Kvaternaar
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kvaternaar ehk antropogeen on uusaegkonna (ehk kainosoikumi) kolmas periood geokronoloogilises skaalas. Kvaternaar on nii kronostratigraafiline üksus (ladestu) kui ka geokronoloogiline üksus (ajastu). Kvaternaarile eelnes neogeen. Kvaternaar algas 2,588 ± 0,005 miljonit aastat tagasi ning kestab ka praegu. Seda ajastut iseloomustavad kliima järsk jahenemine ja tsüklilised muutused, liustike kujundatud pinnavormid ning inimese suurenenud mõju. Inimese tegevus on põhjustanud keskkonna olulisi muutusi, sh mõjutanud ja kujundanud suurel määral maastikku ning elu Maal. Kliimamuutused on põhjustanud taimestiku, loomastiku ja inimese evolutsiooni kiirenemist.
Kvaternaargeoloogia on geoloogia haru, mis uurib Maad viimase 2,5 miljonit aasta jooksul. Kvaternaari geokronoloogias kasutatakse laialdaselt radiosüsiniku meetodit ja paleomagnetismi. Kliima rekonstrueerimiseks kasutatakse dendroklimatoloogiat, hapniku stabiilsete isotoopide suhet jääpuursüdamikes (vt ka isotoopgeoloogia) ning isegi õietolmuanalüüsi.[1] [2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Termini "kvaternaar" on võtnud 19. sajandil kasutusele prantsuse geoloog Jules Desnoyers, kes kasutas seda Pariisi nõo nooremate setete kohta. 1830. aastal jagas šoti geoloog Charles Lyell kvaternaari kaheks ajastikuks: holotseen ja pleistotseen. 1948. aasta rahvusvahelisel geoloogiakongressil Londonis määrati kindlaks pleistotseeni ladestiku alumine piir. Selleks kasutati stratotüübina (ehk tüüpläbilõikena) paljandit, mis asub Calabrias Lõuna-Itaalias.
Kvaternaari uurimisel on tekkinud jääaja teooria, mida esialgu ei toetatud. Jääajale viitavad tõendid tõi 1877. aastal esile James Geikie. Ta kirjeldas nelja jääaja settekihti Ida-Inglismaal. Nende kihtide vahele jäid jäävaheagade settekihid. On ka bioloogilisi tõendeid, mis kinnitavad kliima muutusi kvaternaaris. James Smith on tõestanud kodade fossiilide põhjal, et minevikus oli meri külmem Lääne-Šotimaa piirkonnas.
Ajastikud[muuda | muuda lähteteksti]
Pleistotseen on kvaternaari ajastu esimene ning ühtlasi kainosoikumi aegkonna kuues ajastik, mis vältas 2 588 000 kuni 11 700 aastat tagasi. Pleistotseeni lõpp vastab viimasele Weichseli jäätumisele Põhja-Euroopas. Pleistotseen on jagatud neljaks eaks ehk lademeks: Gelasia, Calabria, Ionia ja Tarantia. Kõik need lademed on määratletud Lõuna-Euroopas. Mandrite nüüdne asend sarnaneb pleistotseenis olnuga. Pleistotseenis esines El Niño Vaikse ookeani lõunaosas koos lõunasuunaliste passatidega. Seetõttu liikus soe vesi Vaiksel ookeanil läänest itta.
Pleistotseeni kliimas esinesid korduvad jäätumised ja jäävaheajad. Liustikukeeled ulatusid 40. laiuskraadini, mis tähendab, et 30% Maa pinnast oli kaetud jääga. Liustiku paksus ulatus 1500–3000 meetrini, maailmamere veetase langes seejuures vähemalt 100 meetri võrra. Liustik kattis niihästi kogu Antarktika ja Gröönimaa kui ka Põhja-Euroopa ning suurema osa Põhja-Ameerikast. Jäätumise haripunktis oli kogu Baltika jääga kaetud. Jääkilpide ette oli tekkinud igikeltsa vöönd, mis haaras sadu ruutkilemeetreid Põhja-Ameerikast ning Euraasiast. Keskmine temperatuur ulatus liustikul −6 kraadini ning liustiku lähivööndis 0 kraadini.
Pleistotseeni maismaa- ja mereloomastik oli põhijoontes nüüdisaegne. Olulised kliimamuutused mõjutasid suuresti floorat ja faunat. Iga jää pealetung sundis taimestikku ja loomaastikku taganema lõuna poole. Imetajate suurim väljasuremine algas hilispleistotseenis ning jätkus holotseenis. Sel ajavahemikul algas Homo neanderthalensise ehk neandertallase väljasuremine.
Holotseen on kvaternaari ajastu teine ning ühtlasi kainosoikumi aegkonna seitsmes ajastik, mis algas 11 700 aastat tagasi ning kestab ka praegu. Holotseen on jäävaheaeg (interglatsiaal) pärast viimast (Weichseli) jäätumist. Liustike sulamisega on kaasnenud maailmamere veetaseme 100-meetrine tõus. Põhjapoolkeral tekkis maismaa glatsioisostaatiline liikumine, mis jätkub tänapäeval. See liustikujärgne isostaatiline liikumine on kujundanud ka Läänemerd ning kutsub esile nõrku maavärinaid.
