiti Asutava Kogu liikmeks Tööerakonna nimekirjas.

Pärast seda, kui aprillis 1919 oli kokku kutsutud Asutav Kogu ja ametisse asunud valitsus, nimetati Ajutise Valitsuse Kantselei ümber Vabariigi Valitsuse Kantseleiks.

Aastatel 19201923 töötas Käärik Riigikassa peavalitsuse juhataja ametikohal. Siin võttis ta vastu ja kirjutas alla kviitungile Venemaalt 15 miljoni kuldrubla (11 610 kilogrammi kulla) saamise kohta Tartu rahu tingimuste järgi.

Alates 1923. aastast kuni surmani 1940. aastal töötas ta Riigi Trükikoja juhatajana, 1923. aastast trükiti kõik paberrahad ja vermiti kõik mündid kohapeal, Kääriku juhitavas asutuses. Ta oli 1935. aastal Eesti riigi rahaliste loteriide direktor. Pärast Eesti okupeerimist vabastati Theodor Käärik ametist.

Theodor Käärik suri 51-aastasena 3. detsembril 1940 Tallinnas Nõmme tuberkuloosihaiglas kopsuverejooksu tagajärjel. Ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

15. veebruaril 1916 abiellus Theodor Andreas Käärik Peterburi Jaani kirikus Edith Jürgensoniga. Naine elas algusaastatel meheõe Hilda ja tolle abikaasa Märt Israeli juures Tsarskoje Selos. Nood juhatasid seal meiereid. Igal hommikul saatsid nad keisrikojale pitseeritud anumais piima, koort ja võid.

Käärikute abielust sündis kaks poega: Kaljo (1917–2008) ja Endel (1919–1944). Kaljo Käärik elas Rootsis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]