Mine sisu juurde

Saab 18

Allikas: Vikipeedia
Saab 18
Saab B 18B Rootsi Õhujõudude muuseumis
Tüüp pommitaja
Tootja SAAB
Riik  Rootsi
Tootmisaastad 1944
Toodanguarv 245
Meeskond 3 (hiljem 2)

Saab 18 oli kahemootoriline pommitaja, mille SAAB konstrueeris Rootsi Õhujõududele konkursi korras 1938. aastal. Viivituste tõttu võeti see kasutusele alles 1944. aastal, kuid muutus kiiresti standardseks pommitajaks Rootsi õhujõududes. Seda kasutati pommitaja, luure- ja ründelennukina ning selle peal katsetati katapultistmeid ja õhk-maa tüüpi juhitavaid rakette. 1950. aastate lõpul vahetati see Saab 32 Lanseni vastu välja.

Konstrueerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Saab 18 oli mõeldud seniste Junkers Ju 86 pommitajate väljavahetamiseks Rootsi Õhujõududes[1] ja algselt sooviti kolme istmelist kiiret luurelennukit.[2]

AB Svenska Järnvägsverkstädernas Aeroplanavdelning (ASJA), SAAB, ja AB Götaverken (GV) esitasid kavandid Rootsi Õhujõududele kaalumiseks. Algul peeti parimaks GV pakkumist GV8, kuid selle hind ja peakonstruktori lahkumine firmast kallutasid otsuse Saabi kasuks, mis oli vahepeal ASJA-ga ühinenud.[1]

Kuna paljud Saabi ja ASJA insenerid olid ameeriklased,[3] siis sarnanes Saab 18 USA lennukitega.[1] Teise maailmasõja puhkemine 1939. aastal muutis Rootsi õhujõudude prioriteete ja Saab 17 tootmist kiirendati Saab 18 kallal töötamise arvelt.[1] See ja lennukile esitatavatele nõudmistele pommitaja rolli lisamine viivitasid esmalendu 19. juunini 1942. aastal.[2]

Lennuki meeskond koosnes kolmest liikmest: piloot ja navigaator kabiinis ning pommide sihtur lennuki ninas. Saab 18 prototüüp oli kahe vertikaalse stabilisaatoriga ja kasutas jõuallikana Pratt & Whitney R-1830 Twin Waspi radiaalset mootorit.[2] Relvastusse kuulus kolm 13,2 mm kuulipildujat, millest üks oli ette suunatud ja fikseeritud ja seda juhtis piloot. Teised kaks olid mõeldud navigaatorile ja sihturile ning asusid liikuvates relvapesades. Kuni 1000 kg pomme mahtus sisemisse lastiruumi ja kuni kaheksa 50 kg pommi sai kinnitada tiibade alla kronsteinide külge.[1]

Lennukatsed näitasid, et lennuki mootorid on liiga nõrgad, kuid kuna tol ajal puudus võimalus hankida võimsamaid mootoreid, siis esitati tellimus Saab 18 järgi pommitaja (B 18A) ja luurelennuki (S 18A) ehitamiseks.[2]

B 18A pommitajad võeti kasutusele 1944. aasta juunis[1] ja sellest sai üsna pea standardne keskmise suurusega pommitaja Rootsis.[4] Umbes samal ajal muutus võimalikusk kasutada litsentsi alusel toodetud Daimler-Benz DB 605 vedelikjahutusega mootoreid ja need võeti kasutusele täiustatud Saab 18B mudelil, mille esmalend toimus 10. juulil 1944.[2]

Saab 18B läks tootmisse B 18B nime all ja seda kasutati sööstpommitajana. Üritati arendada ka torpeedopommitajat T 18B nime all,[2] kuid probleemide tõttu torpeedodega[1] otsustati T 18B arendada hoopis raskeks ründelennukiks, mille relvastuses oli nina all paiknev 57 mm Boforsi kahur.[2]

1940. aastate lõpuks vähendati meeskonda kolmelt mehelt kahele: õhk-maa tüüpi rakettide kasutuselevõtt ja paremad pommisihikud muutsid eraldi sihturi üleliigseks. Selleks ajaks oli Saab 18 jätnud endast mulje, kui väga õnnetustealtist lennukist ja nii otsustati kõigile seda tüüpi lennukitele paigaldada katapultistmed piloodi ja navigaatori jaoks.[5]

