Teadmiseargument

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Teadmiseargument ehk teadmise argument (knowledge argument) on vaimufilosoofias füsikalismivastane argument, mis ütleb, et teadmine kvaalide kohta ei ole füüsikaline teadmine, ning järelikult on maailmas midagi niisugust, mis ei ole füüsikaline.

Argumendile pani nime Frank Jackson, kes esitas selle artiklis "Epifenomenilised kvaalid" (1982).

See on üks tähtsamaid füsikalismivastaseid argumente ning seda on filosoofilises kirjanduses palju arutatud.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Väide, et füüsikaline teadmine ei ole fenomenilise teadmise jaoks piisav, ("teadmiseintuitsioon", knowledge intuition), esineb filosoofilises kirjanduses juba varem, sealhulgas John Locke'il ja teistel empiristidel.

Herbert George Wellsil on jutustus "The Country of the Blind" ("Pimedate maa", 1904), milles võõramaalane püüab pimedaid kohalikke veenda, et tal on üks meel rohkem.

Bertrand Russell kirjutab raamatus "The Problems of Philosophy" (1912): "Füüsikateadus on enam või vähem ebateadlikult triivinud seisukohani, et kõik loodusnähtused tuleb taandada liikumistele. Valgus ja soojus ja heli tulenevad kõik laineliikumistest, mis rändavad neid kiirgavast kehast inimeseni, kes näeb valgust või tunneb soojust või kuuleb heli. See, millel on laineliikumine, on kas eeter või "jäme mateeria", aga igal juhul on ta see, mida filosoofid nimetavad mateeriaks. Ainsad omadused, mis teadus talle omistab, on asukoht ruum ja võime liikuda liikumisseaduste kohaselt. Teadus ei eita, et tal võib olla teisi omadusi; aga kui on, siis need teised omadused ei ole teadlasele kasulikud ega aita tal nähtusi seletada.
Mõnikord öeldakse, et valgus on laineliikumise vorm, aga see on eksitav, sest valgus, mida me vahetult näeme, mida me meelte kaudu otseselt tunneme, ei ole laineliikumine, vaid midagi üpris erinevat – miski, mida me kõik tunneme, kui me pole pimedad, kuigi me ei oska seda niiviisi kirjeldada, et oma teadmist pimedale inimesele edasi anda. Seevastu laineliikumist saab pimedale väga hästi kirjeldada, sest teadmise ruumist võib ta omandada kompimismeele abil; ja lainetust saab ta merereisil kogeda peaaegu sama hästi nagu meie. Kuid see, millest pime aru saab, ei ole see, mida me valguse all silmas peame; valguse all peame silmas just seda, millest pime iial aru ei saa ja mida me talle iial ei suuda kirjeldada.[1] Russell tahab öelda, et meie tunnetuslik asend füüsiliste esemete suhtes on samalaadne nagu pimeda asend valguse suhtes: "füüsilised esemed (physical objects) jäävad oma seesmise loomuse poolest tundmatuks, vähemalt niivõrd, kui neid avastatakse meelte abil.[2]

Charlie Dunbar Broad (1925) tõi sisse "matemaatilise peaingli", loogiliselt kõiketeadva olendi, kellel on piiramatud matemaatilised võimed ning võime tajuda aatomite mikroskoopilist ehitust, nii et ta teab kõiki "mehhanistlikke" (st füüsikalisi) tõdesid keemiliste ühendite kohta. Broadi järgi oleks tal ikkagi puudu fenomeniline teadmine näiteks ammoniaagi lõhna kohta. "Võtame tavalise väite, nagu me neid leiame keemiaraamatutest, näiteks: "Lämmastik ja vesinik ühinevad, kui lasta elektrilahendus läbi nende segu; see on vees hästi lahustuv gaas, millel on iseloomulik terav lõhn. Kui mehhanitsistlik (mechanistic) teooria on tõene, siis peaingel saab oma teadmisest aatomite mikroskoopilise ehituse kohta tuletada kõik need tõsiasjad peale viimase. Ta teaks täpselt, milline peab olema ammoniaagi mikroskoopiline ehitus; kuid ta oleks täiesti võimetu ennustama, et sellise ehitusega aine lõhnab nii, nagu inimese ninna sattudes lõhnab ammoniaak. Parimal juhul võiks ta selle kohta ennustada, limaskestas, haistmisnärvides jne leiavad aset teatud muutused. Kuid tal ei oleks võimalik teada, et neid muutustega kaasneb lõhn üldse või ammoniaagi lõhn iseäranis, kui keegi talle seda ei ütle või ta ise seda ei tunne. kui nn sekundaarsete kvaliteetide olemasolu või nende ilmumise tõsiasi sõltub neid kvaliteete ise mitte omavate aineosakeste mikroskoopilistest liikumistest ja asetustest, siis selle sõltuvuse seadused on kindlasti emergentset tüüpi."[3] Broad teeb järelduse, et "mehhanitsism" (mechanism; st füsikalism) on väär.

