Eeter (füüsika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib eetrist kui füüsikamõistest; antiikfilosoofia elemendi kohta vaata artiklit Eeter (element), teiste tähenduste kohta täpsustuslehte Eeter.

Eeter on uusaegses filosoofias ja loodusteaduses kasutatud mõiste, mis tähistas makroskoopiliste kehade vahel toimivate mõjude substraati ehk kandjat. Valdavalt selgitati hüpoteetilise, eriti peenest mateeriast koosneva eetri abil füüsikaliste jõudude, näiteks elektromagnetjõu ja gravitatsioonijõu ülekandumist kehalt kehale.

Tavaliselt peetakse uusaegse eetri all silmas eetrit selles tähenduses, milles seda kasutati aristotelliku ja kartesiaanliku koolkonna mehaanikas ning mida pärast Newtoni mehaanika levikut tarvitati elektromagnetiliste efektide seletuseks. Kuna niisugused ajaloolised teooriad on korduvalt kummutatud (kartesianismi lükkas ümber Newton, elektromagnetiliste eetriteooriate ümberlükkamisele oli suunatud Michelson-Morley katse), on sellele terminile moodsas füüsikakirjanduses jäänud külge halvustav tähendus. Samas on väidetud ka, et eetri mõiste abil võiks kirjeldada tänapäeva kvantmehaanikas ja relatiivsusteoorias postuleeritavaid efekte, milles taas ilmneb aegruum kui füüsikaliste väljade substraat. Teiste seas toetas sellist seisukohta Nobeli füüsikaauhinna laureaat Paul Dirac.

Antiik- ja keskaegsest eetri kui elemendi mõistest väljakasvanud füüsikaline eeter oli laialt kasutusel 16.–19. sajandi füüsikateooriates, samas kasutasid eri autorid seda oluliselt erinevates tähendustes. Nii oldi eri seisukohtadel, kas eeter on täielikult materiaalne ja koosneb lihtsalt üliväikestest aineosakestest, mille väiksus võimaldab eetril tungida isegi tahkete kehade sisemusse, või võib eetrit pidada ka mingil määral vaimseks, mis võimaldaks sel üle kanda vaimu ja keha vahelisi mõjutusi, lahendades nii uusaegset filosoofiat vaevanud vaimu ja keha eristuse probleemi. Isaac Newton jäi eetri olemasolu suhtes oma peateoses "Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid" ebamäärasele seisukohale. Ta kasutas seda küll otsesõnu mitmes käsikirjalises teoses, ent eetri olemuse jättis Newton neiski valdavalt lahtiseks. Newtoni järgijad hakkasid mehaanikas eetrist järk-järgult loobuma, aktsepteerides gravitatsiooni kaugmõju ilma lähemate selgitusteta, kuid elektromagnetnähtuste selgitustes püsis eeter 20. sajandi alguseni.