Holotseeni kliima on olnud üsna stabiilne. Jääpuursüdamikest saadud teave näitab, et ajastikule eelnes kliima soojenemise ja jahenemise periood. Loomastik ja taimestik ei ole holotseeni jooksul palju muutunud, kuid liikide areaalid on nihkunud. Ajastiku alguses hakkasid välja surema Põhja-Ameerika loomastiku esindajad: mammutid, mastodonid, smilodonid, mõõkhambulised tiigrid. Megafauna väljasuremist on seostatud indiaanlaste esivanemate saabumisega. [3][4][5]
Kvaternaari jäätumised[muuda | muuda lähteteksti]
Viimane jäätumine[muuda | muuda lähteteksti]
Viimane jäätumine esines pleistotseenis 110 000 – 10 000 aastat tagasi. Jäätumise kestel esines liustikujää pealetunge ja taandumisi. Jäätumise haripunkt oli 18 000 aastat tagasi. Liustiku jaotus oli Euroopas ja Põhja-Ameerikas erinev. Seetõttu eristatakse ka eri piirkonnades eri jäätumisi, kõrvutades (korreleerides) seejuures neid omavahel. Jäätumiste nimed on pandud piirkonna järgi: Frasese, Pinedale, Wisconsini (Põhja-Ameerikas), Devensia (Briti saartel), Midlandia (Iirimaal), Würmi (Alpides), Weichseli (Põhja-Euroopas), Valdai (Ida-Euroopas) Zõrjanka (Siberis), Llanquihue (Tšiilis), Otira (Uus-Meremaal).[6]
Viimase jäätumise ajal katsid tohutud jäämassiivid Põhja-Ameerikat, Euraasiat, Siberit. Märgatavalt olid jääga kaetud Himaalaja, Andid ja Alpid. Jääajal katkes hüdroloogiline tsükkel, sest vee tsirkulatsioon oli peatunud jäämassiivide tõttu. Ent jäätumiste vahel olid lühemad soojemad perioodid ehk interglatsiaalid, mis siiski ei põhjustanud liustiku taandumist. Interglatsiaale määratakse mullaprofiilide ning jää- ja jõesetete järgi, sest jää pealetungiga muutus settimise keskkond.
Liustiku serva ees võisid jääajal tekkida jõevõrgustikud, kus veevoolud haarasid kaasa kivimimaterjali. Kui veevool aeglustus, kuhjusid kokku eriteralised, vähe sorteeritud setted, moodustades liustikujõelisi pinnavorme, näiteks oose. Jää taandumisel võisid liustiku ette kujuneda elustikuvaesed jahedad jääpaisjärved, mille veetase kõikus seoses jää pealetungimise või taandumisega. Soojematel aastaaegadel kanti järvedesse purdsetteid. Jämedateralisemad setteosakesed nagu liiv ja aleuroliit settisid järve põhja. Peeneteralisem komponent ehk savi settis jääga kaetud veekogudes talvel. Sedasi tekkis eriilmeline liustikujärvesete viirsavi.
Mandrijää lihvis ja kujundas liikumisel enda all olevaid kivimeid. Jäämassiivi surve all tekkisid eriomased kulutuslikud pinnavormid, näiteks kaljuvoored või jääkriimud kivimite pindadel. Viimased näitavad liustiku liikumissuunda. Samuti said liustiku all olevad kaljud voolujoonelise kuju, moodustades omakorda oinapäid ja silekaljusid. Laiemalt levisid mandrijää kaasa haaratud ja välja sulanud sorteerimata purdsetted. Need omakorda moodustasid moreentasandikke.[7][8][9]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Britannica, Quaternary
- ↑ ":International Stratigraphic Chart" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. märts 2012. Vaadatud 13. aprillil 2012.
- ↑ Kvaternaar, Geoloogiamuuseum
- ↑ Britannica, Holocene Epoch
- ↑ Britannica, Pleistocene Epoch
- ↑ [Last glacial period]
- ↑ [1] Anto Raukas (1988) Eestimaa viimastel aastamiljonitel, lk 68–72, 96, 104–110, 111–115,
- ↑ [kuninga.parnu.ee/?download=Pinnavormid.pdf]Liustikutekkelised pinnavormid
- ↑ Maateatuste alused – liustikud[alaline kõdulink]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- John J. Lowe, Mike J. C. Walker (1997) Reconstructing quaternary environments 2nd edition Pearson Prentice Hall
- Raymond S. Bradley (1999) Paleoclimatology Reconstructing Climates of the Quaternary, 2nd edition International Geophysics series, Volume 64
- Anto Raukas (1988) Eestimaa viimastel aastamiljonitel Tallinn, Valgus
- Eesti kvaternaari seted Eesti geoloogiakeskus