John William Dunne kirjutab raamatus "An Experiment with Time": "Oletame, et teil on külaline maalt, mille kõik elanikud on sünnist saadik pimedad, ning te püüate talle arusaadavaks teha, mida te mõistate nägemise all. Oletame veel, et te avastate, et teil kahel on õnneks nii palju ühist, et te mõlemad olete füüsikateaduste terminitega läbi ja lõhki tuttavad.
Kasutades seda vastastikuse arusaamise alust, püüate talle oma mõtet selgeks teha. Te kirjeldate, kuidas selles väikeses kaameras, mida kutsutakse silmaks, teatud elektromagnetlained, mis kiirguvad kaugelt objektilt, fookustuvad võrkkestale ning kutsuvad mõjutatud piirkonnas esile füüsikalisi muutusi; kuidas need muutused seostuvad närvienergia vooludega ajukeskusteni viivate närvide rägastikus ning kuidas molekulide või aatomite muutused neis keskustes on küllaldased, et "nägija" registreeriks kauge objekti kontuurid.
Kõigest sellest saaks külaline täielikult aru.
Aga tähele panna tuleb järgmist. Siin on üks teadmine, millest külalisel, pole eelnevat arusaamist. See on teadmine, mida ta ei saa teie kombel tavalise isikliku katse käigus ise omandada. Selle asemele olete talle pakkunud kirjelduse füüsikateaduse keeles. Ja see aseaine oli mõeldud selleks, et te edastaksite selle teadmise endalt talle.
Aga "nägemine" hõlmab muidugi hulga rohkem kui kontuuride registreerimine. On näiteks värvus. (...) Füüsikaline kirjeldus ei saa siin anda informatsiooni, mille oleks võinud anda kogemus.[4].

Brian Farrell kirjutab artiklis "Experience": "Oletame, et oleme saanud marslasest külaliselt kogu informatsiooni, mida me psühholoogide ja füsioloogidena võime tema meeltevõimete kohta saada. Tõenäoliselt me tahaksime öelda: "Ei tea, mis tunne on olla marslane – tema pseudoraadiomeelega, millega ta võib näiteks kuulata mis tahes raadiosagedust, mida aga tahab. Harukordne!" See tundub olevat täiesti mõistlik märkus. Aga kui marslase kohta poleks olnud midagi muud avastada kui tema tegelikud ja võimalikud reaktsioonid, siis see poleks olnud mõistlik märkus. Me teaksime, mis tunne on olla marslane ja seal poleks midagi küsida. Nii et marslase kohta on veel midagi teada saada, nimelt miline on tema kogemus.[5] Farrell nimetab kogemust tunnusevabaks (featureless).

Herbert Feigl (1958) räägib episteemilistest piirangutest, mis on marslasel, kes uurib inimkäitumist, ilma et tal oleks inimlikke tundeid: "Esimene küsimus, mida ma tahan arutada, puudutab tunnetuslikku "plussi", st väidetavaid eeliseid, mis on teadmisel tutvuse kaudu teadmise ees kirjelduse kaudu. Võib näiteks küsida, mida niisugust teab nägija, mida sünnist saadik pime ei tea. Või kui võtta kaks näidet Eddingtonilt, siis mida teab naljade mõjust see, kellel puudub huumorimeel? Kas marslane, kellel täielikult puudub kaastunne ja pieteeditunne, võiks teada, mis toimub relvarahu aastapäeval? Oletame, et nägemismeelega, huumorimeelega ja pieteeditundega varustatud inimeste käitumine on täielikult füüsikaliselt (1 või 2) ennustatav ja seletatav. Sel juhul saaks marslane ennustada maalaste kõiki reaktsioone, sealhulgas keelelisi lausungeid olukordades, kus on tegemist nägemistajumustega, naeruga naljade üle või (pühaliku) käitumisega vaherahu aastapäeval. Kuid hüpoteesi kohaselt puuduksid marslasel täielikult seda sorti kujutlused ja empaatia, mis sõltuvad tuttavolekust (otsesest tutvusest) seda liiki kvaalidega, mida kujutletakse või empaatiliselt kaasa tuntakse.[6] Feigl arvab, et teadmiseintuitsioon on väär, aga kui ta oleks tõene, siis ta kummutaks füsikalismi.

