Rootsi vabatahtlike kompanii

Allikas: Vikipeedia
Rootsi Vabakorpus Eestis
Svenska kåren i Estland
Tegev 27. jaanuar 191917. mai 1919
Kuuluvus Eesti Rahvavägi
Liik Jalavägi
Suurus Kompanii
Osa 1. Diviis
Soomusrongide Divisjon
2. Diviis
Lahingud Eesti Vabadussõda
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Carl Axel Mothander
Georg Malmberg
Lambert Hällén

Rootsi vabatahtlike kompanii ehk Rootsi Vabakorpus Eestis (ka Rootsi vabatahtlike korpus; rootsi keeles Svenska kåren i Estland) oli Eesti Rahvaväe koosseisu kuulunud jalaväekompanii Eesti Vabadussõjas.

Moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Axel Mothander, Rootsi vabatahtlike kompanii ülem.

1918. aasta lõpul pidas Eesti Ajutise Valitsuse eridelegatsioon välisminister Otto Strandmani juhtimisel Stockholmis läbirääkimisi Rootsi valitsusasutustega sealt sõjalise abi saamiseks. Rootsi valitsus ei nõustunud riiklike vägede saatmisega Eestisse. Vahepeal oli küsimus sattunud ka ajakirjandusse, kus algatus leidis poolehoidu. Peamiselt ajakirjanduse õhutusel algaski Rootsis 1918. aasta detsembri lõpul eraviisiline vabatahtlike kogumine Eestisse saatmiseks.

27. jaanuaril 1919 sõlmis Eesti sõjaminister Konstantin Päts Rootsi majori Carl Axel Mothanderiga lepingu rootsi vabatahtlike võtmiseks Eesti Rahvaväe teenistusse. Lepingu järgi kohustus major Mothander 14 päeva jooksul formeerima Rootsi kodanikest 300-mehelise salga võitluseks Eestisse tunginud Punaarmee üksustega. Eesti valitsus kohustus omalt poolt tasuma vabatahtlike palgad ning hankima formeeritavale üksusele riide- ja lahinguvarustuse. Tegelikkuses moodustati üks rootsi kompanii, mille koosseis 13. aprillil 1919 tõusis 178 meheni.[1][2]

Tegevus Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruari lõpus 1919 saadeti rootsi kompanii Viru rindele 1. diviisi alluvusse, kus ta viibis lühikest aega, võttes osa mõnest luurekäigust. Kompanii tegelikuks rivijuhiks kujunes kapten Georg Malmberg.[3] 13. märtsil 1919 lahkus kompanii distsipliiniprobleemide tõttu 1. diviisist Paldiskisse ümberformeerimisele.[4]

2. aprilliks oli üksus saavutanud ilmselt enam-vähem rahuldava seisukorra, mistõttu Sõjavägede Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner andis korralduse see järgmisel päeval Lõunarindele Soomusrongide divisjoni Scoutspataljoni käsutusse saata.[5] Salga ülemaks määrati major Lambert Hällén. Lõunarindel viibis kompanii veidi üle kuu, võttes koos Scoutspataljoniga osa lahingutest Petseri piirkonnas. 24. aprillil läks kompanii 2. diviisi käsutusse.[6]

Mai alguseks oli kompanii isikkoosseis jäänud väga väikeseks, ulatudes 5. mail koos ohvitseridega 68 meheni. Samuti oli väeosas tekkinud sisekonflikt major Mothanderi ja kompanii ohvitserkonna vahel, mistõttu andis sõjaminister 17. mail käsu rootsi kompanii likvideerida. Osa rootsi vabatahtlikke lahkus Eestist kodumaale Rootsi, mõned neist aga astusid teenistusse Eesti sõjaväkke, Taani vabatahtlike kompaniisse ja Vene valgekaartlaste Põhjakorpusse.[7][8][9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Vabadussõda II, lk 60–61
  2. O. J, lk 1044
  3. Eesti Vabadussõda II, lk 61
  4. Rosenthal, lk 173
  5. Rosenthal, lk 183
  6. Rosenthal, lk 580
  7. Eesti Vabadussõda II, lk 61
  8. O. J, lk 1045
  9. E. M, lk 763

Kirjandus ja välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • E. M: "Rootsi sõjalisest abist vabadussõjas." Kaitse Kodu!. 1928, nr 16
  • O. J: "Rootsi abi meie iseseisvuse võitlusel." Sõdur. 1928, nr 36/37/38

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]