Kokku ehitati 245 SAAB 18 tüüpi lennukit[6], viimane lennuk T 18B anti üle 1948. aastal. Lennuk võeti teenistusse 1944. aastal ja jäi Rootsi peamiseks ründe- ja luurelennukiks, kuni reaktiivmootoriga Saab 29 Tunnan ja Saab Lansen selle 19581959 asendasid.[7] Tüübid B 18B ja T 18B asendati Saab A 32A lennukite poolt 1958. aastal ja viimased S 18A lennukid asendati S 32C-de poolt 1959. aastal. Saab 18 lennukeid kasutati varaste õhk-maa tüüpi rakettide katsetamiseks.[1]

Säilinud lennukid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ainult üks näidis Saab 18-st on tänapäevani säilinud: B 18B, hüüdnimega Punane David (rootsi keeles Röd David), mis asub Rootsi Õhujõudude muuseumis. See oli üks kaheksast lennukist, mis läksid 1946. aastal lumetormis kaduma. See leiti ja taastati 1979. aastal.[8]

SAAB B 18B
  • Saab 18A – ainult 2 prototüüpi Pratt & Whitney mootoritega.[2]
  • B 18A – esimene tootmisversioon, pommitaja kahe Pratt & Whitney Twin Wasp radiaalse kolbmootoriga.[1]
  • S 18A – fotoluure versioon B 18A-st koos radariga PS-18/A (ehitatud AN/APS-4 litsentsi alusel).[1]
  • Saab 18B – ainult üks prototüüp Daimler-Benz mootoritega.[2]
  • B 18B – sööstpommitaja kahe Daimler-Benz DB 605B kolbmootoriga. Esmalend 10. juuni 1944.aastal. Seda tüüpi lennukeid ehitati 119 tükki ja 1940. aastatel paigaldati neile kuni kaheksa õhk-maa tüüpi raketti.[1]
  • T 18B – algselt torpeedopommitajana kavandatud, kuid hiljem ründelennukiks arendatud. Relvastatud kahe 20 mm ja ühe 57 mm kahuriga. Eksperimentaalselt varustati ka Rb 302 tüüpi laevade vastaste rakettidega.[1]

Tehnilised andmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Põhilised tehnilised näitajad[1][2]
Lennuki nimetus B 18A B 18B
Meeskond 3 3
Pikkus m 13,2 13,2
Tiivaulatus m 17,0 17,0
Kõrgus m 4,4 4,4
Tiiva pindala m2 43,8 43,8
Tühikaal kg 5550
Maksimaalne stardimass kg 8200
Pommid/laskemoonavaru Kuni 1400 kg pomme või
12 ilma juhtimiseta raketti
Kuulipilduja(te) arv/kaliiber/ 2/ 13,2 mm
1/7,9 mm
Mootor / võimsus hp / kW 2× STWC-3 (Pratt & Whitney Twin Wasp)/kumbki 1065/795 Daimler-Benz DB 605B / kumbki 1475 / 1085
Max kiirus km/h 465 575
Reisikiirus km/h 400
Lennukaugus km 2200
Lennulagi m 8000 9500
Meeskond 3 3

Võrreldavad lennukid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Fredriksson, Urban (veebruar 2005). "Saab B 18: the Swedish air force's last propeller combat aircraft" (inglise k.). Vaadatud 16.01.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Donald 1997, lk 809.
  3. Exxon Air World, Volumes 25, 1972 lk 143
  4. Flight International volume 52, 1947, lk 284
  5. Fredriksson, Urban (10. september 1996). "EARLY SWEDISH EJECTION SEATS" (inglise k.). Vaadatud 16.01.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. Eliasson 2010, lk 79.
  7. Frawley and Thorn 1996, lk 140.
  8. Braunstein, 2005, lk 96
  • Braunstein, Christian: Svenska Flygvapnets förband och skolor under 1900-talet. (Rootsi k) Christina von Arbin, 2005. ISBN 91-971584-8-8
  • Donald David and Lake Jon (eds.). Encyclopedia of World Military Aircraft London: AIRtime Publishing, 1996. ISBN 1880588242.
  • Eliasson, Gunnar. Advanced Public Procurement as Industrial Policy: The Aircraft Industry as a Technical University. Springer, 2010. ISBN 1-4419-5848-7.
  • Frawley, Gerard and Jim Thorn. International Directory of Military Aircraft, 1996/97. Motorbooks International, 1996. ISBN 1-8756-7120-X.
  • Kopenhagen, W. (ed.) Das große Flugzeug-Typenbuch Stuttgart: Transpress. 1987, ISBN 3344001620.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]