Thomas Nageli järgi ("Mis tunne on olla nahkhiir?", 1974) saab teatud tõsiasju haarata üksnes subjektiivsest vaatekohast. Isegi kui me teaksime nahkhiire kajalokatsioonisüsteemi kohta kõike, mida on võimalik objektiivsest vaatekohast teada, jäälsid teatud faktiküsimused nahkhiirte kohta ikkagi vastamata: me ei teaks, mis tunne on tajuda midagi nahkhiire kajalokatsioonisüsteemi abil.

Jacksoni kaks argumenti[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Epifenomenilised kvaalid" esitab Jackson teadmiseargumendi kahes versioonis.

Mõlemas näites on juttu sellest, et paljalt füüsikalise teadmise alusel pole võimalik öelda, milline on mingi fenomenilise kogemuse kvaliteet.

Mary tuba[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mary tuba

Tuntum neist on "Mary toa" mõtteeksperiment. Mary on vangis mustvalges toas, kuid tal õnnestub seal saada kõik võimalikud füüsikalised (sealhulgas neurofüsioloogilised) teadmised värvide nägemise kohta. Paistab ilmne, et kui ta toast välja pääseb ja esimest korda ise värve näeb, saab ta teada midagi, mida ta enne ei teadnud. Sel juhul aga ei olnud tema varasemad teadmised täielikud. Järelikult on asju, mida füüsikaliselt teada pole võimalik, ning füsikalism ei pea paika.

Mary toa argumenti täpsustab Jackson artiklis "Mida Mary ei teadnud" (What Mary Didn't Know. – Journal of Philosophy, 83, 1986, lk 291–295), vastates Paul Churchlandi kolmele vastuväitele.

Fred[muuda | muuda lähteteksti]

Teises mõtteeksperimendis figureerib Fred, kes on võimeline nägema värvi, mida teised ei näe. Selleks et teada, milline kogemus Fredil seda värvi nähes on, ei piisa füüsikalistest teadmistest.

Jacksoni argumendi uudsus[muuda | muuda lähteteksti]

Mary toa argumendis jaotab Jackson "teadmiseintuitsiooni" kolmeks osaks. Et seda eitada, tuleb eitada üht neist osadest.

  1. Enne toast lahkumist on Maryl kõik füüsikalised teadmised.
  2. Pärast toast lahkumist saab Mary midagi teada.
  3. Kui kaks eelmist eeldust on tõesed, siis seda, mis Mary toast väljudes teada saab, ei saa füüsikalistest tõdedest aprioorselt tuletada.

Jackson lähtub sellest, et kui füsikalism on tõene, siis täielik tõde inimeste värvinägemise kohta on aprioorselt tuletatav täielikust füüsikalisest tõest.

Psühholoogilise tõe aprioorne tuletatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Füsikalismi kaitsjad võivad öelda, et psühholoogiline tõde ei ole füüsikalisest tõest aprioorselt tuletatav, vaid tuleneb Saul Kripke moodi aposterioorse paratamatusega nagu see, et vesi on H2O?

Jackson kritiseerib seda vastust. Artiklis "Postscript" arutleb ta järgmiselt. Vaatleme arutlust: "H2O katab suurema osa planeedist. Järelikult vesi katab suurema osa planeedist." Järeldus on paratamatu, kuid ei järeldu eeldusest aprioorselt. Jacksoni järgi ta ei järeldu sellepärast, et eeldus ei ütle füüsikaliste asjaolude kohta kõike. Füüsikaliste asjaolude hulka kuulub ka see, et H2O ja muus osas etendab vee osa. Kui nüüd eeldusele lisada, et H2O etendab vee osa, siis Jacksoni järgi järeldus järeldub aprioorselt. Nii et kui H2O-st küllalt põhjalikult rääkida, järeldub järeldus vee kohta aprioorselt. Samamoodi, kui maailma füüsikalisest loomusest küllalt põhjalikult rääkida, siis füsikalism tähendab, et psühholoogiline tõde tuleneb aprioorselt füüsikalisest tõest.

See argument on küll vaieldav, kuid täidab lünga teadmiseargumendis. Seda lünka on püüdnud täita ka teised, sealhulgas David Chalmers (1996, 2003, 2004 ja 2006a).

Epistemoloogiline ja ontoloogiline tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Terence Horgani (1984) järgi saab "füüsikalist informatsiooni" teadmisargumendis tõlgendada kas epistemoloogiliselt või ontoloogiliselt.

