Halapaju
| Halapaju | |
|---|---|
 Õitsev halapaju | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Malpiigialaadsed Malpighiales |
| Sugukond |
Pajulised Salicaceae |
| Perekond |
Paju Salix |
| Liik |
Halapaju |
| Binaarne nimetus | |
|
Salix acutifolia (Willd.) | |
| Sünonüümid | |
| |
.jpg)
Halapaju (Salix acutifolia) on mitmeaastane heitlehine põõsas või lehtpuu paju perekonnast.
Nomenklatuur ja süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Enamasti peetakse halapaju eraldi liigiks Salix acutifolia. Liigi autor on Carl Ludwig Willdenow. Sünonüümid on Salix violacea Willd. ja Salix coerulescens Turcz.[2]
Liigiepiteet acutifolia tähendab 'teravalehine'.
Mõned autorid, sealhulgas Soome botaanikud, peavad halapalju härmpaju alamliigiks (Salix daphnoides ssp. acutifolia)[3][4][5][6]. Alamliigi autor on Frederik Elias Ahlfvengren.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Halapaju kasvab pärismaisena Soomes, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Venemaa Euroopa-osas, Põhja-Kaukaasias, Lääne-Siberis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis.[7]
Seda kasvatatakse ka kultuurtaimena.
Eestis kasvab halapaju kõrgete hõredate põõsastena Peipsi liivadel ja Lõuna-Eesti jõgede ääres (Koiva ja Piusa jõgi[8]) või ka istutatult elamute juures.[9]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Halapaju on 1–12 m (tavaliselt 3–8 m[10]) kõrgune puu või põõsas. Võrsed on halapajul punakaspruunid kuni lillakaspunased. Tal on tumepruunid või tumepunased[9] (erepunased või kollakad) sinaka kirmega[9] pikad, peened[9] ja hargnevad oksad. Oksad on sageli rippuvad[9].
Ovaalse kujuga pungad on punased või tumepunased, pikkusega kuni 6 mm pikad. Lantsetjad, kiiljad lehed (harva joon-lansetjased), mille pikkus on 6–15 cm ja laius 0,7–1,2 cm. Alt on nad hallid, ülevalt tumerohelised ja teravad. Rootsud on kollakas-punased, pikkusega 1 cm.
Urvad on silindrilise kujuga 2,5–3,5 cm pikkused. Nad on hõbevalget värvi[9]. Halapaju on kahekojaline taim ja tema urbade järgi ei ole algul võimalik vahet teha, kas oksad on pärit isas- või emastaimelt.
Halapaju õiel on kaks tolmukat[viide?], üks lindikujuline tagameenääre, munakujuline paljas sigimik, pikk emakakael ja pikergune emakasuue. Emasurvad saavad heleroheka värvuse just väljaulatuvatelt emakasuudmetelt.
Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaliselt kasvab veekogu kallastel (jõgede, järvede, ojade kallastel).[11]
Halapaju õitseb vara, koos paiselehega[9]. Õitsemise ajal, mis kestab nädal-paar, annavad isasurbadele värvi kollased tolmukapead. Pajude isastaimed on kevadel väga olulised mesilaste õietolmuga varustajad, emastaimedelt saab ainult mett.
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Pajukoor
Rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]
Lehtedest valmistatakse salitsiini sisaldusega teed või vesitõmmist, mida kasutatakse palavikuvastase ainena.[11] Salitsiin on glükosiid, mis moodustub salitsüülhape organismi sattumisel. See hape on keemiliselt sarnane aspiriinis sisalduva happega, aga nendel on erinevused toime suhtes.[12]
Taime koorest valmistatakse ürditeed, millel on soodne toime seedimisele. Tee taastab isu ja omab kõhulahtisuse vastaset efekti. Samuti selle vesitõmmisega ravitakse artriiti, neuralgiat, ja üldist valu.[12]
Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]
Halapajust valmistatud droogi ei tohi kasutada kui inimesel on suurenenud tundlikkus salitsülaatide suhtes või kui inimene võtab verd vedeldavaid ravimeid.
Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]
Lehed sisaldavad salitsiini, antokloore, parkaineid ja askorbiinhapet.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Salix acutifolia Willd". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.
- ↑ "The Plant List (2013), versioon 1.1". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. veebruar 2019. Vaadatud 18. juunil 2016.
- ↑ Leena Hämet-Ahti, Annikki Palmén, Pentti Alanko, , Peter M. A. Tigerstedt. Suomen puu- ja pensaskasvio, 2. muudetud trükk, Dendrologian Seura r.y., Helsinki 1992. ISBN 951-96557-0-0
- ↑ Leena Hämet-Ahti, Juha Suominen, Tauno Ulvinen, Pertti Uotila (toim). Retkeilykasvio, 4. muudetud trükk, Luonnontieteellinen keskusmuseo, Kasvimuseo, Helsinki 1998. ISBN 951-45-8167-9
- ↑ Ella Räty (toim). Viljelykasvien nimistö. Puutarhaliiton julkaisuja nro 363, Helsinki 2012. ISBN 978-951-8942-92-7
- ↑ M. Lagerström, T. Uronen. Pajut puutarhassa, Tammi 2005. ISBN 951-31-3244-7
- ↑ GRIN
- ↑ "Liigikirjeldused". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2016. Vaadatud 18. juuni 2016.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Heljo Krall, Urvapajud
- ↑ Tõnu Ploompuu, Aasta puu EL 2006/3,Pajud – see on imelihtne!
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Pharmspravka.ru. (2016). Ива - PharmSpravka. Folia Salicis acutifoliae - листья ивы остролистной, vaadatud 28. aprillil 2016.
- ↑ 12,0 12,1 Herbal Encyclopedia. (2010). Willow - Herbal Encyclopedia. Vaadatud 11. mail 2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: halapaju |
- Halapaju andmebaasis eElurikkus
- Pajutibud kuulutavad kevadet, Vooremaa, 17.02.2009