Horgani järgi väljendab lause "eksplitsiitset füüsikalist informatsiooni" tatud protsesside kohta parajasti siis, kui see lause on osa nende protsesside teoreetiliselt adekvaatsest kirjeldusest või järeldub sellest; ja lause väljendab "ontoloogiliselt füüsikalist informatsiooni" teatud protsesside kohta parajasti siis, kui kõik entiteedid , millele selles lauses osutatakse või on muutujate väärtused, on füüsikalised entiteedid ning kõik omadused ja suhted, mida lause predikaatidega väljendatakse, on füüsikalised omadused ja suhted. Sel juhul võib väljendi "omada kogu eksplitsiitset füüsikalist informatsiooni x kohta" ümber sõnastada "omada täielikku füüsikalist teadmist x kohta" ning väljendi "omada kogu ontoloogiliselt füüsikalist informatsiooni x kohta" ümber sõnastada "teada kõiki füüsikalisi tõsiasju x kohta.

Sel juhul saab sõnastada argumendi nõrgema ja tugevama versiooni.

Nõrgem versioon on niisugune: Maryl on enne vabanemist täielik füüsikaline teadmine inimese värvinägemist puudutavate tõsiasjade kohta. Aga on olemas niisugust liiki teadmised inimese värvinägemist puudutavate tõsiasjade kohta, mida tal enne vabanemist ei ole. Järelikult on olemas niisugust liiki teadmised inimese värvinägemist puudutavate tõsiasjade kohta, mis on mittefüüsikalised teadmised.

Tugevam versioon on niisugune: Maryl teab enne vabanemist kõiki füüsikalisi tõsiasju inimese värvinägemise kohta. Aga on tõsiasju inimese värvinägemise kohta, mida Mary enne vabanemist ei tea. Järelikult on mittefüüsikalisi tõsiasju inimese värvinägemise kohta.

Tugevama versiooni järeldus on ontoloogiline väide, mida füsikalistid peavad eitama. Nõrgema versiooni järeldus on epistemoloogiline väide, mis ei välista mittefüüsikaliste tõsiasjade olemasolu eitamist. Nähtavasti pidas Jackson silmas tugevamat tõlgendust.

Nõrgema versiooni järeldusest ei järeldu tugevama versiooni järeldus. kui teadmine millegi kohta on ebatäielik, siis see veel iseenesest ei tähenda, et ei teata mõnd konkreetset tõsiasja. Kui näiteks Jaan teab midagi Jaani kohta (de se teadmine), kuid ei mäleta, et ta on Jaan, siis selle meeldetulemine ei pane teda teadma ühtki uut tõsiasja.

Kui teatud füüsikalisi tõsiasju värvinägemise kohta on võimalik teada kahel moel – "füüsikalisel moel" füüsikaliste mõistete kaudu ja "mittefüüsikalisel moel" mittefüüsikaliste mõistete kaudu, siis on võimalik omandada uut (mittefüüsikalist) teadmist (füüsikalise) tõsiasja kohta, omandamata teadmist mingi uue tõsiasja kohta.

Paljud autorid nõustuvad argumendi nõrgema versiooniga, kuid mitte tugevama versiooniga: nad möönavad, et Mary saab uut propositsioonilist teadmist, kuid eitavad, et ta saaks teada tõsiasju, mida ta varem mingil muul moel ei teadnud. (Nad eitavad, et on tõsiasju, mida Mary enne vabanemist ei tea.) Teised autorid eitavad isegi nõrgemat versiooni ning väidavad, et Mary ei saa ja mitte uut propositsioonilist teadmist.

Et vältida tugevama versiooni järeldust, tuleb kas eitada, et täielik füüsikaline teadmine on ka kõikide tõsiasjade teadmine, eitada, et on mingit liiki teadmised inimese värvinägemist puudutavate tõsiasjade kohta, mida Maryl enne vabanemist ei ole, või eitada, et teatud liiki teadmise puudumine mingite tõsiasjade kohta on ka nende tõsiasjade mitteteadmine.

Füüsikalised ja mittefüüsikalised teadmised ja tõsiasjad[muuda | muuda lähteteksti]

Teadmiseargumendiga õigustatakse sageli omadusdualismi. Mittefüüsikalised tõsiasjad ongi sellepärast mittefüüsikalised, et nad hõlmavad mittefüüsikalisi omadusi (näiteks omadus omada teatud kindla kvaliteediga kogemust).

"Füüsikalist" mõistetakse laias mõttes: füüsikaline teadmine on enam-vähem kõik see, mida saab väljendada taandumatult mentaalseid termineid kasutamata. Füüsikalisi tõsiasju ei saa nõnda lihtsalt defineerida, sest on väidetud ka, et täielik füüsikalne teadmine ei tähenda kõikide füüsikaliste tõsiasjde teadmist. Enamasti siiski füüsikalise teadmise ja füüsikaliste tõsiasjade mõiste probleeme ei tekita.

Teadmine, mis tunne on[muuda | muuda lähteteksti]

Sageli sõnastatakse Mary uut teadmist Thomas Nageli järgi: Mary ei tea, mis tunne on näha värve, ja kui ta vabaneb, siis ta saab teada. Sel juhul aga ei eristata lihtsalt otsest tuttavolekut värvikogemustega ja teadmist, milline värvikogemus teistel samadel puhkudel on.

Nida-Rümelin (1996 ja 1998) toob järgmise näite. Marianna elab alguses samas olukorras nagu Mary. Siis aga saab ta oma tuppa meelevaldset värvi värvitud asjad (abstraktsed maalid, punased toolid, sinised lauad jne, kuid mitte kollase banaanid, sinise taevaga maalid jne). Sellepärast ei saa ta oma värvikogemusi seostada sellega, mis ta varem on värvide kohta teada saanud. Ta küll teab, mis tunne on näha pinast, sinist jne, kuid ta ei tea ikka veel, et taevas paistab tavalistele tajujatele sinine. Alles toast väljudes ja taevast nähes saab ta seda teada. Ta oli juba saanud kujundada "fenomenilised mõisted" värvikogemuse liikidest. See võimaldas tal esitada uusi küsimusi ja uusi hüpoteese. Alles vabanedes saab ta teadmise teiste inimeste kogemuse kohta, mis teadmiseargumendis oluline on. See teadmine eeldab fenomeniliste mõistete kasutamist.

Mary uus teadmine ei ole hästi kirjeldatav selle kaudu, mis tunne on. Mary omandab fenomenilise uskumuse, et taevas paistab normaalsetele tajujatele sinine (fenomenilise uskumuse puhul on mängus fenomeniline mõiste). Oma toas võis Mary seda uskuda mittefenomeniliselt.

Kas Mary saab uue propositsioonilise teadmise?[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud vastuväited teadmiseargumendile lähtuvad sellest, et Mary ei saa esimest korda värve nähes propositsioonilist teadmist.

Selline seisukoht võimaldab füsikalistil teadmiseintuitsiooni aktsepteerida, postuleerimata füsikalismi aposterioorsust.

Võimehüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Võimehüpotees

Ühe versiooni järgi seisneb Mary teadmine, kuidas värvid välja näevad, võimes kogemusi kujutleda, ära tunda ja meenutada. Tegemist ei ole teadmisega-et, vaid teadmisega-kuidas.

Vastuväited võimehüpoteesile[muuda | muuda lähteteksti]

Brian Loar (1990, 1997) väidab, et Mary uue teadmise sisu saab propositsionaalselt väljendada seda laasi lausetega: "Kui punase nägemine on niisugune, siis ta ei ole naasugune".

Torin Alter (2001) ning Stanley ja Williamson (2001) seavad kahtluse alla teadmise-et ja teadmise-kuidas eristamise mõttekuse.

Tutvusehüpotees[muuda | muuda lähteteksti]

Earl Conee (1994) ning John Bigelow ja Robert Pargetter (1990) leiavad, et Mary omandab toast väljudes värvinägemise kohta üksnes mittepropositsionaalset tutvusteadmist. Tema õppimine seisneb otseses tutvumise värvikogemuste fenomenilise iseloomuga, nõnda nagu käiakse mingis linnas, et sellega tutvuda.

Vastuväited tutvusehüpoteesile[muuda | muuda lähteteksti]

Pole selge, kas kogu teadmine, mis May omandab, on tutvusteadmine.

Pole selge, kas vahetegemine tutvusteadmise ja propositsionaalse teadmise vahel on mõttekas.

Sõna "tutvus" on kahemõtteline, sest ta võib tähistada nii teadmist kui ka kogemust. Esimeses tõlgenduses võib Mary uus tutvusteadmine ehk sisaldada ka faktilist komponenti. Teine tõlgendus muudab väite, et Mary midagi teada saab, triviaalseks: Maryl kahtlemata on uus kogemus.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bertrand Russell. The Problems of Philosophy, 1967 [1912], lk 27–28.
  2. Samas, lk 32.
  3. Broad 1925, lk 71.
  4. John William Dunne. An Experiment with Time, 1958 [1927], lk 13–15.
  5. Farrell 1950
  6. Feigl 1958, lk 541

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]